01 september 2014

"Armastus pisiasjadest" Francesc Miralles


Jumal, kuidas ma kassiraamatuid kardan ja oh taevane arm, kui hea see raamat oli :)
Kass Mishima oli, minu suureks rõõmuks, ühtaegu nii peategelane kui ka kõrvalosatäitja. Eks ta käivitas küll sündmusteahela, aga õnneks figureeris mõõdukalt.

Aga need pisiasjad, need on tõepoolest imetlusväärsed, nendest võib alata kõik. Või siis mitte midagi. Mõelge korraks enda elu suursündmustele, neid on kindlasti omajagu, ma ei kahtlegi selles, aga nüüd mõelge, millest need alguse said, kuidas üks asi, pisiasi!, viis teiseni. Ja millega kõik lõppes... Eks ole võrratu?

Maiuspalaks on muidugi pealkirjad - raamat koosnebki võrdlemisi lühikestest peatükkidest, millel kõigil tabavad tuumad ja pealkirjad. Vaimustav. Sest kui mõelda, siis oleks võinud raamatu pealkirjakski olla näiteks "Liblikamusi", kuid see oleks nii banaalselt mõjunud, sobimatult. "Armastus pisiasjadest" on ühtaegu müstiline ja lummav, eriline.
 
"Mulle pole kunagi päeva viimased tunnid meeldinud, sest valge aja lõppedes lõppeksin justkui isegi, Just siis lööb  üksindus oma nähtamatud kihvad kõige sügavamale."
 
"Kõndimisest rampväsinud, istusin mändide alla, mis olid gravitatsiooni mõjul längu vajunud. Esimest korda õnnestus mul pisut rahuneda. Oli kergendus näha jalge ees linna ja teada, et kuigi see on vaid mõne minuti kaugusel, ei olnud ma enam seal.
Kõrgustest vaadeldes näis iga soov ja pürgimus tähtsusetu, justkui siis, kui jälgime  sipelgapesa palavikulist tegutsemist. Sipelgate jaoks on nende  tegevus ülioluline, aga meie teame, et piisab vaid ühest jalahoobist, et nende väikeste ja pidevate pingutuste vili kaotsi läheks. Ja sipelgad ei mõista eales, miks nii läks.
Samamoodi trambib saatus - või enda välja teenitud karma - vahel meie unistustel."





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar