04 juuni 2014

"Miks mitte? " Ene Rämmeld




Ausõna, need postitused nüüd leiavad oma otsa. Vähemasti esialgu, sest kui autor peaks heaks arvama veel midagi kirjutada ja ka välja anda, siis küllap ma taas loen ja ikka kaasa piiksun siin.
 
Hetkel, lugemist lõpetades, usun ma, et see on senistest lemmikuim. Peab muidugi möönma, et see on omamoodi kelmikas lugu, sest siin põimuvad ühte tõsieluline ja väljamõeldis. Ma ei oska isegi praegu öelda, kas see oli nii algusest peale, alates esimesest leheküljest või kaldus autor sellele teele kusagil poole peal. Igatahes mina oma eelhäälestatusega asusin seda lugema kui pigem autobiograafilist ja non-fiction raamatut. Võib-olla veeti mind heas mõttes ninapidi juba ammu, aga oma unise ja väsinud peaga ei saanud ma sellest lihtsalt aru? Ent kusagil A(a)brami mängutuleku kandis pidin esimest korda läbilõikavalt karjatama; tugev vastuolu, vasturääkivus varasemaga. Noo, ma olin segaduses ja ei mõistnud veel, mis toimub, miks see nii on? Kas on need trükivead või on autor teatavasse nõdrameelsusesse kaldunud, sõnaga, olin kõigeks valmis :)

Kuid siis, tasa sõuad, kaugele jõuad - ma lasin end kammitsaist vabaks ja otsustasin lihtsalt pärivoolu ujuda. Tulgu, mis tuleb. Ja siis ma juba hakkasin nägema, et tuleb muudki, mis ei klapi varasema kirjutatuga. Ikkagi ka fiktsioon. Olgu siis nii. Küllap sellise suhtumisega peakski selle raamatu kätte võtma.
 
Ja kindlasti ei saa ka öelda, et see on puhas ilukirjandus, sest siin on tuntavalt autori enda mõtteid ja tundeid, läbielatut, kogemusi, reaalsust.
Mulle meeldis, et siin ei olnud erilisi korduseid, Eesti elu ja aeg oli jäetud viimaks möödanikku, vaid põgusad pinnavirvendused. Esiplaanil ikka Pariis, sealne olustik, pildikesed. Lisaks nauditav raamistik pensionile jääva naisterahva sünnipäeva päeva kui sellise näol.
 
Kujundus, muidugi kujundus, ma ei saa sellest mööda. Mulle meeldis lugejana taolist formaati käes hoida, mulle meeldis esikaas, mulle meeldisid pildid ja mulle sobis kirjafont. Ma alustan küll õige sageli raamatu lugemist sellest, kes on selle toimetanud ja kujundanud, kuid seekord mitte - teadsin niigi, et selle raamatu võtan. Ja siis ma lugesin ja nautisin seda tervikut ja kui ma viimaks ikka kontrollisin, et kes see võlur oli ja Angelika Schneideri nime eest leidsin, siis oleks tahtnud küll vastu otsaesist laksata ja hüüatada, et miks ma küll ei üllatu. Kindel kvaliteet pea alati!

Keele poolelt oli küll mõningaid "üllatusi" sees, aga igatahes mitte nii palju ja nii karjuvaid kui selles eelmises. Paraku ma neid enam välja otsida ei saa, sest meie Iseloomuga Maja perenaine, kes ootamatult eile õhtul haiglavoodisse maandus, vajas hädasti lektüüri ja ma transportisin kõik viimased kolm toredat raamatut sinnapoole. Haiglasse äärelinnas.

Üldmuljelt seega päris mõnus ja pariislik lugemine. Nüüd on autoril esmatähtis hoida kurssi tänasel päeval ja elul Pariisis ning kindlasti mitte langeda tagasi kuhugi sügavasse nõukaaega, millest on juba piisavalt räägitud ja kirjutatud.

3 kommentaari:

  1. Kiiret paranemist Su emale ja tulemuslikku kirjutamissuve Sulle!
    K.

    VastaKustuta
  2. .. Braavo . Oled esimene inimene, kes minu viimase raamatu kohta midagigi kirjutab... Siiani ei nâi see kedagi huvitavat, et sellest rääkida . Tegid kohe tuju heaks . Seekordne pidigi olema üks Pâev selle naise elust, aga valgus ka veidi laiemaks nagu ikka minu puhul see on , kes ma ei suutnud omapoolt püstitatud raamidesse ka seekord mitte jââda ...Muidugi on seal ikka palju ka minu elust ja seda tunnevad âra kôik, kes mind hâsti teavad, aga muidu on palju fiktsiooni .

    VastaKustuta