06 september 2014

"Midnight in Paris"

 
Jah, inimesed teevad ikka vanas eas hulle tempe, nii ka mina. See on nüüd esimene kord, kui mul on põhjust siia blogisse panna label´iks "film". Eks ole, ükskord on ikka esimene kord:)
 
Hea Ingrid on blogi vahendusel mind nii palju tundma õppinud, et juba ammu-ammu teadis seda filmi soovitada. Mina, vana ja tuima eestlasena, kes alul ei saa vedama ja pärast pidama, ei võtnud vedu. No ei jäänud see film kuskilt ette, lihtsalt ei jäänud. Ja siis ei jäänud muud üle, kui soovitajal enesel kohale tulla ja ikka uuesti ja uuesti pinda käia.
Ja nii läksin mina, paadunud filmikunsti leige austaja, sobival päeval filmi hankima.
Ja loomulikult ei olnud neil sellist vana asja mulle müüa. Pidin veel nädala ootama. No muidugi see kruttis mu ootused kõrgeks.
 

 Mis ma nüüd öelda oskan:) Need kaasaega kujutavad episoodid, need olid sellised ettearvatavad ja klišeelikud ning mitte kuigivõrd emotsioone pakkuvad. Ent need südaöised retked - oo, ütlen ma vaid! Te ju teate, et sellesse autosse mina juba istuks, kindel see. See oleks just midagi minu jaoks... Õnneks läksid need seiklused osaliselt mu unenägudes edasi, eriline mõnu.



Ja kuigi kõiki nende tegelastega on kohtutud ühel ja teisel moel, siis niimoodi ühekorraga, ühes kohas ja kiirelt ja põgusalt oli see päris omamoodi huvitav kogemus. Mis pani mind mõtlema, et kõige enam samastaks ma end ehk Zeldana. Tänasel päeval vähemalt. Homme võivad puhuda juba sootuks uued tuuled.

Aga see kurb tõdemus, et kõige paremad ajad, kuldajad, on alati möödas, olnud, minevikus... jah, nii ongi vist. Kuigi ma eelistaks seda ilusat roosat mulli mitte lõhkuda, jätta alles see kaunis illusioon. Keeldun sellest loobumast, igatahes!

Ma päris nautisin seda - nii et, aitäh soovituse eest, Ingrid!

4 kommentaari:

  1. Ehee:) Ja tõesti vaatasidki ära! Woody Alleni kohta polnud väga vigagi, eks. Mulle tundusid ka need öised retked nii lummavad, siiani meenutan. Pärast lugesin Hemingwayd ka kohe natuke otsa. Seda "Pidu sinus eneses", et lumm kestaks. Aga tegelikult on ka praegune aeg täitsa põnev. Kuigi eks selle filmi võlu on just inimlikkuses, me vist kõik tahaks tagasi neid lihtsamaid aegu... Kas need ajad aga päriselt ka lihtsamad just olid, seda ju ei tea, aga igatsuses on ka oma ilu.

    VastaKustuta
  2. :) Et ma ei olegi päris lootusetu, on ju:))) Mis omakorda meenutab mulle su raamatusoovitust, mille autori ja pealkirja olen ma otseloomulikult ära unustanud:)?

    Aga ma ei mõtlegi, et need ajad lihtsamad olid, pigem võlub mind nende aastate ja boheemliku elustiili juures see pulbitsev joie de vivre ehk... Tänasel päeval oleks nagu ülekaalus äng ja must lagi on meie toal.

    Õigus on sul muidugi selles, et igatsuses on oma ilu. Ongi. Alati.

    VastaKustuta
  3. Mina soovitaksin Paula McLain'i "Pariisi abikaasa" (The Paris Wife)(kui ei ole juba loetud).
    Ja sellele lisaks Therese Anne Fowleri "The Novel of Zelda Fitzgerald".

    Lugeja

    VastaKustuta
  4. "Pariisi abikaasa" on loetud jah, aga seda Fowlerit ei ole kindlasti lugenud - vaatan, kas õnnestub hankida. Aitäh soovitamast ;)!

    VastaKustuta