01 mai 2014

Ikkagi inime...


Ma ei hakka nüüd siin seda raamatut lahkama - milleks? Selle kallal ja üle on piisavalt tööd tehtud ja küllap see aeg ja vaev end selles töös ka õigustanud on. Eri kitsaskohtade üle on ilmumisjärgselt tolmu juba küllalt üles keerutatud.
Kõigest paar hetkeemotsiooni vaid...
Kõige enam on mul hea meel selle üle, et Under, see koolipõlves enneolematu jumaluse seisusse seatud kuju, ikkagi inime oli. Luuleanalüüse ma lugeda ei viitsi, sest... luule rääkigu enda eest ise. Aga millest ja kuidas taoline looming sünnib, sellest on alati armas lugeda ja rohkem teada. Erinevad mõnuained ja mitmekesine seltskond, eelkõige aga loomepuhanguile õli tulle valanud flirt ja silmarõõmud - kunsti heaks, miks siis mitte. Mul on Underi pärast nii suur rõõm! Sai olla Naine, see on peamine.
 
Adson mind muidugi väheke ärritas. Eks temast ikka tolku tublisti oli ja oma olemist ta õigustas ühel ja teiselgi moel, aga kusagil kuklas pakitseb siiski, et kes teab, kui palju kahju ta teha võis... Ma usun, et sihilikku jälgedes segamist võis tema sule läbi täitsa üksjagu olla, aga mitte see pole peamine. Alles kusagil raamatu lõpulehekülgedel tuleb välja et sellest ... ... ... (riigitelevisioonis kõlaksid siinkohal piiksud) tulenenud paranoia ilmingud võisid olla Underi paljude hädade ja jamade algtõukeks. Tegelikult, kui ma end nüüd piisavalt üles kütan, võis see pagana Adson keerata tuksi palju ilusaid aastaid Underi elust. Võib-olla me tõelise kahju ulatust ei oskagi aimata? 
Ah, ma tahaks loota, et näen kõigest tonti seal, kus seda tegelikult ei ole...

Veidi lahtiste otstega jäid minu kui lugeja jaoks suhted tütardega, selle teema juurde jõuti küll korduvalt, aga kõik hajus ja kadus enne, kui ma oleksin vastuseid enesele leidnud. Võib ka olla, et tahab lihtsalt üle lugemist - minu tempo oli ilmselgelt veidi tormakas selle teksti jaoks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar