22 juuli 2014

Kui kasvavad tiivad



"Palveränduri päevik. Teekond Santiago de Compostelasse" Paavo Kangur

Ja RedBulliga pole sel postituse pealkirjal midagi pistmist.

Ma lugesin selle raamatu juba mitu nädalat tagasi läbi, täitsa ühe soojaga, aga meenus see mulle uuesti alles eile, kui mulle tiivad kasvama hakkasid (te ei tea, kui hea tunne see on!). Tabasin end eile mõttelt, et ei tea, kas Paavol ka nüüdseks juba tiivad kasvavad või maadleb ta endiselt oma sasipundarde sohus. Seda tohutut lõngakera ta sinna palverännakule harutama läks.
 
Harutas üpris mõnuga, küll siit ja sealt otsast, võrdlemisi avameelselt vist ka, ikka nimesid ja fakte välja tuues. Samas, miks ikka seda asja poolikult ajada - kui juba, siis juba :)
Aga millega ma absoluutselt rahul ei ole - kuhu kadus rännaku lõpus kõik see tohuvabohu?! Lõpp kadus sootuks kuhugi ära, ma keerutasin raamatut nii- ja naapidi, jõllitasin suht kohtlaselt, nagu ootaks... lõppu? Just nimelt. Lõppu aga lihtsalt ei olnud, tee või tina. Mees kõndis ja mõtles, tee peal oli täitsa asjalik, kruvis lugejal ootused üles, et kuhugi ta ju välja jõuab. Oma peas ja südames, ma mõtlen, füüsiliselt polnud kahtlustki, et ta sihtkohta potsatab.
 
No ja siis raamatu lõpus need teiste palverännaku muljed, neid ma eriti ei suutnudki lugeda, lasin diagonaalis üle. Ma oma aruga oleks need sinna jätnud lisamata. Kui oli autori lugu, siis autori lugu. Liig pinnapealsed ja lühikesed olid need teiste kogemused (mis ei tähenda, et kui need tegelased tahaks ise oma lood pikemalt lahti kirjutada, siis sealt midagi head ei võiks välja kooruda, eks) nagunii, ei andnud nagu suurt juurde. Mõne mahlakama detaili oleks sealt võinud põhiloosse pikkida ja oleks ka piisanud.
 
Ah mis ma siin ikka seletan - lugege ise!
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar