02 juuli 2014

"Märkmeid Eestist" Richard Millet

Mulle meeldib, kui inimesed lasevad end voolul kanda, nii orgaaniliselt nagu see parajasti just võimalik on. Millet läheb ka vooluga kaasa, sest just Gallimardi kirjastuses ilmus Katrina Kalda, kes on pärit kaugest ja tumedast Eestist, esimene romaan. See kõik kokku ei anna enam Millet´le rahu ja paneb teda sügavamalt huvi tundma noore ja eriskummalise naise päritolumaa vastu. Minema eikuhugi, oleme ei keegi.
 
Millet on selles mõttes põnev...eee... turist (nimetame tinglikult siis nii), et ta kirjutab kõigest sellest ühe avastatava maa puhul, mis mullegi huvi pakub - inimesed, keel, päris inimeste päris elu, pildikesed siit ja sealt, tekkinud mõtted. Mitte muuseumid ja need kõige-kõige kuulsamad vaatamisväärsused. Väikeste fragmentidena ongi ta kirja pannud kõik selle, mida kahe külaskäigu ajal aastal 2011 siin nägi ja koges. On Tallinnat, Kadriorgu ja vanalinna, on Haapsalu ja Abruka, Saaremaa ja Pärnu, Abja-Paluoja, Võru ja Vastseliina, Tartu ja... kõike muud nende punktide vahepealgi. Ja põnevaid inimesi, meie oma inimesi!, nagu Helena Tulve või Kaplinski või Anti Saar jt.
 
Suuri sõnu ja pikka juttu eriti pole, ent see vähene on täpne ja tabav. Enamasti. Ka õiglane. Enamasti. Eks ta kohati veidi sünge ole, aga see on selline poeetiliselt sünge hala. Ning muidugi korduv kurtmine liigse amerikaniseerumise üle. Olgu, selle viimasega tuleb ju paraku nõustuda, ent ega see lõputu enese kordamine meid sellest süüst kuidagi vabasta.
Ja sellega seoses jäi mul tiba arusaamatuks üks vahejuhtum kusagil hotelli baaris, kus olid gümnaasiumineiud paljajalu end hästi tundmas. Autori jaoks oli selles paljasjalgsuses taas tegemist millegi äärmiselt ameerikalikuga, aga... kulla mees, eestlased on paljajalu käimise usku olnud iidamast-aadamast saadik ja veel tänaselgi päeval on kevadsuvisel ajal kängitsemata jalad täiesti normaalne vaatepilt, nii et ma ei tea... Kui miskit üldse häiris, siis ehk jah, see liigne ameerikalikkuse otsimine igal sammul, ka siis, kui otseselt põhjust selleks polnud.
 
Veidi kummastav oli ka autori pidev vastakuti sattumine prostituutidega, või üldse poolpalja ihuga. See "mõte" on mul ausalt öeldes lõpuni mõtlemata alles. Ühelt poolt rikub see tema jaoks erootika võlu, see liigselt paljastatud nahalapp (olen nõus!), kuid teisalt, kui ta kuskil jälle seesugust ihu kohtas, siis ajas see teda leebelt väljendudes alatasa pöördesse, nii et mine sa võta kinni. Tegelikult leiab inimese ju ikka üles selle, mida otsib, olgugi et alateadlikult ;)
 
Ei, tegelikult oli see huvitav ja sisukas lugemine. Palju tuttavat, veidi ka uudse nurga alt lähenemist, prantslaslikku elegantsi tuimale eesti rahvale lähenemisel, ja kindlasti nauditavas vormis. Kiirelt vahelduvad fragmentaarsed killukesed, kohati mõnusalt poeetilised, kohati argised, ent kindlasti mitte igavad.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar