02 aprill 2014

"Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi" A. Martin-Lugand

... ja õnnetud pidavat vaatama televiisorit, väitsid mingid teadlased või muud asjapulgad. Eks selle väite esitajad muidugi veidi kahtlase mainega ilmselt on, aga kuna mulle see mõte äärmiselt sümpaatne tundub, siis ma kirjutan väitele alla.

Ma usun, et see on üks positiivsemaid ja imponeerivamaid raamatu pealkirju üleüldse. See kuidagi... tekitab hea tunde, mõnusa olemise.
Tõsi, see tunne on petlik ja annab vale häälestuse, tegelikult ei ole see helge ja rõõmus raamat. Lisaks on tegemist sellise üdini tavalise looga, mis oma stiililtki mõjub harju keskmisena. Leinast on märksa "ägedamaid" raamatuid kirjutatud.
Ah, ma ei tea isegi, miks ma selle siiski lõpuni lugesin - rõdul oli lihtsalt nii hea ja soe, et ei viitsinud tuppa midagi paremat otsima minna. Sobib selline aus vastus, jah?

Edited:
No nii, ei olnud mingi vasaku jala reede või muu säärane lugu. Ka päevi hiljem, minnes hoopis muid raamatuid võtma, pani raamatukogutüdruk kellegi teise raamatuid ära ja uuris mind nähes, et kas olen seda eelpool mainitet üllitist lugenud. Ja siis prahvatasime pea samaaegselt, et kuidas küll see raamat sellesse sarja sattus?! See ei ole absoluutselt selle sarja raamat...seda lugedes oli tunne nagu loeks... mõnd lihtlabast lemberomaani, sellist pehmekest. Aga Punases sarjas?  Tõesti ei tea, kas olid kirjastuse asjapulgad mingis meeltesegadushoos või oli tegelikult originaal siiski äärmiselt hea, aga tõlkija vusserdas asja ära... Kuni pole oskust originaali lugeda, ei saa ka lõplikku seisukohta võtta...


"Sinihabe" A. Nothomb
Lehekülgi pole raamatul ollagi, aga sisu täitsa jagub. Klassikalise muinasjutu kaasaegne tõlgendus, aga mitte lihtlabaselt ja igavalt, vaid teatava, ütleme siis, et psühholoogilise pingestatuse ja hõrgu stiiliga. Igihaljas lugu.
Kannatas vägagi lugeda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar