20 september 2014

Tänavaturgude päev

Täna oli võrratu päev! Lisaks linna sünnipäevale ja päikselisele ilmale oli lihtsalt emotsioonidest tiine laupäev. Ja muidugi tänavaturgude päev, mille idee mulle hullupööra meeldis. Meeldib endiselt.

Keerake parem ekraani, ma ei viitsi nende piltidega siin sada aastat mässata :)
 
Tegelikult on Iseloomuga Majast kiviviske kaugusel, ei, veelgi lähemal, maja, kus mina ka kunagi käisin. Noh, oleks rohkemgi võinud käia, aga nagu ikka, elu tuli vahele. Igatahes tollal asus seal Reky, nüüd vist enam mitte. Aga vat just sellised toredad...eem, ei teagi kes, tulid täna ometi seal ligiduses vastu. Samal teatril, aga juba ikka uus etendus, sest no eks ole ka aastaid vahepeal mööda läinud, tuleb peagi värske esikas.



Vahvleid müüsid täna paljud, aga sellise mustriga olime meie ainsad:) Direkt fra Denmark!

 
 


Kahjuks läks nii, et me ise eriti ringi liikuma ei pääsenud:( Seega ei näinud ka, millega teised hiilgasid või mis ülepea toimus. Aga kui ükskord õhtul end tankima saime, siis oli selline tore planguturg veel püsti. Minu lemmikkohas eks;)




 Kuna see oli esimest korda, siis loomulikult ei eeldanudki, et rahvas teeb tormijooksu ja et tänavad kaubitsejaist pungil oleks. Alustuseks tore seegi, et esimesi julgeid ikka kogunes ning põhimõtteliselt vanalinn hajusalt kaetud sai. Oleks isegi tahtnud kaardi ette võtta ning järk-järgult vanalinna läbi jalutada, uudistada ja uurida.


Eesmärk: saada üleliigsest tränist lahti.
Tulemus: no veerandist ehk sai. Või saab, sest ma jätsin osa kraami veel ööseks välja, et äkki mõni mööduja soovib. Ja ma ütlen ausalt, et ma olen tuli-tulivihane, kui keegi mitte midagi ei võta, sest seened ühes kausiga keegi ju ometi võttis (kuigi luba ei olnud) ja kui nüüd on sildid juures, et "tasuta" ja "võta kaasa" ja mitte keegi ei võta, siis no teate... te ei taha teada tegelikult :P

Aga kõik see taagast vabanemine ja väike taskuraha on köömes saadud muljete ja kogemuste kõrval. Ma usun, et selline üritus kannabki eneses peaasjalikult omamoodi samakandirahva lõimimise eesmärki. Ma tundsin veelgi enam, et jah, see on minu linn ja jah, see on linn, mida ma üdini armastan. Kõik need inimesed, kes ligi astusid ja juttu puhusid. Kes jagasid oma muljeid ja kogemusi. Kes rõõmustasid, et ah siin on nüüd uued omanikud (jutt siis ikka sellest va Iselooomuga Majast) ja et tasapisi midagi tehakse. Kes rääkisid lihtsalt elust ja inimestest. Ja muidugi oli üllatusi... inimesi, kelle puhul ma ei teadnudki, et nad mu viimaste aegade elusündmustele on kaasa elanud, kaasa mõelnud, ja kes nüüd tulid lihtsalt ja siiralt toetust avaldama. Siis oli veel inimesi, kelle ärgitusel on sellest majast ilmunud lugusid trükisõnas ja... selle kuu parim uudis - ilmumas on üks eriti vahva raamat, teemaks ikka meie armas kodulinn. Ma olen juba praegu üle mõistuse elevil!

Aga veel meeldisid mulle need naised, kes tulid ainult "vaatama", aga kindlasti mitte ostma:) ofkoooors nad ostsid. Ja mulle meeldisid need tüdrukud, kes jumaldasid Wiedemanni ja mulle jällegi oli tähtis, et keegi veel peale minu loeks seda raamatut! Ja kellele tundus, et minu poolt küsitud hind oli Wiedemannile mitte vääriline:) No nii palju nii armsaid inimesi, eks ole.

Kõik need piltnikud ja kaameraga poisid oleksid võinud tulla päeva esimeses pooles, kui meil veel inimese nägu peas oli. Aga tulla siis, kui viimasest peeglisse vaatamisest on möödunud juba 8 või enam tundi, kui päike on silmad vidukile kuivatanud, kui sa oled end juba paksudesse soojadesse vammustesse mässinud - no see lihtsalt ei ole inimlik:)

Mõni ime, et mu vaimustus ei taha ega taha üle minna. Ja mõni ime, et mul on selle Iseloomuga Majaga seoses unistus, mis ei taha kuidagi peast minna.

Samas, tänavaturgude päev tuletas mulle taas meelde, et Viljandis on suviti puudu üks korralik kodukohvikute päev. Viimased aastad võin vaid üha kasvava kadedusega nentida, et Kärdla linn on fantastilise ettevõtmisega hakkama saanud. Kuigi seda ägedat asja seal ei korralda vist otseselt linn, vaid ikka keegi teine, aga igatahes on  neil linna toetus, ma usun.
 
Riburadapidi on samale teele end seadnud ka mitmed teised Eesti linnad, kes ei ürita küll nii suurt ja vägevat ja end ajalukku kirjutavat toidunautlemist korraldada, aga väikest vaheldust pakuvad siiski. Viljandis on samuti karjuv vajadus millegi taolise järele. On ju olemas imeilus (vana)linn, kindlasti nobedad köögijumalad ja kui ilmataadiga ka diil teha, siis oleks täiuslik päev garanteeritud.
 
Ja mina oleksin muidugi käpp! Kasvõi vorstivõikudega, aga peaasi, et saaks teha ja olla ja nautida:)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar