11 aprill 2014

"Tossutäkuga Euroopasse" Kairi Tilga


Seoses eilsega meenus mulle, et sellest raamatust ma vist ei olegi siin blogis juttu teinud. Mis on muidugi häbiväärselt alatu tegematajätmine minu poolt, sest mulle "vanad" reisikirjad meeldivad, ja mitte vähe. Mõista, kas ja kui palju on üldse viimase saja ja enama aastaga muutunud ning milline maailm vaatas tollal ühele reisumehele vastu. Vilde on ka reisikirjades mõnusalt muhe ja samas vahedalt kriitiline nagu oma loominguski. Kuna ta suurem jagu reisikirju on kirjutanud ja ajalehtedele läkitanud reisil olles, siis on üsna loomulik, et tema arutluskäikudesse poeb sisse krõbedamaid hinnanguid hoopiski Eesti eluolu kohta. Eks distantsilt vaadates paistavad paljud asjalood klaarimalt silma. Või mulle tundub vaid nii? Et kes oma reisiseiklused reisil olles kirjutab, see pikib jutu sisse paratamatult palju sellest, kust ta tuleb ja kes kirjutab alles pärast reisi, juba kodus olles, suudab keskenduda rohkem kirjutatavale maale...

Vaimukaid lõike ja säravaid mõttepärle leidus neis lugudes hulgim, aga kohe esimese hooga jäid meelde ja said mu lemmikuiks vast tema mõtted eestlaste asupaiga üle (võrreldes madjaritega) ja Taani elu üle mõtisklused.
Olgu neist väiksed katkendid siinkohal ära toodud.

Ungarlaste soodsama asukoha üle kaebleb Vilde õige haledalt:
"Vist polnud meie ürg-esivanemate strateegiast ja välispoliitikast suurt asja, - ega nad Aasiast tulles muidu oleks jäänud Läänemere rannikul kükitama ja külmetama, kuna teised suguharud hõimkonnast sooja poole edasi rühkisid/.../
Sest soojus - see on leib, see on rikkus. Meid oleks olnud nüüd ühe miljoni asemel kümme. Ja kõik söönud. Ja kõik joonud. Aga mitte aganapätsist, vaid ilusast valgest leivast, ja mitte puskarist, vaid magusast marjaviinast.
/.../
Ja võiksime sessinatses kallis soojuses ka kolm korda heina niita, nagu ungari hõimud. Ja karjalaskmine sünniks juba märtsis. Ja rukis oleks maikuus juba mehepikkune ning täiepealine. Ja lapsed nopiksid lehekuu alul raismikud maasikaid või pudendaksid aias kirsse okstelt. Ja perenaine tooks lõunalauale peenralt värskeid kurke. Ning kanadel algaks kohe peale nääripäeva munemis-hooaeg."

Taani naisi Vilde üldjuhul ülistab, olla head murdja-meeste (iseloomu-rikkuvate ametite esindajaid nimetas Vilde sedasi, ehk siis mehed, kes  luuletavad, maalivad, komponeerivad jms teevad) taltsutajad, lisaks on taanlannad vaimselt eesrindlikud: "Kui naismaailm igal maal nii palju loeks ja kirjutaks, kõneleks ja kõnet kuulaks, teatris ja konsterdil käiks, iga liiki seltsielust osa võtaks jne, - siinsed teaduse- ja kunstitemplid õitsevad ohtral osal just nende "vaimust väetite" abil -, siis jääks palju õrna soo äratuseks kulutatavat kihutustinti tarvilikumaks otstarbeks järele."
 Ka arvab Vilde, et Strindberg oma rootsi eidekeste asemel, keda ta vist tükki kolm jõudis naiseks võtta, võinuks hoopis taani naisi kosida, kasvõi kuus tükki. Kuigi reisikirja lõpus võtab maad kahtlus:
"Et Strindbergi juurde veel pisut tagasi tulla: ma ei tea, kui suur maiasmokk ta oli. Kui rootslane - rootsi köögil on maailmas hea kõla - võis ta seda väga hästi olla, kuigi alles hilisemas eas, mil ta lõbu eest paremini jõudis hoolitseda. Armastas aga Strindberg maitsvat rooga - suur gourmand ei tarvitsenud ta ollagi - , siis - ei julge ma oma väidet, et ta taani naisega õnnelikult oleks elanud, mitte jalul hoida. Sest taani naise keedis ja küpsis - jumal halastagu igaühe peale, kes nendega oma isu peab kustutama! Kui mulle toona üks rootsi naisartist tähendas: "Taanis söödetakse inimesi ja lehmi ja ühise retsepti järgi," siis tõendati mulle suuga seda, mida mu kõht juba ammugi meeleheitlikult tõeks oli võtnud, Taani naine kokana on suurim sodi- ja rokamoor päikese all, ja kui ma ise ühe seesugusega abielu-nimelisse kimbatusse oleksin sattunud - ta oleks ammugi hauas ja mina niisama ammu pogris."

Ja nõnda samas vaimus edasi, lisaks Kopenhaagenile ja Ungarile veel Türgi ja Itaalia, Ameerikamaa ja Krimmi, Berliini ja Pariisi ning Riia kohta.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar