25 juuni 2014

"Sinine missa" Kärt Hellerma


Kõigi viimase aja tühjade raamatute vahele oli õnne lugeda ka midagi sisukamat - selle eest tänud autorile, kes lahkelt "Islandi kirja" postituse juures seda raamatut soovitas.
"Sinine missa" koondab endas nelja erinevat lugu: "Olematu muusika", "Mazzano päevik", "Aallotari jäljed" ja "Sinine missa". Neist "Aallotari jäljed" ei haakunud hetkel minu meeleoludega, kuid ülejäänud kolm andsid võrratu lugemiselamuse.
Ma lugesin seda raamatut tavatult aeglaselt, sest siin oli ridamisi lõike ja mõtteid, mille kallal tahtsin ise edasi pusida, neist sasipundardest enda jaoks midagi lahti harutada. Ma ei väida, et olin selles edukas, aga proovima ju ikka peab :)
 
Seda raamatut soovitades leian ehk ka nende silmis lunastuse, kes Morani "Kuidas olla naine" lugemisel pettusid  :) - see siin on sootuks teisest puust ja ilmselt ka oluliselt parem - lugege seda! Nalja ei tehta, aluspesu sisu ei uurita jne.
 
Õrn. Valus. Päris. Sellised need lood olid.

"Kevadkogritsad on nagu eesti kultuur, kust tuleb enne pruukimist iroonia, labasus ja vihamürk välja keeta, vilksatas kiuslik mõte, mis kohe kadus, sest seentest saab pärast läbikeetmist suurepärast sousti, aga seda, mis jääks keetmise järel alles eesti kultuurist, teab ainult tuul, kui temagi."
 
"Maailmas, kus vana kombe kohaselt on meestele rohkem lubatud kui naistele, on naine alati ise süüdi, kui teda maha jäetakse, pekstakse või vägistatakse või kui temaga midagi muud kohutavat juhtub. Nii on ka Eestis, kus pereisast mees võib ühel päeval rahumeeli jalad selga võtta ja nelja tuule poole kaduda, ilma et tema mainele sellest olulist kahju sünniks. Mees võib igal ajal keelduda vastutamast enda soetatud pere eest, kui see talle enam ei meeldi - kui naine närvidele käib, lapsed liiga kõvasti karjuvad või kui uus armastus uksele koputab. See, kes peab pärast hiilima mööda nurki, silmi peitma ja kannatama, on ikka naine, mitte mees."
 
"Eks olen ma isegi samasugune liblikas, kes põristab muudkui aknaklaasil, saamata aru, miks minu ja maailma vahel on nähtamatu tõke. Tahan välja, valguse ja õhu kätte lennata, aga ei saa, klaas on ees. Ikka on minu ja mu püüdluste sihi vahel läbipaistev klaas ja mina rüselen selle peal abitult, peksan pead selle vastu.
Lõpuks ma väsin ja minust saab pisike kuiv nutsakas tulmusel aknalaual, mille keegi ükskord sealt ära pühib. Mu keha sureb ja pudeneb tolmuks - ja mina pääsen lõpuks välja, avarusse, valgusse, piiritusse õhku."
 
"Mõnikord, kui linnas trammiga Reti juurde sõidan, mõtlen ikka, et suurim kunst on sõita neil rööpail, mis sulle elus ette on nähtud - ja mitte käänakuil maha pudeneda."
 
Sildistasin selle raamatu küll reisikirjandusena, ent kõigile reisikirjade kartjatele võin kätt südamele pannes öelda, et tegelikult need ei ole klassikalises mõttes reisilood, kindlasti mitte. Need on küll osaliselt kirjutatud loomemajades ja eks mõningad mõjutused ümbritsevast elukeskkonnast on ka igati loomulikud, aga ei enamat.

1 kommentaar:

  1. Oh, see lõik eesti kultuuri ja seente kohta tekitas küll kohe sellise tunde, et ma lihtsalt pean selle raamatu endalegi hankima. Ühel ilusal päeval, kui Soomest kodumaale pääsen.

    VastaKustuta