27 oktoober 2014

"Ärge tehke midagi, mida mina ei teeks!"

Et siis selline päev ja sellised uudised. Nuttu ja hala (põhjusega muidugi) jätkub niigi, mulle meenus aga hoopis muu seik.

Ene Sarap mulle otseselt ühtegi tundi ei andnud, ma olin "inglaste" poolel ju. Ent ma mäletan seda tunnet, mille ta oma õpilastesse suutis jätta, sest nood olid klassiruumist välja astudes sageli elevil ja õhevil. Kuidagi rõõmsad ja õnnelikud. Tundus, et see õpetaja oskab olla lisaks autoriteetsele õpetajarollile  ka vajadusel ema ja sõbranna eest.
Ja siis nad poetasid meile, kadedusest rohelistele "inglastele" neid vaimusähvatusi ja kuldseid tarkuseteri. Eks neid tuli sealt omajagu, kõik pole kahjuks meelde jäänud.
Meelde on jäänud, kui Kersti jutustas, vist mingi ekskursiooni vms väljasõiduga seoses, mida Ene Sarap korraldas (mis omakorda tähendas hormoonidemöllus teismeliste ohjamist) ja kus õpetaja andis kaasa kuldaväärt sõnad: "Ärge tehke midagi, mida mina ei teeks!". Näis, et selline lähenemine oli tuhat korda mõjusam kui manitsemine stiilis, et ärge tehke seda ja ärge tehke toda, ärge minge sinna ja ärge käituge nii...
See tundus kuidagi.... eriti lahe õpetaja kohta.

On mitmeid inimesi, kes on sama loosungit aastate jooksul minu suust kuulnud (ma isegi tean, kes teist praegu selle peale muigab ;)). Korduvalt. Ja kui ma seda lahkudes hõikan, siis ei mõtle ma tavaliselt nende sõnade päritolule.
Kuni tänaseni.
Ma ei tea, küllap aeg näitab, kas see lause jääb veel minuga.

Kurb on ikkagi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar