31 mai 2014

Pildikesi raamatukogust


Minuga ei juhtu mitte kunagi mitte midagi põnevat raamatukogus. Ma muidugi tean ka põhjust - ma panen aegsasti kõik vajaliku kraami süsteemis bronni ning seega jääb mulle vaid loetud raamatute andmise ja valmis otsitud raamatute vastuvõtmise rõõm (ja sedagi pean ma tegema ju kiirustades, sest see kõik on ju puhas lugemisaeg, mis halastamatult tiksub). Ainsad kirkad hetked saavad olla seega ainult Urrami vms tegelase errorid, ent pagan küll, isegi neid ei juhtu kuigi sageli.
 
Nüüd aga otsustas meie "taanlane", võime teda ka minu emaks nimetada, et on tagumine aeg kõik lugemata "Minu..."-sarja raamatud läbi hekseldada, sest viimaks ometi on tal raamatukogu kasutamise võimalus olemas, erinevalt viimasest 12 aastast, eks ole. Tuuseldab siis tema ennastunustavalt seal riiuli juures, pingsalt meenutades, mis loetud ja mis mitte, kui astub ligi kena härrasmees ja surub pihku "Minu Taani". Olevat väga hea ja naljakas olnud, ta alles luges seda, et võtku mu ema kindlasti see, sest seda peab ilmtingimata lugema.
 
Ema tänas võõrast soovitajat lahkesti, ent leidis, et just selle jätaks meelsasti lugemata, et tema enese elust Dannebrogi all see raamat ju ongi, lugedes puuduks üllatusmoment või nii.
Edasi ei pääsenud ta muidugi niipea raamatukogust välja, sest lugedes tekib ikka küsimusi ja nüüd oli härral soodne juhus kõik need vastuseta küsimused ära küsida.

30 mai 2014

"Bonjour de Paris! - Tervitus Pariisist" Ene Rämmeld


No vot, läkski nüüd nii, et... Ma hakkan seda enesekiituse juttu uskuma, millest eelmise raamatu postituse juures juttu oli, kuigi seal see mind ei häirinud.

Ent mitte see ei ole kõige suurem mure - hoopis, et siin on lademetes sama juttu, mis esimeses raamatus. Ma tean, et kordamine on tarkuse ema ja puha, aga see läks juba liiale. Praegu ütleksin ma, et kui lugeda, siis pigem seda käesolevat raamatut ja jätta esimene lugemata. Teisalt oli esimese raamatu magusamaks kompvekiks Hermaküla osa. Sõnaga- tuleb läheneda nende raamatute lugemisele loominguliselt, vabalt, lõiguti, mis iganes.

Ja siis veel see jama, et see raamat kubiseb vigadest. Igasugustest. Ilmselt pooli ma ei märganudki, aga see teine pool apsudest, see oli väga suur osa tekstist.

Ma nüüd kolmanda jätan vahele, aga viimati ilmunud loen siiski läbi. Kui kannatab lugeda. Ehk ikka.

Täna tuli paras virn uusi raamatuid "ülevalt alla" ja tänu ootamatult sülle kukkunud vabale päevale olin ma kärme tüdruk neid ka bronnima. Kahjuks on aga sisetööpäev ja ma pean kuidagi homseni hakkama saama. Masendav.

26 mai 2014

"C’est la vie - Elu on selline" Ene Rämmeld





Lugemislaupäevakut me kodus ei viitsi ei teha, selleks lähme meie linna. Ütleme nii, et seal on vaiksem ja rahulikum. Tavaliselt. Seekord olid mingid tüübid Ramirenti pomminud ja sealt eriti ägeda agregaadi toonud ning müristasid ja tolmutasid sellega pea päev otsa, ise käisid ufonaudi kostüümis ringi. Aga nagu ma öelnud olen - kes lugeda tahab, teeb seda igas olekus, igas asendis ja iga ilmaga.

Et autori kirjutamisolukorraga solidaarne olla, siis ei saanud ma seda raamatut ilma veinita lugeda - loodan, et ta ei pahanda. Seda, et Ene Rämmeld kirjutab, märkasin ma esimest korda alles siis, kui ta käis ühel kohtumisõhtul Fellinis, aga ikka läks kuidagi nii, et ma ei jõudnud tema raamatuteni. Ilmselt parandan ma nüüd selle vea üpris ühe soojaga.
Mis võib olla samas vale mõte, aga mis parata.
Kõnealune raamat peaks olema tema proosast esimene. Tõsi, autor ise ei pinguta püüdlikult täpne olemisega oma elu kronoloogias ning kirjutab rohkem sellest ja nii nagu süda ja tujud käsivad. Seega on selles esimeses raamatus peaasjalikult juttu "Libahundi" tegemisest ja Leida Laiusest, Eestis olemise aega jäänud olulistest meestest Vovkast ja Evald Hermakülast ning muidugi põgusalt Pariisist, kuhu ta viimaks 1981.a. minna võis ja sai.
See on võrdlemisi avameelne raamat, südamlik, vahel ka valus - nii nagu elugi seda olnud on. Minu jaoks suurim üllatus ongi vast Hermaküla osa. Ja hinge kriipiv ehk ka. Kui ma ütlesin, et see on avameelne raamat, siis tähendab see teisalt ka seda, et kellelegi teeb kirjutatu küllap ka haiget. Samas, need lõigud ei näi olevat autoril nn ärapanemise mõttes kirjutatud, vaid ta ütleb seda, mis hingel aastaid olnud ja millest vajadus rääkida.  
Kui sellele raamatule üldse midagi ette heita, siis on need enese kordamised. Leheruumi kulutamise poolest on see ülekohtune, teisalt annab hea ülevaate rõhuasetustest teemadele ja valupunktidele, mis talle olulised - kui pöördub sama asja juurde korduvalt tagasi, siis ju on see temale tegelikult tähtsam kui ta seni välja on lasknud paista.  
Ma nüüd loodan, et järgnevad raamatud liialt esimest ei korda ja ma võin need kõik järjest lugeda.


24 mai 2014

"Halloo, valge viin! - Halloo, Chelsea!" Chelsea Handler

Handler jätkab siin samas vaimus nagu oma eelmiseski raamatus - üks vallatu lugu teise otsa, parajalt tögavad, eneseiroonilised, kerged. Erilist tarkust neist lugeja üles ei korja, aga vahel on lihtsalt nalja ka vaja.
Ma arvan, et Handleriga olen ma nüüd lõpetanud.

22 mai 2014

Ring on täis

Mis ring? Ma ei teagi - põlvkonna? mälestuste? mõni muu ring?
 
Ma tegelikult jõuan oma jutuga vist paratamatult koolijutuni välja. Nii kaua, kui ise koolis käid, siis on kooliaasta alguseks ikka septembrikuu, aga kui sul laps kooli läheb, siis on selleks alguseks pigem maikuu (parimal juhul, kui sa aga püstihull oled, siis oled sa juba mustmiljon aastat selle teemaga tegelenud). Oli teada, kuhu kooli mu elu õieke läheb ja kõik muu pidi minema nii nagu vaja. Tuleb see klass ja see klassijuhataja, mis tuleb - ei mingeid erisoove ega kohvil käimisi ega avaldusi ega kisa ega kära.
Ent isegi kui sa ise ei sibli ja sahmerda, siis teevad seda teised su ümber ja sinu eest, nii et oled viimaks ikkagi sellesse segadusse sisse mässitud. Vahel on suisa kurb, kui hakata mõtlema inimestele, kelle elu on ilmselt nii igav ja tühi (tegelikult on muidugi teada, et see on lihtsalt üdini õnnetu), et nad peavad mingit tormi veeklaasis tekitama.
 
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida:) Vaid hoopis sellest, et selle kooli kaks esimeste klasside klassijuhatajat olid juba mõnda aega tagasi teada, ent kolmandale kohale oli alles hiljuti konkurss. Kui konkursi lõpptulemus selgeks sai, sulguski mu jaoks üks ring. Ja kuigi hetkel ei ole see valitud inimene otseselt meie elu õie klassijuhatajaks (hetkeseisuga, ma rõhutan, küllap siin veel neid ringi tõstmisi toimub:) ), siis asi on põhimõttes. See sama tore ja vahva naisinimene meenub mulle minu lapsepõlvega seoses. Mida tema just nimelt meie kolhoosis/vallas (jah, ma tean, et see kõlab nagu ma oleks puruvana juba) tegi, seda ma enam ei mäleta, aga oli selline ülimalt tegus ja toimekas ja hakkaja ja tubli noor inimene. Ja ma mäletan, et ta oli alailma selles "ninaga" bussis (jah, minu noorusajal olid sellised ninaga bussid, ma ei tea, mis nende täpne marginimetus oli, sest noh, ma pole tolle aja sõidukite markide osas just eriline spetsialist), mis viis kohalikku rahvast linna teatrisse. Need oli need teatriskäigud, kus ma hilisõhtul koju tagasi sõites bronokkisin ees külgistmel. See külgmine iste tähendab seda, et ülejäänud bussis sõitjatele olin  ma hoolimata pimedusest bussi esitulede valguses imehästi nähtav, eriti muidugi see suur mütsitutt, mis minu uinumise taktis aina üles ja alla, üles ja alla käis :) Aga te oleksite ise ka olnud surmväsinud, kui oleksite õitsvas lapseeas pidanud vaatama ära Ugala "Kihnu Jõnni" või Kirsiaia" või "Charley tädi" või "Oklahoma" või... mis need kõik olidki.

Ma olin siis umbes sama vana kui meie elu õieke hetkel. Ja oleks päris naljakas tunne anda oma laps selle inimese kätesse, kes omal ajal minugi lapseeaga otsapidi seotud oli. Aga ta oli siis ja on ka nüüd nii vahva tegelane, et ma ei kõhkleks sekundikski.
Muide, sel toredal naisel on veel üks minuga sarnane eripära. Kui minul on oma emaga samal päeval sünnipäev, siis temal on praktiliselt sama asi, ainult päev varem kui meil! ning veidi lahkneb ka minu ja minu ema arvamus selles osas, kas tal on samal päeval sünnipäev oma ema või isaga. Ma nagu mäletaks, et isaga, aga mu ema mäletab, et tal on emaga samal päeval sünnipäev. Vahet polegi, mõte jääb ikka samaks - erilised oleme ikkagi :)

"Õnn on otsuse küsimus, ehk need asjad, mida üks ema oma tütrele õpetada ei jõudnud" Kätlin Kaldmaa


 
See oli nüüd raamat, mida ma kaua ootasin. Kohe hirmus kaua. Ja kuigi ma ju ise ka tean, et Kaldmaa vaevalt eneseabiõpikuid järsku kirjutama asunud on, siis olgem ausad, veidi hirmutavalt see pealkiri siiski mõjus ja ostma ei kutsunud. Nii ma ikka raamatukogu peale lootsin ja ootasin ja ootasin ja ootasin... Umbes-täpselt veebruarist saadik (ma oskan ikka maru kannatlik vahel olla).
 
Kui ma kaaned valla lõin ja paar lehekülge lugesin. Ei, valetan, mulle piisas juba esikaane siseküljest, kui ma mõistsin, et see peab midagi eriti head olema, midagi eriti minulikku. Idee kui selline on juba midagi sellist, millele mõtlemast olen end õige ammu tabanud ning ilmselt nii mõnegi tütre ema on tabanud end seesugustelt mõtetelt. Kui mitte veel, siis küll see aeg alles tuleb.
 
Ja muidugi sellele ideele lähenemine. See ei ole pelgalt kuivalt argiste mõtete üles loetlemine, erandiks vaid pudru keetmine ja päevasärkide triikimine - needki kusjuures ei ole ei kuivalt ega igavalt edasi antud. Siinne kaleidoskoop on märksa kirevam - siin on õpetussõnu, kirjanduslikke pildikesi, luuletusi, reise, retsepte, autori enese hinge salasoppidesse pilguheite jpm. Kõike. Parajalt.
 
 
Mis aga eriti hea mu meelest, kuigi lugejale just nagu avataks autori hing, siis... midagi jääb ikka veel kuhugi varjule. Et siit võib küll noppida isiklikintiimseid killukesi tema enda kohta, kuid ometi tead sa lugejana, et siin või seal oleks tal ilmselt enamatki öelda, küllap on ta seda teinudki, neile, kellele vaja, aga mitte sulle. Sa oled siiski võõras, kõrvalseisja, kõik ei puutu sinusse. Valitseb aus ja õiglane tasakaal.
 

 
 Ja muidugi kujundus. Ma jumaldan selliseid raamatuid, aga ma olen ju ka naine!

P.S. Pärast lugemist ma muidugi mõistsin, miks eelmine laenutaja seda kaunist raamatut kolm kuud enda käes hoidis. Ma hoiaks ka ausalt öeldes:)

21 mai 2014

"Minu lustlik elu" Chelsea Handler




Laupäeval, enne kui abikaasa kunagise õpilase konnakoori saatel peetud sünnipäevale sai kulgetud, otsustasin ma testida Iseloomuga Maja ka väljaspoolt. Igasuguste kohtade testimiseks on teadupärast parim moodus lugemine. Jaanuaris ahjusid küttes, ka seda sisse kukkunud sindrinahka muide, ma sees juba proovisin oma nahal järgi. Kannatas küll lugeda. Väljas oli aga veelgi etem. Istud aga maailma serva pääl (loe: vana linnamüüri peal) ja kõlgutad jalgu, kõik vajalikud tarvikud mugavalt käe ulatuses.

Kroonika huvides olgugi siia talletatud, et Iseloomuga Maja esimene aialaud oli... telliskivi. Tuleb tunnistada, et veini maitset ja lugemiselamust see kuigivõrd ei mõjutanud. Telliskivi on muide äärmiselt praktiline, äärmiselt iseloomuga, äärmiselt stabiilne, samas ülimalt mobiilne - sõnaga, ideaalne.

Raamat oli kreisi laupäeva hakatuseks samuti igati paslik. "Minu lustlik elu" on just niisugune raamat, et kui selle oleks kirjutanud meesisend ja oma mätta otsast vaadatuna, siis õhkaksid massid, et oh, kui hea ja õige lektüür! Mehed ju tohivad ringi tõmmata, maani täis juua, üheöösuhteid praktiseerida jne. Paraku on selle raamatu autor nii kuradima naine, kuigi teeb kõike meeste moodi, et talle sellist avameelsust ei andestata.
Aga millest siis üks naine on otsustanud kirjutada? Eks ikka sellest, mis naistel hingel on, tead ju küll. Võid täiesti vabalt teha nüüd oma seikluste TOP10 ja võrrelda seda siis Handleri omaga. Hilisem tulemuste võrdlus annab päris hea ülevaate sinu iseloomu, naiseks olemise, aga ka vabameelsuse kohta. Ja tõesti, liialt konservatiivsetele see lugemine vist ei sobi.

Stiililt on see midagi raamatu "Kuidas olla naine" kanti, võib-olla isegi parem. Siin on palju jaburaid ja ägedaid juhtumisi, lisaks meeletutes kogustes eneseirooniat. Paraja pikkusega ka veel, nii et sobivad hästi arsti ukse taga ootamiseks või haiglas olles ebamugavate protseduuride vahepealseteks augutäideteks. Aga lugeja peab olema veendunud võimes vajalikul hetkel asjalik nägu ette manada! Tähendab, tõsiselt hea paha tuju peletamise raamat.

19 mai 2014

"Talv Mallorcal" George Sand


Unistust Mallorcast ei ole seni keegi suutnud mulle maha müüa - mida enam inimesi sinna lendab, seda vähem on mul soovi ise sinna minna. Aga Sand oma 1838-1839. aasta kirjeldustega suutis seda küll. See rikkumata ja puutumata, isegi liiga ehk, sest "tänu" sellele ei olnud ju laevaühendus mandriga kuigi hea ega ka mugavaid võimalusi söögi-joogipoolise hankimiseks. Või mis söögist ma räägin, kui isegi lihtlabase öömaja leidmine oli pea ületamatu probleem.

Tollasest Mallorcast annab raamat võrratu ülevaate, ent sama ei saa öelda kahe loomeinimese enese kohta. Mõlemad töötasid saarel olles, kuid tööprotsessist autor vaikib. Chopini isik on üldse praktiliselt maha vaikitud, vaid mõned loetud korrad mainimist ja siis on ka jutt kellestki salapärasest haigest pereliikmest, kelle haigus on ühtlasi reisiseltskonna halvasti kohtlemise peamisi põhjuseid.

Ja ikkagi oli see armas lugemine.

13 mai 2014

"Papagoi piprapuu otsas" Chris Stewart


Ah, nüüd ma siis tunnen eriti teravalt, miks inimesed neid tõsielulisi reisiraamatuid loevad. Või mis reisi, pigem pole siin reisimisega suurt midagi pistmist, ikka nii, et üks tüüp on läinud võõrsile elama ja siis laob selle kohandumisega seonduvad põnevamad palad letti. Aga jah, kui sa oled mitu päeva liikunud võrdlemisi samal trajektooril ja samaealiste tegelaste seltskonnas ning kilomeetrite kogusumma nagu ka sulle au ei tee, siis on võimalus, kuigi paberine, hetketi Hispaaniasse putkata, igati teretulnud. /issand, kui kole lause tuli, aga kui te aru ei saa, siis lugege paar korda veel ja kui vaja, siis tõstke komasid ümber - te saate hakkama, ma ju usun teisse/.

Kes alles nüüd ja siin Stewarti avastavad, siis teie mõnusama lugemise huvides tuletan siiski meelde, et alustage tema raamatuga "Üle sidrunite", see on Algus.  Käesolev raamat on pesueht järg, sama mõnus või paremgi veel. Autor on mees, kes pole ülemäära tõsine ja ontlik, viskab mõnusalt nalja ja mis peamine, suurem osa huumorist käib tema enese pihta. Olgu selleks siis tema kitarrimängu oskus, rahaline olukord, naise Ana austajad, tütre tarmukus ja arukus või mis iganes. Njah, miks ta nii kangesti kirjutajana meeldib - eks ikka seepärast, et naiste tarkust (konkreetselt naise ja tütre oma siis) ja edasiviivat jõudu ei näi ta kordagi kahtluse alla seadvat, ikka kõrgeimale pjedestaalile tõstvat. Seega - puhas rõõm lugeda :P





12 mai 2014

Aita ligimest!

Mu selle kuu eriauhind läheb usinale guugeldajale, kelle eluküsimuseks näib olevat Kebabi-raamatu autori täpsem tuvastamine.
- "kebab ja kilukarp autori andmed"
- "kes on autor kebab ja kilukarp"
- "kõik haive petersoni raamatud"

Ma loodan, et otsija sihikindlus viib ta ka lõpuks sihile:) Aidata kahjuks ei oska, sest ma võin ette ära öelda, et tema andmeid siin blogis küll kusagil kirjas ei ole. Ma olen veelgi ausam - ma ei tunnegi teda isiklikult. Õnn kaasa!

11 mai 2014

"Kole sõbranna" Mart Juur


Ma usun, et kui Juur tuleks, mõned sõbradki ehk kaasas, ja jutustaks neid lugusid mu köögilaua ääres, siis oleks nalja rohkem kui rubla eest ja see kohtumine veniks päikesetõusuni.
Võib ka olla, et sellise stand up comedy vormis oleks need absurdikad jutukesed meelepärased. Muide, siinkohal ka soe soovitus, kui Juurel kord igav peaks hakkama või raha otsa saama, siis võiks nende lugudega mööda Eestimaad tuurile minna, just rahvamajadesse - miks peavad Aunaste või Uuspõld üksi kõik endale saama. Kui ta neid oma muhedate rõhutustega, pisikese suurnurgamuigega ise räägiks, siis oleksid saalid puupüsti täis ja mõned peaksid suisa läbi avatud akende etteastet jälgima.

Praegu tuimalt paberil seistes ei pääsenud kõik need lood ühtviisi esile. Oli küll ju häid ideid ja särtsakat lähenemist, aga paber on paber on paber...

09 mai 2014

Mida kingiks...

... ikka oma maa disaini.
Seekordne saak otse Soomemaalt on kohaliku Tonfiski ("tuunikala"?) piima/koorekann ja suhkrutoos. Kõlab väärikalt ja nostalgiliselt, on aga märksa tänapäevasem kooslus, pigem siis 2in1 variant.


Nii et kui ma läheksin ühte skandinaavialikult heledasse ja minimalismi kalduvasse kohvikusse, kus ruumigagi ehk veidi kitsas, siis ma näeksin seal kohvi rüübates küll meelsasti seesugust komplekti laual (kuigi ma päriselus ikka pigem vanamoodsaid alternatiive austan).



Esmane kiirtest näitas, et väärib küll oma Newtoni nimetust. Tõsi, kulub jupike aega ja harjumist, enne kui saan kerge südamega kallutada enda käes olevat koorekannu ja mitte võpatada selle kohal trooniva suhkruanuma kahtlasele kiikumisele, aga inimene harjub ju kõigega, küllap siis ka sellega, et kõik suhkrutoosid teps mitte ümber ei lähe.

08 mai 2014

"Minu Hiina" Leslie Leino


Uhh, vägev raamat. Seinast seina kõike oli siin. Kord muinasjutuline, täis kauneid metafoore ja romantilist õhkamist ja siis... kukutati lugeja plärtsti! tagasi halli reaalsusesse, kuhjates tema väsinud aju faktidega, ohtrate faktidega. Nii et valu ja nauding käisid käsikäes, kogu aeg.

"... Uute lugude ootel keeran reisiraamatus Pekingi kaardi juures lehekülge ning lahkun järgmise ristmiku järel seni teadaolevast maailmast. Reisiraamatu juba päevinäinud ja kulunud leheküljed vahetuvad uute, süütute lehekülgede vastu, millelt sõrmedega üle libistades on tunda ehedat neitsilikkust. See on puhaste linade lõhn, mis uutelt lehekülgedelt vastu tuleb ning mis veelgi enam võimendab seda tungi minna itta - drang nach osten. Liikuda nagu ristirüütel, kelle ees veereb rattaraamist ja lenkstangist moodustuv rist, käed sellele naelutatud. Uute lehekülgede avanemine on kui sisenemine neitsihoovi, aeglane hävitustöö, mida ma rattaga ringi liikudes laiali külvan. Hävitada jumala eest need puhtad raamatulehed, mida ma üldse ei talu, sest need on kui alasti naisekeha, mille ma pean barbari moodi rüvetama."

Seesuguseid lõike oli tegelikult päris mitmeid. Või üldse naise näo ja juuste kirjeldused - selles võiks autorile vähemalt mingi magistrikraadi anda. Või mingid eripärased ja uudishimu õhutavad lõigud seoses Mirjamiga. Njaa.

Seega - täitsa hea!
/ütleb see tüdruk, kes Hiinat pole tabanud, pole püüdnudki, ainult peljanud ja umbusklikult eemalt kõõritanud/

07 mai 2014

Jumalaga!



18.aprillil läks oma ilmselt viimast ja suurimat pilti maalima kunstnik Erik Schmidt. Selle kohta väikest lõigukest ajakirjandusest lugedes meenus mulle, et juba aastaid tagasi, mingit saadet või dokut temast teles vaadates, oli mul tahtmine temaga ka kirjasõna kaudu tutvust teha.
Aga läks nagu ikka - elu trügis vahele. Kui nüüd, siis nüüd.
"Jumalaga, Naissaar!" on tema poisipõlvest sellel saarel. Paarist reisist, kapteni pojana olid tal selleks nii mitmedki suurepärased võimalused, kirjutab ta samuti. Ja muidugi sellest minekust, nagu 40ndatel ikka mindi.
Selline lihtne ja südamlik looke, kus killuke huumoritki ei puudunud.
Ei tea, kuidas Schmidtil aastaid hiljem heaoluriigis Rootsis või veelgi hiljem Mallorcal elades lood austritega olid, aga esmakokkupuude poisikesena oli järgmine:
 Suurte ootustega krabasin siis täienduseks ka Hispaania-raamatu, aga küllap sattusin vale otsa.


"Päevapilte Hispaaniast" on siiski äärmiselt... reisijuhti meenutav (?) ja kuigi kahtlemata väga põhjalik, kuivõrd sellist suurt ja mitmekesist maad ning rahvast annabki ühtede kaante vahele pressida, siis ikkagi kuidagi tuimavõitu lugeda.
Kes sinnapoole reisimas ja vajab esimest põhjalikku tutvustust geograafia, ajaloo ja tont teab mille alal veel, siis olge lahked! Niisama lugemiseks leidub vast paremaid variante.

Ent vähemalt noppisin ma sellest raamatust üles Valldemosa külakese, kus Frédéric Chopini ja George Sandi tunded eredal leegil mõnda aega põlesid.
Elulooraamatuna võrdlemisi talutav, eks näis, mida samal teemal jätkates nende Mallorca-raamat pakub.

02 mai 2014

"Marie Underi Euroopa-reisid" Sirje Kiin

 



Kuna eelmises raamatus jäi mind ikka see Underi tütarde teema veidi vaevama, siis tuli asja edasi vaadata. Tolle raamatu üldpildis oli tütreid vähevõitu ning ka autor mainis korduvalt jahedaid suhteid - aga milles see väljendus, jään hetkel juurdlema. Ikka vaja uuesti üle lugeda vist.
 
 Sest võtsin ma siis selle eelmise raamatu kaasaegse, reisidelt tütardele saadetud kaardikesi sisaldava raamatu kätte. Ma mõistan, et tollal oli kirjavahetus igapäeva oluline osa, kirjad liikusid mitmed suunas ja tihedalt, reisidel seda enam, kuid kui tütred talle suurt poleks tähendanud, vaevalt Under oleks vaevunud nii usinasti kirjutama. Võib ju nii olla?

Need ei ole isegi äärmuslikult enesekesksed kaardikesed kui aus olla, kuigi ühest luuletajast võiks seda eeldada küll, teate isegi, alailma üks südamevalu ja loomekriis.
Aga ei, neis on küll juttu külastatud etendustest, käidud kohtadest, muljetest, kuid domineerima jääb hoopis lakkamatu mure tütarde pärast: raha kättetoimetamine, ühe ja teise haigused, mure korteri leidmise pärast, pikad kirjutamispausid.

Jah, J., näed nüüd, midagi ei ole muutunud - isegi Under on alailma oma kaartidel karjatanud, miks pole juba mitu aega vastust tulnud, mis toimub, mis on juhtunud :))))

Kirju/kaarte saades tundub alati, et need on liiga lühikesed, liiga napid, ütlemata jääb ikka rohkem kui öeldud saab. Teisalt aegu hiljem neid üle lugedes tuleb kaartide lakooniline sisu just nagu kasuks. Ma ilmselt ei viitsiks tänasel päeval lugeda aastatetaguseid eeposkirju, aga kõik need lühikesed teated ilmaolude, käidud paikade jms kohta pakuvad rohkem. Vähem on rohkem, just nimelt.

Tõmbasin peoga selle lugemise lõpetuseks isegi mõned kunagised kaardid. Just kunagised, sest seesuguseid eri paigust lühikesi teateid pole nagu viimastel aegadel saabunudki mu meelest.

 






 
 

Sellel, Stavangerist teele pandud kaardil üritati mind esimest korda "vahele tõmmata" - minu väited taani keele mitte muhvigi mõistmise kohta pandi proovile. Muidugi jäin ma haledalt vahele.
 

Nagu Ateena-kaardilt näha, kerkib esile üks omamoodi müsteerium, mis lahendamist vajab. Meie senine uskumine, et vanaemale nüüdsest igaveseks külge jäänud hellitusnimi "mummi" on sulaselgelt soome juurtega, täpsemalt pärit Isojoe mändide alt aastast 2008, siis ...? Tuhkagi! Kuidas tuli ta selle peale, et aastal 1995 kirja alla säärane nimi panna? Tema, kel soome keelega sooje suhteid pole kunagi olnud, polnud tol ajal tihedamaid kontaktegi ning suguvõsas hüüdnimena ringlemas hoopis teised nimed.
Tänasel päeval ta igatahes muud nime naljalt ei kuulegi.





01 mai 2014

Ikkagi inime...


Ma ei hakka nüüd siin seda raamatut lahkama - milleks? Selle kallal ja üle on piisavalt tööd tehtud ja küllap see aeg ja vaev end selles töös ka õigustanud on. Eri kitsaskohtade üle on ilmumisjärgselt tolmu juba küllalt üles keerutatud.
Kõigest paar hetkeemotsiooni vaid...
Kõige enam on mul hea meel selle üle, et Under, see koolipõlves enneolematu jumaluse seisusse seatud kuju, ikkagi inime oli. Luuleanalüüse ma lugeda ei viitsi, sest... luule rääkigu enda eest ise. Aga millest ja kuidas taoline looming sünnib, sellest on alati armas lugeda ja rohkem teada. Erinevad mõnuained ja mitmekesine seltskond, eelkõige aga loomepuhanguile õli tulle valanud flirt ja silmarõõmud - kunsti heaks, miks siis mitte. Mul on Underi pärast nii suur rõõm! Sai olla Naine, see on peamine.
 
Adson mind muidugi väheke ärritas. Eks temast ikka tolku tublisti oli ja oma olemist ta õigustas ühel ja teiselgi moel, aga kusagil kuklas pakitseb siiski, et kes teab, kui palju kahju ta teha võis... Ma usun, et sihilikku jälgedes segamist võis tema sule läbi täitsa üksjagu olla, aga mitte see pole peamine. Alles kusagil raamatu lõpulehekülgedel tuleb välja et sellest ... ... ... (riigitelevisioonis kõlaksid siinkohal piiksud) tulenenud paranoia ilmingud võisid olla Underi paljude hädade ja jamade algtõukeks. Tegelikult, kui ma end nüüd piisavalt üles kütan, võis see pagana Adson keerata tuksi palju ilusaid aastaid Underi elust. Võib-olla me tõelise kahju ulatust ei oskagi aimata? 
Ah, ma tahaks loota, et näen kõigest tonti seal, kus seda tegelikult ei ole...

Veidi lahtiste otstega jäid minu kui lugeja jaoks suhted tütardega, selle teema juurde jõuti küll korduvalt, aga kõik hajus ja kadus enne, kui ma oleksin vastuseid enesele leidnud. Võib ka olla, et tahab lihtsalt üle lugemist - minu tempo oli ilmselgelt veidi tormakas selle teksti jaoks.