08 august 2014

"Imelaps" Roy Jacobsen


Ja jälle tuleb Norrast puhast kulda. Mina ei tea, kuidas nad seda teevad, aga teevad. Nagu Christensen oma "Poolvennaga", on siingi mina-jutustajaks poisike, kes püüab maailma suured ja vägevad, ehk siis lähima pereringi ja sõbrad, oma pisikese kujuteldava võtmega lahti muukida. Igasugune muukimine on teadupärast riskantne ettevõtmine, tuues päevavalgele ka kõik selle, mis pole sugugi mõeldud välja tulema. Valus ja ilus, sõnaga.
 
Ma ei tea, miks raamatututvustuses rõhutatakse 1960-ndate tähtsust, nagu oleks tollal lapseks olemine olnud kuidagimoodi teistsugune kui praegu. Või paar aastakümmet tagasi. Millal iganes. Oma olemuselt võiks raamatu tegevus aset leida millisel kümnendil tahes. Pigem on asi kahe maailma igikestvas kokkupõrkes, mis ei muutu vist kunagi.
 
Ja probleemides, mis samuti ei muutu kunagi, mille peamine tuum jääb ikka samaks, muutub vaid ümbritsev kest.
 
"See on mündi ajalugu, vaata, aastaarv 1948, münt on sellest saadik käinud läbi tuhandetest kätest, vedelenud ja saanud kriimustada hoiukarpides ja kassaaparaatides ja taskutes ja mündiautomaatides ja võib-olla ka mõnest taksost välja kukkunud ja ühel vihmasel ööl Storgatal ringi tantsinud, ja buss sõitis sellest üle, enne kui üks väike tüdruk selle järgmisel hommikul kooli minnes leidis ja hoiukarpi pani. Need kõik on jäljed, mündi ajalugu, tead, mis on ajalugu, poiss? See on ju kulumine. Vaata näiteks minu lõusta, see on kortse täis, kuigi ma olen kõigest kolmkümmend kaheksa, ja vaata enda oma, sile nagu beebi pepu, ja nõnda on ainus vahe meie vahel kulumine, napilt kolmekümne aastane kulumine, nii nagu vahe selle mündi ja eile vermitud mündi vahel, näiteks selle siin - ta võttis välja ühe uhiuue mündi, millel oli hobune seal, kus varem oli paiknenud kroon, ja laskis mul selle mikroskoobi alla panna. Ja see oli tõepoolest nii läikivsile nagu meri tuulevaikuses. Kuni me objektiivi ära vahetasime ja lähemalt uurisime; siis ilmnes, et isegi uue mündi pind on matt, kaetud miljardite pisitillukeste osakestega, mida Kristian nimetas kristalliinseks puruks ja mille kulumine peab eemaldama - münt ei ole teisisõnu kõige läikivam, see tähendab mündina oma tipul, mitte siis, kui stantsimismasinast välja sülitatakse, vaid umbkaudu siis, kui kahekümne kuues või neljakümne kolmas omanik selle taskust välja õngitseb ja Bjerke Åsbuas saia ja sinepiga vorsti eest maksab - seal on mündi ajaloo tipp, kui see libiseb välja näljase kliendi peost ja maandub täissöönud vorstimüüja letile. Sealt peale läheb mündi tee allamäge, halastamatult, ehkki see võtab aega..."
 
Jacobsenilt ilmus äsja Põhjamaade romaani sarjas veel midagi, otsige ja leidke, loodetavasti ootab ees sama võimas emotsioon loetu üle.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar