08 aprill 2014

Ma loen Delfit

Nagu näha, ei ole ma osanud oma ootamatult sülle kukkunud vaba päevaga muud targemat peale hakata kui näituseks delfis tekkinud huvitavat vaidlust jälgida. Midagi analoogset on muidugi meediast korduvalt läbi käinud, oli vist Päevaleht (vm ajaleht), kus ka mõni aeg tagasi kõrgesti haritud ja endast heal arvamusel noored said kurta ja halada, kuidas neil Eestis tööd pole ja üldse olevat elu siin s.... Toona jäi mulje, kuigi ma korralikult ei süvenenud teemasse, et kaasanoogutajaid oli rohkem kui vastu vaidlejaid.

Nüüd nägin mingi päev jälle pealkirja, kus keegi hooples lahkumisega ja üldse olevat talle hullult ülekohut tehtud EV-s. Lugu ennast avamata mul veidi kihvatas, aga või siis mina jõuan end teiste muredega vaevata. Täna aga ringles siis sotsiaalmeediavõrgustikes ühe teise noormehe vastus eelpool nimetet loole. Ja kuigi iga inimene on ainulaadne ja oma taustaga ja ma usun, et kumbagi neist lugudest ei saa päris must-valgena võtta, siis üldjoontes olen ma selle vastusega isegi päri. Tõsi, selle viimase vastuse oleks võinud kirjutada keegi... normaalse ja päris elukutse esindaja :)

Teema on haaranud mind mitmel põhjusel. Olen juba korduvalt teravalt kritiseerinud seda va eestlaste edukultust, kus kõik tahavad olla ärijuhid, juristid, direktorid - kõik alla selle on saast. Ja mitte ainult, et tahetakse seda kõik olla, vaid seda tahetakse KOHE! Nagu oleks 25 viimane piir, mil peab midagi või kedagi juhtima. Väga mäda suhtumine, mille muutumine võtab ilmselt paar inimpõlve veel aega.

Ma olen ka näinud neid "minna ihkajaid" ja ausalt öeldes, neid pikemalt vaadates, tahaks öelda, et head teed teile, sõbrakesed! On erandeid, kellele siin Maarjamaal ei ole tõepoolest võimalust antud ja nad leiavad selle oma ja õige tee just võõrsil, ent mulle tundub, et tihtilugu on ikkagi nii, et kes ei leia seda siin, ei leia seda ka võõrsil. Ega võõrsilgi sinu üks või kaks või kolm kõrgharidust sinust veel suurt juhti ja ülemust tee - ka seal tuleb nii sageli alustada nullist. Miskipärast aga "seal" suudetakse leppida selle nullist alustamisega, aga Eestis tahetakse ikkagi need algusefaasid vahele jätta ja kohe haljale oksale jõuda.

Tööd on tegelikult ka Eestis palju. Ilma tutvusteta. Kohe. Jah, see palk ei ole alati selline, mida me ootaksime ja võib-olla on ka pakutava palga ja elukalliduse vahel teatavad käärid, aga et tööd ei oleks, seda on ilmselgelt vale väita. Probleemiks ongi pigem valed elukutsevalikud ja enese suhtumine. Nii et pooldan mõtet, et alustada tuleks ennekõike iseendast ja mitte kohe seda müstilist riiki süüdistada, kes peaks meile kõik hõbekandikul ette kandma.

4 kommentaari:

  1. Tõsi ta on, et mitte igast kõrgema haridusega inimesest ei pea kohe direktor saama. Kuid mis puutub elukallidusse, siis... kui mul pole võimalik pakutava palga eest pealinnas ühetoalist korterit üürida ning ainsaks võimalikuks dieediks oleks makaronid, siis tõesti: seda müstilist "tööd" ainult töö pärast ma teha ei taha.

    VastaKustuta
  2. Minu jaoks on samuti arusaamatu, miks KÕIK ja KOHE peavad direktorid olema. Alustada saab ka madalamalt ja ilma häbitundeta.
    Selle edulultusega seoses aga üks üleeilne seik. mul on üks tuttava tuttav, kes mulle ikka ülevalt alla vaatas, et kes sa, rott, sihuke oled. Üleeile aga sattusime meil Diipis kokku. Varasema üleoleva "tere" asemel tuli nüüd "oi, tsau, kuidas läheb?". Ime et ta mind kallistama ei kukkunud:D

    VastaKustuta
  3. Kui ta veel sinna tuleb, siis sa võiksid, Eveliis, teda ju meeldivalt üllatada. Lippa talle kummikindad käes ja mingi nuustik või tolmulapp peos vastu ja hõika ikka kohe üle restorani "tsau!" :)

    Tegelikult kui veel igasugustest ülemustest ja suurtest juhtidest rääkida, siis minu süda kuulub jäägitult neile, kes ongi oma valdkonnas kõige alumiselt pulgalt alustanud. Et see inimene tunneb oma toodet või teenust, et ta võiks ka tänasel päeval, mil tal küll selleks enam otsest tarvidust ei ole, seda kõik jälle ise teha. Aga need ettevõttejuhid, kes oskavad vaid oma kraadidega teiste nina all lehvitada, minus usaldust ei ärata. See jutt ei käi muidugi igasuguste suurte korporatsioonide kohta, aga samas paljukest neid meil siin Eestis üldse on.

    VastaKustuta
  4. See oleks päris naljakas!
    Aga nendest juhtidest ja ülemustest, kes lihtsalt kuidagi ilma igasugu kogemuseta on selleks saanud, ära üldse räägi. Mul tõusevad juuksed turri. Viimase aja parim nali, mida hiljuti kuulsin, oli ekspordijuht, kes ei oska ühtegi keelt ja ei saa reisida perekondlikel põhjustel. Mõistlik valik, ütlen ma!

    VastaKustuta