13 mai 2014

"Papagoi piprapuu otsas" Chris Stewart


Ah, nüüd ma siis tunnen eriti teravalt, miks inimesed neid tõsielulisi reisiraamatuid loevad. Või mis reisi, pigem pole siin reisimisega suurt midagi pistmist, ikka nii, et üks tüüp on läinud võõrsile elama ja siis laob selle kohandumisega seonduvad põnevamad palad letti. Aga jah, kui sa oled mitu päeva liikunud võrdlemisi samal trajektooril ja samaealiste tegelaste seltskonnas ning kilomeetrite kogusumma nagu ka sulle au ei tee, siis on võimalus, kuigi paberine, hetketi Hispaaniasse putkata, igati teretulnud. /issand, kui kole lause tuli, aga kui te aru ei saa, siis lugege paar korda veel ja kui vaja, siis tõstke komasid ümber - te saate hakkama, ma ju usun teisse/.

Kes alles nüüd ja siin Stewarti avastavad, siis teie mõnusama lugemise huvides tuletan siiski meelde, et alustage tema raamatuga "Üle sidrunite", see on Algus.  Käesolev raamat on pesueht järg, sama mõnus või paremgi veel. Autor on mees, kes pole ülemäära tõsine ja ontlik, viskab mõnusalt nalja ja mis peamine, suurem osa huumorist käib tema enese pihta. Olgu selleks siis tema kitarrimängu oskus, rahaline olukord, naise Ana austajad, tütre tarmukus ja arukus või mis iganes. Njah, miks ta nii kangesti kirjutajana meeldib - eks ikka seepärast, et naiste tarkust (konkreetselt naise ja tütre oma siis) ja edasiviivat jõudu ei näi ta kordagi kahtluse alla seadvat, ikka kõrgeimale pjedestaalile tõstvat. Seega - puhas rõõm lugeda :P





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar