15 juuli 2014

Suurtest, kohe päris suurtest inimestest


Mul oli veidi ebamugav, puhtalt isiklike mälestuste pärast, seda raamatut kätte võtta. Aga oma hirmudele tuleb ikka vastu astuda. Vist.
 
Kunagi, kui ma töötasin asutuses, kus käis igasugust rahvast, erinevate kehalõhnadega ja teate ju küll, siis oli tavaline, et pärast kliendi lahkumist võis olla tarvidus õhuvärskendaja järele. Selline pisike ja loomulik osa töökeskkonnast.
 Ükskord istun mina kliendivabal hetkel ja nuhutan ninaga - no ei klapi, selline spetsiifiline ja leebelt väljendudes jõle hais immitses kusagilt. Mu teada ei olnud mingit kahtlast elementi minu juures käinud, aga iial ei või teada. Teen aga edasi oma asju, aga need aroomid tükivad vägisi ninasõõrmeisse ja ajavad iiveldama. Kõrval kolleegi juures oli küll üks inimene, aga kuna tegemist püsikliendiga, siis ei pööranud nagu talle tähelepanu. Kui vaja sussutada, siis pole midagi parata - tuleb pudelit otsima minna.
Toimetan mina rõõmsalt oma toimetused tapjahaisuga ära ja olen peaaegu et rahul. Kui kõrvalt klient lahkub, saan veel kurta, et mis salapärane hais, et kust see tuli, algallikat ei täheldanud sugugi.
Mu töökaaslase pikk pilk seletas kõik.
Ah jaa, ma unustasin mainida, et see püsiklient oli suuuuuuuur, ilmatu suuuuuuur. Ja mina olin veel sinisilm, kes ei teadnud, et väga-väga-väga suured inimesed mõnikord pahasti lõhnata võivad.
Põhimõtteliselt oleksin tahtnud põrandast läbi vajuda. Ja siis veel ühe korruse jagu allapoole.
Ma ei tea tänaseni, palju ta märkas ja kuulis mu ringi sahmimisest. Nõme lugu, väga.
 
Jäin praegu mõtlema, et seda inimest pole juba aastaid linnapildis näha olnud. Kurb hakkab kuidagi. Kahjuks ei mäleta ka enam nime, et vaadata, mis temast saanud on. Tahaks loota, et lihtsalt suure elumuutuse läbi teinud, ära kolinud või ma ei teagi mis veel, igatahes kõike muud kui...



"Suur vend" Lionel Shriveri sulest on umbes samasugusest inimesest. Ülekaaluliseks muutumine ja ränk kaalualandusteekond võetakse juppideks lahti, põhimõtteliselt ilukirjanduse sildi all, kuigi see piir on siin ausalt öeldes äärmiselt hägune. Okei, lugu on olemas ju, kõrvalliinid õdede-vendade suhete, kuulsa esivanema jms näol samuti justkui olemas.

Aga tee või tina, see ei mõju ilukirjanduslikult. Jah, ma tean, et autor on kõikjal rõhutanud oma isiklikku seost teemaga suuremõõtmelise venna näol, ent kõik muu peaks olema siiski fiktsioon. Ikkagi. Midagi on siin, mis mõjub nagu oleks tegemist kellegi tõsielulise looga, mille ta siis võrdlemisi harju keskmiselt ümber jutustab. Ei teki päris seda ohoo-elamust. Teisalt, lõpuni ma lugesin ja mitte just päris hambad ristis, ütleme siis, et selline ei liha ega kala.

Ja üleüldse - mis toimub? Nii rohketest hooletusvigadest kubisevat Moodsa aja raamatut ei olegi vist ette jäänud, igatahes ei meenu hetkel. Häiriv. Aga võib-olla olen ma nii torssis sellepärast, et ma ei armasta väljendit "skeene" ja seda oli siin ropult palju kasutatud :) Vahel lihtsalt mõni selline kole sõna ja selle liigkasutus viskab üle :)
 
Parim mõte, mis mulle siit raamatust meeldis, oligi vist see, et mida üks konkreetne number ja selle saavutamine siis tegelikult annab? Ma ei räägi nüüd neist väga suurtest inimestest, kellel on juba ainuüksi tervise tõttu vaja midagi ette võtta, aga just neist teistest. Sa jõuad eesmärgini ja avastad, et oled siiski ikka samasugune, olgugi veidi teise kaalunumbriga, aga üldplaanis on kõik endine. Ja raskem osa tuleb ikka ja alati alles pärast eesmärgi saavutamist. Sageli on inimesed lihtsalt iseendaga vaenujalal ja see mõni kilogrammike siia või sinna ei lepita sind iseendaga.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar