18 august 2014

Nüüd ma tean jälle...


... kuidas ootavad lapsed.
Tuliselt. Lõplikult. Kirglikult.
Aastatega oskus oodata kaob.

Ent nüüd on see tagasi, kogu ihus ja hinges. Sees igas rakus.
Aeg, mil kellaosutid liiguvad maru aeglaselt. Aga nad liiguvad siiski. Kui ma ärkan on hommik, ja uus nädal, see nädal. Edasi saab lugeda päevi, viimaks tunde, siis minuteid.

Tuleb nädal täis väge ja samas kergust :)
Ja tohutult uusi kogemusi.

1 kommentaar:

  1. Mida Sa ootad? Asi kisub aina huvitavamaks :)


    Aga et aastatega oskus oodata kaob, sellega ma nõus pole. Ma ootan koguaeg midagi. Võiks mitte oodata, võiks rohkem hetke nautida.

    VastaKustuta