02 mai 2014

"Marie Underi Euroopa-reisid" Sirje Kiin

 



Kuna eelmises raamatus jäi mind ikka see Underi tütarde teema veidi vaevama, siis tuli asja edasi vaadata. Tolle raamatu üldpildis oli tütreid vähevõitu ning ka autor mainis korduvalt jahedaid suhteid - aga milles see väljendus, jään hetkel juurdlema. Ikka vaja uuesti üle lugeda vist.
 
 Sest võtsin ma siis selle eelmise raamatu kaasaegse, reisidelt tütardele saadetud kaardikesi sisaldava raamatu kätte. Ma mõistan, et tollal oli kirjavahetus igapäeva oluline osa, kirjad liikusid mitmed suunas ja tihedalt, reisidel seda enam, kuid kui tütred talle suurt poleks tähendanud, vaevalt Under oleks vaevunud nii usinasti kirjutama. Võib ju nii olla?

Need ei ole isegi äärmuslikult enesekesksed kaardikesed kui aus olla, kuigi ühest luuletajast võiks seda eeldada küll, teate isegi, alailma üks südamevalu ja loomekriis.
Aga ei, neis on küll juttu külastatud etendustest, käidud kohtadest, muljetest, kuid domineerima jääb hoopis lakkamatu mure tütarde pärast: raha kättetoimetamine, ühe ja teise haigused, mure korteri leidmise pärast, pikad kirjutamispausid.

Jah, J., näed nüüd, midagi ei ole muutunud - isegi Under on alailma oma kaartidel karjatanud, miks pole juba mitu aega vastust tulnud, mis toimub, mis on juhtunud :))))

Kirju/kaarte saades tundub alati, et need on liiga lühikesed, liiga napid, ütlemata jääb ikka rohkem kui öeldud saab. Teisalt aegu hiljem neid üle lugedes tuleb kaartide lakooniline sisu just nagu kasuks. Ma ilmselt ei viitsiks tänasel päeval lugeda aastatetaguseid eeposkirju, aga kõik need lühikesed teated ilmaolude, käidud paikade jms kohta pakuvad rohkem. Vähem on rohkem, just nimelt.

Tõmbasin peoga selle lugemise lõpetuseks isegi mõned kunagised kaardid. Just kunagised, sest seesuguseid eri paigust lühikesi teateid pole nagu viimastel aegadel saabunudki mu meelest.

 






 
 

Sellel, Stavangerist teele pandud kaardil üritati mind esimest korda "vahele tõmmata" - minu väited taani keele mitte muhvigi mõistmise kohta pandi proovile. Muidugi jäin ma haledalt vahele.
 

Nagu Ateena-kaardilt näha, kerkib esile üks omamoodi müsteerium, mis lahendamist vajab. Meie senine uskumine, et vanaemale nüüdsest igaveseks külge jäänud hellitusnimi "mummi" on sulaselgelt soome juurtega, täpsemalt pärit Isojoe mändide alt aastast 2008, siis ...? Tuhkagi! Kuidas tuli ta selle peale, et aastal 1995 kirja alla säärane nimi panna? Tema, kel soome keelega sooje suhteid pole kunagi olnud, polnud tol ajal tihedamaid kontaktegi ning suguvõsas hüüdnimena ringlemas hoopis teised nimed.
Tänasel päeval ta igatahes muud nime naljalt ei kuulegi.





2 kommentaari:

  1. Tänan Underi raamatuist kirjutamast. Siin kirjutan Underi ja tütarde suhetest lähemalt:
    http://naised.net/2014/03/27/sirje-kiin-kirjutab-marie-underist-luuletaja-131-sunnipaeval/
    vt sama ajakirjas Mari, september 2013 ka. Tervitades Sirje Kiin

    VastaKustuta
  2. Aitäh linke jagamast, loen kindlasti! Aga ennekõike muidugi tänud lugemiselamust pakkumast!

    VastaKustuta