03 juuni 2014

"Sealpool sood" Lauri Sommer


Sellest raamatust ei tahakski siin õigupoolest sõna võtta. Kuidagi liiga värsked ja laagerdumata on need muljeid. Ja muljeid, neid juba oli, palju ja vägevaid ja ikka positiivseid. Jälle sai raamat näljaselt neelatud ja tuleb ilmselt ka endale soetada, et ikka uuesti ja uuesti sirvida.
 
Ma ei tea, kuidas loeb seda raamatut ja leiab siit selle miski mõni tegelane Haapsalust või Narvast või Saaremaalt või minu pärast kas või Tallinnast. Kas see raamat nendega kõneleb. Kohalikuna on see ent puhas kuld. Mälu varaait avaneb kolinal ja mürinal. Tuttavad paigad, inimesed, juhtumised. Paljut oled isegi ju mäletanud, need pildid on sinuga aegade algusest olnud, kuid on küllalt sedagi, mis lükatud kuhugi tagumistesse soppidesse peitu. Ja nüüd langeb see kõik ühekorraga, suure mürtsuga lugejale peale.
 
Mul on tegelikult hea meel, et keegi on kirjutanud Jämejalast. Küllap päris õige inimene lausa. Jämejala on ikka ju hea sõimusõna ja viimases hädas ähvardamismantra olnud. Autor on tabavalt kirjeldanud sedagi, kuidas Jämejala peatusest bussi tulijaid või bussist mahaminejaid piieldakse. Eks nii see ole olnudki. Sommer näitab selle raamatuga, et Jämejala ei pea olema pelgalt hirm ja tabu, paljude asjaosaliste jaoks see ongi olnud ka midagi muud. Elu loomulik osa. Vaheldus. Puhkus. Pelgupaik... kui rääkida kuulsustest või tähtsal ametikohal olijaist. Samuti on aegade jooksul töötanud seal palju inimesi, kelle jaoks Jämejala on muutunud pigemini koduseks paigaks.
 
Et nüüd ekslik mulje ei jääks, siis ma täpsustan siinkohal, et see ei ole puhtalt Jämejala-raamat:) Siin on Viljandit üldiselt, Paalalinna, Valuoja kujunemist, kohalikes oludes õilmitsenud subkultuure, autori vanemaid (ema ehk tänini siin ametis, isa vist mitte, aga kes seda nii täpselt teabki), isa tööga seonduvast on juttu rohkemgi. Ning ikka ja jälle Sommeri äärmiselt nüansirikas loodusetunnetus, väikeste paikade suureks tegemise, aga miks ka mitte enda omaks tegemise oskus.
 
Kuna meil läks siin kodus seoses ühe teatava peatükiga teravaks aruteluks 1985.a spordipoodide üle Viljandis, kuhu autor pinksivõrku ostma siirdus, siis jõudsime välja selleni, et need kaks sama aastakäigu meest on ka teine teisel pool pinksilauda varases nooruses kohtunud.

Sõnaga, hirmus hea raamat.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar