06 aprill 2014

"Kuidas meil asjad käivad" Anti Saar

 Kuna meil need ettelugemisega raamatud edenevad kole aeglaselt (kas ma pean lisama, kelle süül?!), siis ma ei jaksa ära oodata raamatu lõppu, et seda kiita. Sest see on eriti äge lasteraamat. Ma muidugi puiklesin kaua selle võtmisele vastu, noo liigselt haibitud asi tundus olevat, et ma siis ei viitsi ikka seda lugeda. Siis ma sattusin nägema autorit "Lastetoas" ja kuidagi käis krõks! ära.

Lasteosakonnas meil kõik tüdrukud just pikka juttu ei tee ja kommentaare juurde ei lisa, a g a seekord mainiti ära, et täiskasvanule suurepärane lektüür, kuidas lastega jääb - ei tea, kahtlane. Oo, see kruttis põnevust üles, eks ole. Ja kui siis Ingridki kiitis, siis mul oli juba täiesti ohoo-tunne.

Kui ma vaid saaksin, siis loeksin selle ilmselt paari hingetõmbega läbi. Kahjuks ma tunnen ennast, kui loen kiiresti läbi, siis ei suudaks ma end sundida seda valjult ette lugema. Seda mulle andeks ei antaks. Seega jääb üle vaid kannatust varuda, sügavalt sisse hingata ja lugeda aegamööda, teises tempos. See on tõeline piin, aga ma olen vapper, mõnikord ma suudan.

Mis mulle meeldib? Et autor pöördub alailma otse lugeja poole, selline isiklik ja intiimne suhe, küllap meeldib ka lastele. Et see ei püsi mingil rangelt ette antud rajal, vaid lookleb kord siia, kord sinna. Jätab mõnusalt vaba kulgemise mulje. Et on eluline. Tõesti-tõesti, miks peab vaene postiljon käima iga jumala hommik ühe ainsama lehe pärast, kui näiteks maalt vanaema juurest ei käida kartuleid ühekaupa toomas?! Loogiline, kas pole.


Eluline ka selles mõttes, et räägitakse asjadest, millest alati ei räägita - aga miks mitte? Ma ei usu, et eksiarusaamad hoolikalt ja kaunilt pakitud sealihakäntsakatest, mis oleksid saabunud just nagu kuskilt roosa pilvekese pealt teeksid meie lastest paremad inimesed kui neist, kes teavad, kust ja kuidas liha tegelikult tuleb. Ja et siga sõi ükskord ühe kana ära - just nii see päris elus ja päris looduse keskel juhtubki, pidevalt kusjuures, aga meist aina suurem osa elab mingisuguse petliku mulli sees, kus jumala pärast taolisi asju ei juhtu. Et me hoiame päevast päeva lapsi mingi ähvardava ohu eest, mida reaalne elu igal sammul pakub, aga samas laseme neil õndsalt istuda tundide kaupa teleri või arvuti ees ja olla osaline lavastatud tapatalgutes, aina juurde ostetavates eludes, loomulikuna näivas vägivallas - mis siis lõppeks kahjulikum on? Me sõidutame neid ukse eest ukse ette, et nendega midagi halba ei saaks omapäi seigeldes juhtuda ja laseme neil üha enam kaugeneda tegelikust elust, muutuda eluvõõramaks, sukelduda tehislikku ellu.

Ja kui ma siia hetkel neid ridu kirjutan, siis... heldeke, küll mul on hea meel, et nii palju lehekülgi on veel ees, nii palju vahvaid üllatusi ja meeldivaid tõdemusi:))))
Lisan siiski siinkohal kohe ära, et loomulikult oleks see kuuesele veidi pikk ja segadusttekitav lugemismaterjal ise lugemiseks, aga kui ette lugeda, siis naudib laps seda teksti samavõrd kui täiskasvanu. Nii et tegemist ongi lihtsalt geniaalse või geniaalselt lihtsa tekstiga, mida naudib nii suur kui väike.

3 kommentaari:

  1. See raamat on tõesti täiesti pärl. Lisaks kõigele muule on see kohati ka nii hirmsasti naljakas, et me pojaga päriselt lamasimegi naerust nõrkenuna maas.

    VastaKustuta
  2. Meil oli sama lugu, näiteks see koht, kus isa käskis Vasselil silmad hästi pärani ajada, et võid saaks silma panna, no me tükk aega ei saanud edasi lugeda, sest lihtsalt väänlesime naerust tütrega:) Ja pilte muidugi oli tore uurida, täiesti geniaalsed. See habemega pilt on üks mu lemmikuid!

    VastaKustuta
  3. Meil tekitasid eile õhtul elevust väjendid "munadesse lööma" ja "sitakott". Kuna meie sõnavarasse need ei kuulu, siis jälgisin huviga, et kas ta on üldse teadlik neist sõnadest - oli küll, lasteaias poistelt olla kuulnud :) Samas tundus, et kuna need elevust tekitanud sõnad nüüd raamatuski kohatud, siis kaotasid need poole oma võlust :)

    VastaKustuta