30 juuni 2014

"Kadumispunkt" Joel Haahtela


Haahtela käekiri on ikka muutumatu, napp ja täpne. Ja siis lugu ise, mis hakkab kerima ühest põgusast ja õhkõrnast viivust, millest ei tohikski ju midagi edasi hargnema hakata, aga näed, hakkab. Aina läheb ja läheb.
Alati ma mõtlen, et tema lugude tegelased on kuidagi unenäolised, kindlasti mitte päriselt olemas. Mitte et see midagi muudaks. Aga lihtsalt. Üdini üksildased vist ka kui ma hakkan järele mõtlema. Selleski loos, mille võtmeks on ilukirjanduslik lähenemine kirjanik Raija Siekkisele ning oluliste tegelastena ka Magda Roux ja ilmselt minajutustaja isegi, on lõputu kurbus ja üksiolemine käsikäes. Ka siis, kui su kõrval on keegi, on ikka üle kõige nukruseloor.
Lugeda oli ent ikkagi hea.

25 juuni 2014

"Sinine missa" Kärt Hellerma


Kõigi viimase aja tühjade raamatute vahele oli õnne lugeda ka midagi sisukamat - selle eest tänud autorile, kes lahkelt "Islandi kirja" postituse juures seda raamatut soovitas.
"Sinine missa" koondab endas nelja erinevat lugu: "Olematu muusika", "Mazzano päevik", "Aallotari jäljed" ja "Sinine missa". Neist "Aallotari jäljed" ei haakunud hetkel minu meeleoludega, kuid ülejäänud kolm andsid võrratu lugemiselamuse.
Ma lugesin seda raamatut tavatult aeglaselt, sest siin oli ridamisi lõike ja mõtteid, mille kallal tahtsin ise edasi pusida, neist sasipundardest enda jaoks midagi lahti harutada. Ma ei väida, et olin selles edukas, aga proovima ju ikka peab :)
 
Seda raamatut soovitades leian ehk ka nende silmis lunastuse, kes Morani "Kuidas olla naine" lugemisel pettusid  :) - see siin on sootuks teisest puust ja ilmselt ka oluliselt parem - lugege seda! Nalja ei tehta, aluspesu sisu ei uurita jne.
 
Õrn. Valus. Päris. Sellised need lood olid.

"Kevadkogritsad on nagu eesti kultuur, kust tuleb enne pruukimist iroonia, labasus ja vihamürk välja keeta, vilksatas kiuslik mõte, mis kohe kadus, sest seentest saab pärast läbikeetmist suurepärast sousti, aga seda, mis jääks keetmise järel alles eesti kultuurist, teab ainult tuul, kui temagi."
 
"Maailmas, kus vana kombe kohaselt on meestele rohkem lubatud kui naistele, on naine alati ise süüdi, kui teda maha jäetakse, pekstakse või vägistatakse või kui temaga midagi muud kohutavat juhtub. Nii on ka Eestis, kus pereisast mees võib ühel päeval rahumeeli jalad selga võtta ja nelja tuule poole kaduda, ilma et tema mainele sellest olulist kahju sünniks. Mees võib igal ajal keelduda vastutamast enda soetatud pere eest, kui see talle enam ei meeldi - kui naine närvidele käib, lapsed liiga kõvasti karjuvad või kui uus armastus uksele koputab. See, kes peab pärast hiilima mööda nurki, silmi peitma ja kannatama, on ikka naine, mitte mees."
 
"Eks olen ma isegi samasugune liblikas, kes põristab muudkui aknaklaasil, saamata aru, miks minu ja maailma vahel on nähtamatu tõke. Tahan välja, valguse ja õhu kätte lennata, aga ei saa, klaas on ees. Ikka on minu ja mu püüdluste sihi vahel läbipaistev klaas ja mina rüselen selle peal abitult, peksan pead selle vastu.
Lõpuks ma väsin ja minust saab pisike kuiv nutsakas tulmusel aknalaual, mille keegi ükskord sealt ära pühib. Mu keha sureb ja pudeneb tolmuks - ja mina pääsen lõpuks välja, avarusse, valgusse, piiritusse õhku."
 
"Mõnikord, kui linnas trammiga Reti juurde sõidan, mõtlen ikka, et suurim kunst on sõita neil rööpail, mis sulle elus ette on nähtud - ja mitte käänakuil maha pudeneda."
 
Sildistasin selle raamatu küll reisikirjandusena, ent kõigile reisikirjade kartjatele võin kätt südamele pannes öelda, et tegelikult need ei ole klassikalises mõttes reisilood, kindlasti mitte. Need on küll osaliselt kirjutatud loomemajades ja eks mõningad mõjutused ümbritsevast elukeskkonnast on ka igati loomulikud, aga ei enamat.

24 juuni 2014

Hoiatus!


See on nii saast raamat, et ärge parem lugege! Kusjuures ma olen niigi hetkel hea tuju kehastus, seega uskuge mu hüva nõuannet :)

19 juuni 2014

Läheb eluks!

Kadunud Kalev Kesküla jõudis, tõsi küll, tõdemuseni, et elus läheb harva eluks. Ma oma nooruse sinisilmsuses ikka tahaks loota, et mõnikord läheb elus ka päriselt eluks.
Ma olen teid viimasel ajal tänamatult hüljanud :( Aga muidu ikka elus ja olemas. Puhkan, ja seda suisa mitmel rindel. Loen - vahelduva eduga, aga ilmselt pressib elu end ikka tugevalt ka lugemissegi sisse. Ja noh, loed nagu küll, aga ei näe vajadust loetust kirjutada. On see raamatute või lugeja süü, tont seda teab. Ma muidugi lugesin siin ka vanu asju. Vuorineni joomaraamatud on ilmselt paljudel ammuilma loetud või kel pole, siis see neid ei loe kah kunagi. Ma pigem siis ühel ajahetkel tuju tõstmiseks võtsin. Üldplaanis ma neid soovitada ei julgeks ega tahaks. Teisalt, kui on ikka väga s... olla ja kui pool ajast mõtled nagunii omi mõtteid ja kui tahta sellist hakitud ja seosetut teksti, siis why not, sobib küll.
Siis ma lugesin veel seda va Richard Bransoni nn elulugu, "Süütust kaotades" või mis tand oligi. Seda ma lugesin peaasjalikult seetõttu, et seda soovitas inimene, kes pole varem mulle ühtegi raamatusoovitust edastanud ning kes pealekauba on veel meie oma kohalik eestimaine richardbranson. Seal oli paljutki, millele võiks rõõmsalt alla kirjutada, elutervet mõtlemist ja... aga kohati oli ka korduseid ning liialt detailselt teemasid, mis nagu otseselt ei puudutanud.
Aga jumaluke küll, mitte raamatutest ei hakanud ma kirjutama:) Vaid hoopis sellest, et sain täna uue kogemuse võrra rikkamaks. Nimelt need teist, kel on moodsad lapsed, kes loevad Tähekest näituseks iPadist (meie majas on Täheke paberkandjal :)), teavad kindlasti, et juba mõnda aega on digiversioonis võimalik neid samu ilmuvaid lugusid ka autorite endi poolt loetuna kuulda. Nii et jah, enam ei piisa, et kribinal-krabinal loo valmis kirjutad ja see ajakirjas ilmub, vaid nüüd lähed rõõmsasti ka pealinna end luhvtitama, hiilid arglikult ERRi Raadioteatri stuudiosse ning väriseval häälel loed oma asja ka sisse. Lugemine ise läks muidu ludinal, aga kes k.... käskis sinna selle totra häälikute ükshaaval hääldamise mul sisse kirjutada?! Annab ikka häälida "Tttt...", no ei ole ju võimalik?! Või "Hhhhh..." Katsu sa seda teha selgelt ja korrektselt ja arusaadavalt ja nii, et mikker süljest ei lirtsuks:)
On nagu on.

12 juuni 2014

Suitsuvares

Vastasmaja katusel armastab korstna kõrval pidevalt tšillida üks vares. Ma eeldan, et see on üks ja sama vares, ent loomulikult ei ole mul selle väite tõestuseks midagi esitada. Tundub, et ta naudib saunapäevi, mil tuul kõik suitsu talle peale keerutab.
 
Kas ta mõtleb, et see on mingi uus ja äge odöör, mida nõrkemiseni konsumeerida? Pärast lendab koju ja uhkeldab teiste pereliikmete ees. Või uimastab see lõhn teda mingil määral ja ta on lihtlabane suitsusõltlane? Või...? Ja kas tal silmad ka vett jooksevad? Ja millised ta kopsud on? Ja miks ta koos sõpradega ei tule sinna katuseharjale õdusat tossukest nautima?

11 juuni 2014

"Islandi kiri" Kärt Hellerma


See on (taas kord) ühe kirjaniku mõttelend loomemajas viibitud ajast ja kübeke hilisemastki. Juurdlen siin, et ei tea, kas keegi kunagi on uurinud ja võtnud muidu vaevaks pikemalt peatuda meie suleseppade loomingul, mis valminud seesugustes paikades? Nii loomingul, mis seal küll loodud, kuid kus asukohamaad ei puudutata kui ka otseselt kirjutamiskohaga seotud lugudel? Ma tunnen, et loeks neid veelgi. Paar lugu Mazzanost meenub, ka Kangro vist on mõnes novellis lasknud loomemaja õhustikul aimduda (kuigi mulle hoobilt ei meenugi mis kohaga tegemist oli), aga veel? Kes oskab aidata või suunata, võib seda lahkesti teha, avalikult või privaatselt - oleksin tänulik.
 
Hellerma käis sedapuhku siis Islandil, suisa kaks korda. Lasi esmastel muljetel pikalt laagerduda, eks ta õige ole ka. Puhtakujulist reisijuttu siit ei leia (kes sel otstarbel tahaks raamatu haarata), ent ühte ja teist siiski. Rohkem on autori mõtteid, arutlusi, ilmaelu üle juurdlemist. Mõnes kohas tahaks justkui järg käest minna, kuid enamjaolt siiski hea tundega loetav.
 
Ega mingi lisamaiuspala peab ikka ka olema, kus sa muidu saad :) Siin raamatus on selleks põiked teistesse raamatutesse j a mis peamine - täpsete viidetega allikale. Siit tasub enesele talletada nii mõndagi, sest autoriga kattuv osa soovitustest on minugi jaoks sümpaatselt mõjunud.

10 juuni 2014

"Julgus elada" Herdis Ojasu

 
Ma ei tea, kuidas on võimalik, et just viimase satsiga nii palju head lugemist tuli. Ilmselt nägi raamatujumal, et mul midagi sellist just väga vaja.
 
"Julgus elada" kõlab nagu eneseabiõpik ja eks ma väheke tõrkusin enne lugemist, ent kus on Kreeka, seal olen ka mina ja selle maa mulle maha müümisega ei pea vaeva nägema:) Nii et viimaks on meil olemas  o m a Kreeka-raamat, täpselt selline nagu muidu pidime brittide ja ameeriklaste sulest lugema. Tõsi, nemad ikka ostavad enamasti sinna maile omale viletsas seisus hütikese ja siis kukuvad selle kallal ragistama ja muu taoline jutt.
 
Autori elus on mingi sündmus, mis annab hea tõuke minekuks. Ära. Kaugele. Maja ta ostma ei hakka, aga muus osas laseb end siiski voolul kanda. Laseb seiklustel ja inimestel enda juurde tulla, ja need tulevad ka! Kokku saab sellest nauditav ja põnev rännak ja kuigi lugeja saab pigemini tema füüsiliste retkede osaliseks, siis kuskilt kaugelt aimdub õrnalt ka sisemisi rännakuid, kuid need on diskreetselt kaugele silmapiirile jäetud. Ja õige kah - milleks seda musta pesu ikka avalikult pesta.
 
Ma muidugi ei tahaks teisele inimesele paha soovida, aga ma loodan, et Herdis (ma lihtsalt pean siinkohal seda nime kasutama, sest see on nii ilus!) leiab kunagi veel põhjust minekuks, ükskõik kuhu, aga et sellest sünniks ka sama vahva raamat.

Võrratu kaanekujundus muide.

09 juuni 2014

Päris elu blondid hetked

Kuigi juba on esmaspäev, siis ma pean ausalt tunnistama, et reedel oli mul tõsiselt blond hetk, millest jäi kirjutamata, sest noh, nädalavahetus oli tihkelt täis elu kui sellist. Aga taolist obadust ühes võimsa kirgastumisega ei tule just sageli ette nagu siis reedel juhtus.

Hallis massis on mulle ammu hakanud silma üks naine, selline särav laik monotoonsetes hommikutes, sammumas reipalt üle hoovi. Ma ikka ennastunustavalt vaatasin teda, oli just nagu maalilt maha astunud. Midagi kriipis, aga ei mina aru saanud, mis just nimelt.
 
Kuni ma temaga siis silmast silma kokku juhtusin. Teretasin ja möödusin ja siis tund aega hiljem lõi välk ja pauk mind jalust maha - virtuaalmaailm kolis reaali üle ja ma taipasin, et kohtusin äsja ühe blogijaga.
 
Ole tervitatud!

08 juuni 2014

Jälle läbi



Need siin alloleval pildil on Leiutajate külakooli rändkaupluse vahvad müügisellid. Eks need suvised laadad kipuvad viimaks ikka kangesti ühenäoliseks muutuma, nii et igasugused uustulnukad torkavad eriti hästi silma. Tõsi, eks nad ühed tragid ja toredad tegelased olid ka, veidi küll arglikkohmetud, aga ma usun, et kui nad suvel veel ringi rändavad, siis küllap need kogemused ja söakus ka juurde siginevad. 

Nagu ma aru saan, on tegemist Sänna kultuurmõisa laiast tegevusampluaast ühe pisikese osaga, aga eks uurige ise juurde, kel huvi!



Aga muidu oli tore nagu ikka, isegi hoolimata pidevalt avanevatest taevaluukidest.
Foto tegi võrratu Janika Leiur

04 juuni 2014

"Miks mitte? " Ene Rämmeld




Ausõna, need postitused nüüd leiavad oma otsa. Vähemasti esialgu, sest kui autor peaks heaks arvama veel midagi kirjutada ja ka välja anda, siis küllap ma taas loen ja ikka kaasa piiksun siin.
 
Hetkel, lugemist lõpetades, usun ma, et see on senistest lemmikuim. Peab muidugi möönma, et see on omamoodi kelmikas lugu, sest siin põimuvad ühte tõsieluline ja väljamõeldis. Ma ei oska isegi praegu öelda, kas see oli nii algusest peale, alates esimesest leheküljest või kaldus autor sellele teele kusagil poole peal. Igatahes mina oma eelhäälestatusega asusin seda lugema kui pigem autobiograafilist ja non-fiction raamatut. Võib-olla veeti mind heas mõttes ninapidi juba ammu, aga oma unise ja väsinud peaga ei saanud ma sellest lihtsalt aru? Ent kusagil A(a)brami mängutuleku kandis pidin esimest korda läbilõikavalt karjatama; tugev vastuolu, vasturääkivus varasemaga. Noo, ma olin segaduses ja ei mõistnud veel, mis toimub, miks see nii on? Kas on need trükivead või on autor teatavasse nõdrameelsusesse kaldunud, sõnaga, olin kõigeks valmis :)

Kuid siis, tasa sõuad, kaugele jõuad - ma lasin end kammitsaist vabaks ja otsustasin lihtsalt pärivoolu ujuda. Tulgu, mis tuleb. Ja siis ma juba hakkasin nägema, et tuleb muudki, mis ei klapi varasema kirjutatuga. Ikkagi ka fiktsioon. Olgu siis nii. Küllap sellise suhtumisega peakski selle raamatu kätte võtma.
 
Ja kindlasti ei saa ka öelda, et see on puhas ilukirjandus, sest siin on tuntavalt autori enda mõtteid ja tundeid, läbielatut, kogemusi, reaalsust.
Mulle meeldis, et siin ei olnud erilisi korduseid, Eesti elu ja aeg oli jäetud viimaks möödanikku, vaid põgusad pinnavirvendused. Esiplaanil ikka Pariis, sealne olustik, pildikesed. Lisaks nauditav raamistik pensionile jääva naisterahva sünnipäeva päeva kui sellise näol.
 
Kujundus, muidugi kujundus, ma ei saa sellest mööda. Mulle meeldis lugejana taolist formaati käes hoida, mulle meeldis esikaas, mulle meeldisid pildid ja mulle sobis kirjafont. Ma alustan küll õige sageli raamatu lugemist sellest, kes on selle toimetanud ja kujundanud, kuid seekord mitte - teadsin niigi, et selle raamatu võtan. Ja siis ma lugesin ja nautisin seda tervikut ja kui ma viimaks ikka kontrollisin, et kes see võlur oli ja Angelika Schneideri nime eest leidsin, siis oleks tahtnud küll vastu otsaesist laksata ja hüüatada, et miks ma küll ei üllatu. Kindel kvaliteet pea alati!

Keele poolelt oli küll mõningaid "üllatusi" sees, aga igatahes mitte nii palju ja nii karjuvaid kui selles eelmises. Paraku ma neid enam välja otsida ei saa, sest meie Iseloomuga Maja perenaine, kes ootamatult eile õhtul haiglavoodisse maandus, vajas hädasti lektüüri ja ma transportisin kõik viimased kolm toredat raamatut sinnapoole. Haiglasse äärelinnas.

Üldmuljelt seega päris mõnus ja pariislik lugemine. Nüüd on autoril esmatähtis hoida kurssi tänasel päeval ja elul Pariisis ning kindlasti mitte langeda tagasi kuhugi sügavasse nõukaaega, millest on juba piisavalt räägitud ja kirjutatud.

03 juuni 2014

"Sealpool sood" Lauri Sommer


Sellest raamatust ei tahakski siin õigupoolest sõna võtta. Kuidagi liiga värsked ja laagerdumata on need muljeid. Ja muljeid, neid juba oli, palju ja vägevaid ja ikka positiivseid. Jälle sai raamat näljaselt neelatud ja tuleb ilmselt ka endale soetada, et ikka uuesti ja uuesti sirvida.
 
Ma ei tea, kuidas loeb seda raamatut ja leiab siit selle miski mõni tegelane Haapsalust või Narvast või Saaremaalt või minu pärast kas või Tallinnast. Kas see raamat nendega kõneleb. Kohalikuna on see ent puhas kuld. Mälu varaait avaneb kolinal ja mürinal. Tuttavad paigad, inimesed, juhtumised. Paljut oled isegi ju mäletanud, need pildid on sinuga aegade algusest olnud, kuid on küllalt sedagi, mis lükatud kuhugi tagumistesse soppidesse peitu. Ja nüüd langeb see kõik ühekorraga, suure mürtsuga lugejale peale.
 
Mul on tegelikult hea meel, et keegi on kirjutanud Jämejalast. Küllap päris õige inimene lausa. Jämejala on ikka ju hea sõimusõna ja viimases hädas ähvardamismantra olnud. Autor on tabavalt kirjeldanud sedagi, kuidas Jämejala peatusest bussi tulijaid või bussist mahaminejaid piieldakse. Eks nii see ole olnudki. Sommer näitab selle raamatuga, et Jämejala ei pea olema pelgalt hirm ja tabu, paljude asjaosaliste jaoks see ongi olnud ka midagi muud. Elu loomulik osa. Vaheldus. Puhkus. Pelgupaik... kui rääkida kuulsustest või tähtsal ametikohal olijaist. Samuti on aegade jooksul töötanud seal palju inimesi, kelle jaoks Jämejala on muutunud pigemini koduseks paigaks.
 
Et nüüd ekslik mulje ei jääks, siis ma täpsustan siinkohal, et see ei ole puhtalt Jämejala-raamat:) Siin on Viljandit üldiselt, Paalalinna, Valuoja kujunemist, kohalikes oludes õilmitsenud subkultuure, autori vanemaid (ema ehk tänini siin ametis, isa vist mitte, aga kes seda nii täpselt teabki), isa tööga seonduvast on juttu rohkemgi. Ning ikka ja jälle Sommeri äärmiselt nüansirikas loodusetunnetus, väikeste paikade suureks tegemise, aga miks ka mitte enda omaks tegemise oskus.
 
Kuna meil läks siin kodus seoses ühe teatava peatükiga teravaks aruteluks 1985.a spordipoodide üle Viljandis, kuhu autor pinksivõrku ostma siirdus, siis jõudsime välja selleni, et need kaks sama aastakäigu meest on ka teine teisel pool pinksilauda varases nooruses kohtunud.

Sõnaga, hirmus hea raamat.

02 juuni 2014

"Leida Rammo värvilised maailmad" Eike Värk

Ma viimasel hetkel otsustasin, puhtalt kaanepildi pärast, et seda raamatut võiks ikka lugeda.
Ja ei pidanud pettuma. See elulooraamat taastab igatahes usu sellesse žanrisse, sest kuigi siin on igal sammul Leidat ennast sees, on siin kõige enam ikka vist teatrit - meie kodumaist Teatrit, täpsustan. Ei ole siin teistele ärapanemisi ega enese kõrgemale upitamisi. Lihtsalt teater, see suur armastus ja kirg. Julgen puusalt tulistades väita, et eraeluline osa on selles raamatus kordades väiksem kui teatrile ja filmile pühendatud osa. Uskumatu, et keegi veel suudab sel moel eluloo kirja panna, eks.
On vaid üks pikk ja muhe elu. Võrratu läbilõige pea tervest sajandist. Esialgsed ebaõnnestumised teatristuudiotesse sisse saamisel, seejärel Sudeedimaale koduabiliseks minek, Viini pommitamise oma nahal üle elamine, isegi võõrsil olles meeletu soov näitlemist õppida, millele sõda muidugi kriipsu peale tõmbas, siis pikk tee tagasi kodumaale (ajal, mil kõik siit vastupidises suunas minna ihkasid, võimalusel ka seda tegid). Ja jälle teater. Jala ukse vahele saamine, läbi raskuste muidugi. Tammur. Lauter. Pinna.
Nii aina edasi.