22 mai 2014

Ring on täis

Mis ring? Ma ei teagi - põlvkonna? mälestuste? mõni muu ring?
 
Ma tegelikult jõuan oma jutuga vist paratamatult koolijutuni välja. Nii kaua, kui ise koolis käid, siis on kooliaasta alguseks ikka septembrikuu, aga kui sul laps kooli läheb, siis on selleks alguseks pigem maikuu (parimal juhul, kui sa aga püstihull oled, siis oled sa juba mustmiljon aastat selle teemaga tegelenud). Oli teada, kuhu kooli mu elu õieke läheb ja kõik muu pidi minema nii nagu vaja. Tuleb see klass ja see klassijuhataja, mis tuleb - ei mingeid erisoove ega kohvil käimisi ega avaldusi ega kisa ega kära.
Ent isegi kui sa ise ei sibli ja sahmerda, siis teevad seda teised su ümber ja sinu eest, nii et oled viimaks ikkagi sellesse segadusse sisse mässitud. Vahel on suisa kurb, kui hakata mõtlema inimestele, kelle elu on ilmselt nii igav ja tühi (tegelikult on muidugi teada, et see on lihtsalt üdini õnnetu), et nad peavad mingit tormi veeklaasis tekitama.
 
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida:) Vaid hoopis sellest, et selle kooli kaks esimeste klasside klassijuhatajat olid juba mõnda aega tagasi teada, ent kolmandale kohale oli alles hiljuti konkurss. Kui konkursi lõpptulemus selgeks sai, sulguski mu jaoks üks ring. Ja kuigi hetkel ei ole see valitud inimene otseselt meie elu õie klassijuhatajaks (hetkeseisuga, ma rõhutan, küllap siin veel neid ringi tõstmisi toimub:) ), siis asi on põhimõttes. See sama tore ja vahva naisinimene meenub mulle minu lapsepõlvega seoses. Mida tema just nimelt meie kolhoosis/vallas (jah, ma tean, et see kõlab nagu ma oleks puruvana juba) tegi, seda ma enam ei mäleta, aga oli selline ülimalt tegus ja toimekas ja hakkaja ja tubli noor inimene. Ja ma mäletan, et ta oli alailma selles "ninaga" bussis (jah, minu noorusajal olid sellised ninaga bussid, ma ei tea, mis nende täpne marginimetus oli, sest noh, ma pole tolle aja sõidukite markide osas just eriline spetsialist), mis viis kohalikku rahvast linna teatrisse. Need oli need teatriskäigud, kus ma hilisõhtul koju tagasi sõites bronokkisin ees külgistmel. See külgmine iste tähendab seda, et ülejäänud bussis sõitjatele olin  ma hoolimata pimedusest bussi esitulede valguses imehästi nähtav, eriti muidugi see suur mütsitutt, mis minu uinumise taktis aina üles ja alla, üles ja alla käis :) Aga te oleksite ise ka olnud surmväsinud, kui oleksite õitsvas lapseeas pidanud vaatama ära Ugala "Kihnu Jõnni" või Kirsiaia" või "Charley tädi" või "Oklahoma" või... mis need kõik olidki.

Ma olin siis umbes sama vana kui meie elu õieke hetkel. Ja oleks päris naljakas tunne anda oma laps selle inimese kätesse, kes omal ajal minugi lapseeaga otsapidi seotud oli. Aga ta oli siis ja on ka nüüd nii vahva tegelane, et ma ei kõhkleks sekundikski.
Muide, sel toredal naisel on veel üks minuga sarnane eripära. Kui minul on oma emaga samal päeval sünnipäev, siis temal on praktiliselt sama asi, ainult päev varem kui meil! ning veidi lahkneb ka minu ja minu ema arvamus selles osas, kas tal on samal päeval sünnipäev oma ema või isaga. Ma nagu mäletaks, et isaga, aga mu ema mäletab, et tal on emaga samal päeval sünnipäev. Vahet polegi, mõte jääb ikka samaks - erilised oleme ikkagi :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar