23 aprill 2014

"Printsess Luluu ja härra Kere"

Kuna lasteraamatute lugemine mu jaoks ületamatuid raskusi valmistab, sest ma pean neid ju valjusti ja aeglaselt lugema, siis ma ausalt öeldes ei mäleta, kas olen üldse selle blogi lehekülgedel sellest Piret Raua raamatust kirjutanud. Aga vahet polegi - hea oli see nii ehk naa, sest tema lasteraamatud on kõik mõnusalt muhedad ja pakuvad rõõmu nii suurele kui väikesele.

Aga nüüd on juhtunud hoopis see, et printsess Luluu ja härra Kere on saanud ka füüsilise kuju, päris eheda ja kihvti kusjuures. Kõik need, kellele raamatu sisse põimitud tegelastest väheks kipub jääma, võivad nüüd näituseks teatri poole sammud seada.
 


Tänapäeva printsessid loomulikult ei ole enam maani kleitides ja koheva lokisoenguga. Oh ei, nüüd on nad nagu Monster High´ lehekülgedelt välja astunud, aga see sobibki tänasesse paremini. Luluu on üdini kaasaegne printsess, hea südamega pealekauba - tähendab, kõigi väikeste tüdrukute lemmik (umbes nagu Ameerikamaal rokkiv Kerli või midagi sellist).

Aga meie süda kuulub otseloomulikult härra Kerele. See on Raual väga hästi tabatud karakter, sest ma näen iga päev, kuidas nelja-aastased jumaldavad luukere-temaatikat, see erutab ja hullutab neid täiega. Ja Kristian Põldma on selles rollis rohkem kui suurepärane! Ma muidugi pool ajast muretsesin tema häälepaelte pärast - kui luukered räägiksid, siis teeksid nad seda just säärase häälega, aga kui väsitav see reaalselt on, ei taha mitte mõeldagi :)

Julgeid samme oli selles lavastus veelgi. Luluu ema, tiitlilt kuninganna siis, oli riietatud ühte proua Evelini kurikuulsasse tualetti (muidugi mitte päris sellesse samasse, aga te mõistate küll). No ikka sellesse kõige kurikuulsamasse, mäletate ju. Plagiaadisüüdistused ja Diori nimi ja kõik muud lisandid. Lisaks blond poisipea ja katkematu kodukaunistamise eufooria. Samas ei tohiks sellest miskit paha välja lugeda, sest midagi paha ei olnudki, lihtsalt ülim sarnasus.

Ja kuigi Evelini isik oli ilmeksimatu, siis loodetavasti presidendi isik ei kajastunud selles lavastuses ühelgi moel, sest ei kirglist jahimeest ega muidu rumalat meesinimest tema nimega ju ei seosta. Kuigi õnneks etenduse lõpuks sai ka see kuningas jagu oma luukeredest ja muutus natuke ausamaks ja paremaks, hakkas koguni oma südamehäält kuulama. Ning muidugi oli üdini armas ja südamlik ka Väino karakter. Neid Väinosid, kelle juurde ei jõua isegi mardisandid eriti, sest neil pole ju midagi väärtuslikku santidele pakkuda, on meie hulgas rohkem kui küll, kuigi tegelikkuses on nad ehk täitsa vahvad tegelased, koguvad kaltsurulle vaipade jaoks või muud sarnast. Mulle on kõik need väinod nagunii kogu aeg meeldinud, nad on parim osa meie ühiskonnast, kas pole?

Tegelikult on head ja ilusat selles lavastuses (ja ka raamatus!) veelgi, aga vaadake ja lugege ise:)

Muide, lavakujundus oli samuti väga armas ja helge, isegi Väintsi elamine, mis üle linna tuntud tondiloss olevat, oli pigemini mõnus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar