14 aprill 2014

"Minu Bulgaaria" Janek Balõnski


Selle sarja raamatud on ju nii pisikesed ja õhukesed, et enamasti tuleb nentida, et saab vaevalt lugema hakata, kui juba ongi läbi. Seekord oli aga esimene kord, mil ma jõudsin lugedes mitmel korral mõelda, et millal see ometi läbi saab, süda ei lubanud pooleli ka jätta nagu.

Mis siis juhtus? Mulle endale tundub, et mu jaoks oli Bulgaariat selles raamatus kole vähe. Esimene pool nagu polnudki teist õieti. Hiljem ikka viskas sisse killukesi maast endast. Samas on igati arusaadav selline olukord - elades nö ühikaelu teiste kaasmaalastega, ilmselt ka tööst vabal ajal nendega suheldes, ei saagi ju see õnnetu Bulgaaria end sisse sättida ühe inimese hinge. Hiljem lisandus veel ka Eestist laekunud perekond - jälle kõik oma joped! Küllap nii ongi kõige raskem asukohamaaga mingit intiimsemat kontakti saavutada.
Äri püstipanekust sai, tõsi, mõndagi teada ning kõik need tüübid, kes arvavad, et võõrsil on ettevõtlusega hõlptulu teenimine vaid sõrmenipsu kaugusel, võiksid kohe eriti südamest raamatu läbi lugeda. Teisalt, sarnased skeemid ja seiklused ootaks ees nii mõneski teises riigis, seega võiks sama loo asetada mõnda teise kohta maailmakaardil... ja mitte midagi ei muutuks. Kus siis ikkagi on siin Bulgaaria?

Jäin veel mõtisklema, et vist ka varem on kasutatud neis raamatutes mittekronoloogilist ülesehitust, kuid see ei ole lugedes seganud, seekord aga olid need hüpped kuidagi kaootilised ja sagedased. Nii et mitmel korral oleks tahtnud käe tõsta ja öelda stopp, mees! Võta nüüd algusest ja järjest :) Ja kui ilmutasid end ka kordused, siis ma tundsin küll kohati, et enam tõesti ei viitsi.

Ma usun, et kuskil väiksemas seltskonnas võiks neid eestlaste Bulgaaria äri- ja joomalugusid olla päris vahva kuulata, kus need voolavad oma loomulikus jõesängis, kord kasvades, kord kokku kuivades, aga hetkel neil lehekülgedel jäi hinge väheks. Veidi just kui kunstlikult kokku miksitud ja suvaliste üleminekutega ühelt teemalt teisele.

Ma küsin, mis minuga lahti on :)? 


4 kommentaari:

  1. Jagan Sinu arvamust ega tunne, et minuga midagi lahti oleks. Petrone Print jookseb ikka aina sagedamini lati alt läbi, ehkki on ka kirkamaid hetki - "Minu Narva" näiteks, ehkki seal võis olla mul ka lihtsalt väga isiklik side ainesega.
    Aga kui vaadata, kuidas Epp FB-s alatasa huikab, et kes teab kedagi, kes võiks meile "Minu .." sarja kirjutada, siis ilmselt neil häid kirjutajaid väga jalaga segada ei ole. Paras õnnemäng ka ju - inimene kirjutab raamatu valmis, kuidas sa ütled, et see ei kõlba?

    VastaKustuta
  2. Eks see ole rohkem maitse asi. Minu-sarja autorid ei ole ju professionaalsed kirjanikud ja seetõttu ka tase kõigub. Aga pigem ongi huvitav, et lähenetakse erinevate nurkade alt eri maadele. Mulle näiteks just ei meeldinud "Minu Narva" - jah, see oli hästi kirjutatud, aga lugedes hakkas autori isiksus väga vastu ning tundsin, et päriselus selle inimesega tutvuda ei sooviks...

    VastaKustuta
  3. Ma huikan siin ka, igal juhul me otsime erinevaid tüüpe. Mina olin väga rahul, et saime kirjutama ärimehe, sest tõesti, selline inimtüüp ja tegevusala naljalt ise ei kirjuta (kindlasti tunnitasu on väiksem kui konkureerivatel töödel tema jaoks...), aga Janek leidis selle motivatsiooni, nagu ta ise ütles, eelkõige oma lastele mõeldes soovis raamatu kirja panna. Ja ma ei tea, kas mina olen liiga leebe selles kontekstis, aga mulle tõesti meeldis. See startup ärimehe elu, mustlastega ja üldse jõukapitalismiga hakkama saamine jne, mulle oli põnev. ja tal oli oma stiil, oma keel. Samas mind ka häiris see teatud hüplemine ajaliinil. (Veel enam segas see "Minu Kairo" puhul; ma mõlemat raamatut lugesin pärast ilmumist, mitte enne, muidu oleksin selle kohta varem oma märkuse teinud.) Aga noh, proovime ja anname parimat! Igatahes minu hinnangul on veel sel aastal tulemas mitu prisket tegijat, kes samas suudavad ka teie latist üle hüpata :)

    VastaKustuta
  4. Nüüd sa, Epp, tekitasid küll põnevust ja elevust, aga eks ma püüan kannatlikult oodata:)

    Ja vaat ongi maitsed erinevad, sest Kairo puhul mind absoluutselt ei häirinud need ajahüpped, nii sujuvad ja loomulikud olid.
    Aga Bulgaaria osas see natuur ongi ehk küll õige valitud, aga rohkem Bulgaariat oleks ikkagi tahtnud. Teisalt ma muidugi mõistan, et ei saa autorit panna oma loosse midagi muud sisse kirjutama, sest selle tulemusel sünniks hulk peatükke, mida lugedes me arvaks, et toimetaja hoidis nuga kõril ja käskis neid teemasid kajastada :))
    Ma jään lootma, et tuleb siis kuskilt sealt naaberriigist mõni autor, kes on kaua ja süvitsi sealse rahva seas olnud ja kes avab saladusi.

    VastaKustuta