28 aprill 2014

"Lähedal", "Keegi teine" Aita Kivi



Kui "Keegi teine" ilmus, mis juhtus üsna hiljuti, teadsin kohe, et selle raamatu ma võtan. Vaat, mis võib kaanekujundus teha, eks ole. Ühtlasi oli see vist esimene Aita Kivi raamat, mille kätte võtnud olen.
 
Jah, mulle meeldis! Isegi väga. Kõik asjaolud olid üksteise suhtes kuidagi soodsad ja õiged ja harmoonilised. Esmalt juba kas või see, et tegemist ei ole puhtalt traditsioonilise romaaniga, kus põhirõhk süžeel ja väljamõeldud tegelaste toimetamistel, pigem on selles raamatus kandvateks osadeks hoopis minajutustaja mõttekäigud, mis suisa eraldi peatükkidena ja mida päris ohtralt on. Õigupoolest ei olnud neis mõtisklustes ju mitte midagi uut, aga nagu elu ja aeg näidanud on, siis ikka ja jälle on tarvis neid vanu tõdesid üle korrata, sest... Nojah...Nii et lugegu kõik ja olgu edaspidi targemad, mitte nagu "eelmine kord"...
 
Lisaks olid siia sisse pikitud vahepalad Mazzano Romanost, sellest va kirjanike ja/või kunstnike loomemajast, kus autoril oli võimalus viibida ja kus ta ehk väiksema või suurema osa sellegi raamatu käsikirjast kirjutas. Aga võib-olla ka mitte - ega neid kirjanikke selles osas eriti usaldada saa!  Aga jah, jällegi omaette lisaväärtusega lookesed. Ja kellele neist väheks juhtub jääma, võib uuesti näppu võtta Aare Pilve "Ramadaani", kus sedasamust ümbruskonda on päris arvestatavas koguses.

No ja siis peab veel märkima, et ma lugesin seda raamatut põhiliselt mugavalt rõdul istudes, varbad puhkamas tulikuumadel põrandaplaatidel, rohke vahuveini seltsis ja mul ei olnud vähimatki probleemi end samuti Itaaliasse mõelda.


 
 
Ja siis, ma mõtlesin, et kuna see oli nii hea, pean ma midagi veel otsima Kivilt. Järjekordselt läksin ilusa esikaane õnge ning kuigi minus tekitas kübeke ärevust kaanekujunduste sarnasus, ei süvenenud ma rohkem asjasse. Aga otse loomulikult sain haledalt tüssata, sest nagu selgus, oleks "Lähedal" pidanud hoopis esimesena lugema!
 
"Lähedal" on sootuks erinev. See on siiski eelkõige romaan; vanad tuttavad tegelased (kui te loete vales järjekorras nagu mina :))) rokivad täiega oma pisikestes maailmades, minajutustaja võtab sõna ja avaldab arvamust tunduvalt vähem.
 
Tohutult on muidugi ajalisi hüppeid kasutatud. Mulle iseenesest meeldib romaanides see võte, kuigi siin läks see ehk liiga tihedaks ja kirjuks, kohati oli raske sammu pidada, et mis punktis peategelane hetkel parajasti on (kuigi aastaarvud olid kõik kenasti peatükkide alguses olemas). Tuli lihtsalt lugeda, nii nagu kõik oli, hoolimata konkreetsest paiknevusest ajateljel.
 
Ajakirja veergudelt on samuti näha, et autor reisib meelsasti ja sageli ning ka sellesse romaani on ta mõnuga kirjanduslikke reisipilte sisse toonud. Peamiselt siis konkreetse Kreeta reisi, väikeste kõrvalepõigetega nt Spinalongale, Santorinile (jumalik!), Rethymnonisse jm. Kui ma nüüd meenutan, siis seal samas Rethymnonis käisin ma vist aastal 2005, seega äratundmist omajagu.
 
Kel jääb selle raamatu Santorinist väheks, võib juurde lugeda näiteks Jaan Kaplinski raamatut "Santorini. Teekond Ayia Triadasse".
 
Ja mitte unustada kuuma päikest ja külma jooki!

 

5 kommentaari:

  1. Eile kuulsin raadiost "Keegi teine" lõike järjejutuna ja see tekitas õõva. Võib-olla pidigi tekitama? Kas raamat ongi sellest, kuidas minajutustaja iseenda loodud vaimsesse mädasohu ära upub ja ilmselt vaimuhaiglas lõpetab? Igatahes - et seda raamatut (või mistahes muud A.K. teost) nüüd kätte võtta, peaks minuga juhtuma midagi väga erilist, niivõrd põhjalikult suutis pool tund raadiosaadet sellele kirjanikule antireklaami teha.

    VastaKustuta
  2. :-) Ma usun, et sind, Kaur, ei kujutakski nende raamatute lugejana ette. Õigupoolest ei usu ma yldse, et mõni meesinime neid loeks :-)

    VastaKustuta
  3. Miks sa nii arvad? Ma loen naistekaid küll (Fielding Keyes...) ja rumal oleks arvata, et teised mehed ei loe. Aga see, mida ma kuulsin, oli nii depressiivne, et...

    VastaKustuta
  4. No sina ikka üllatad :)
    Aga äkki naiste elu ongi suuremalt jaolt nii depressiivne, et nad loevadki sellist kirjandust?! Ja on ju palju depressiivsematki olemas kui nii võtta... see ei olnud veel lagi, ma usun.

    VastaKustuta
  5. Kas naiste elu on suuremalt jaolt depressiivne? Mis, miks?

    Muidugi on depressiivset kirjandust olemas, aga depressiivne eesti naistekas? Miks peaks seda kirjutatama, või lugema?

    Ma tegelikult tahtsin küsida, et kas see raamat ongi sünge (peategelane kaevab end oma mõtetega hauda) või valis raadio-onu esitlemiseks valed lõigud. Ju siis ongi.

    VastaKustuta