05 juuli 2014

"Minu Filipiinid" Kristi Dela China


Ma ei saanud alguses minema selle raamatuga. Lugesin ja vaatasin - ei edene, no ei edene kohe sugugi. Erinevate rannabaaride ja lohesurfivarustuse kirjeldamine tundus kilomeetrite kaupa venivat ja samas ei midagi erutavat ja uudset mulle ütlevat. Pole ju seda va surfisoolikat, eks ole. Kellel on, neil on muidugi põnevam.
 
Võib-olla oli alguses ka rohkem sellist kohalikust eluolust eemale jäämist, kaaslasteks teised eestlannad või muidu rahvusvaheline seltskond. Surf ja pidu - mis minusuguse võhiku jaoks on ilmselt igas maailmanurgas suht sarnane:)
 
Aga siis hakkasid leheküljed järsku elama! Kohaliku noormehe ärasebimine on ikka sootuks teine tera. Esiteks, tekib lugu kui selline, mingi kandev telg. Teiseks, saab lõpuks nii autor ise kui ka tema vahendusel lugeja aimu ikkagi ka maast ja rahvast (mille pärast me ju neid Minu-sarja raamatuid loemegi). Ja lapsega teises kultuuriruumis olemine, see juba ise avab uued ja tundmatud peatükid sellest maast.
 
Lõpp saabus kole äkitselt ja kurb oli ka.
Kurb ja ilus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar