24 oktoober 2014

"Kiri iseendale" koost Tiina Jõgeda


See oli raamat, mida ma südamest ja siiralt ootasin.
No oli kah.
Iseenesest idee kui selline mulle meeldis. Meeldib siiani. Ja olgem ausad, neil inimestel võiks olla öelda oh kui palju, ilmselt ongi. Aga miks tegid nad seda siis nii lühidalt ja pinnapealselt - ma ei tea. Kas nii oligi ette nähtud? Või tõepoolest nad kirjutasid lehekülgi ja lehekülgi ja siis koostaja ütles, et stopp, aitab küll! Vastust teab vaid tuul.
Ma olen korralik lugeja (sic!) ja lugesin seega koostaja eessõna samuti läbi. See eessõna sisaldas endas praktiliselt kõigi kirjutanute mingit tuummõtet. Põnev!  Kui ma siis iga konkreetse autori juurde jõudsin, siis tuleb tõdeda, et... iga selle lühikese kirjutise kohta tuligi põhimõtteliselt üks veidigi asjalikum mõte. Aga kuna selle oli koostaja juba varem ära öelnud, siis mulle kui lugejale, jäigi paraku selline tühi tunne. Ehk et - kui te loete eessõna, siis te saategi kõik teada. Hilisema lugemisega enam suurt ei lisandu.
 
Ja ikkagi - see mõte meeldib mulle. Tahtmine on isegi haarata pliiats ja tükike valget paberit ja mõelda. Mõelda ja siis kirja panna. Ma teengi seda, kui mitte täna, siis homme. Või järgmisel nädalal. Aga igatahes teen.
 
Minu lemmik oli aga siin üles astunud isikute loetelus Astrid Kannel (jah, ma tean, et siin blogis on nüüd vähemalt üks inimene, kes sügavalt ohkab ja pead vangutab:) ), kes suutis olla lihtsalt ehe ja tabavalt humoorikas. Sain positiivse laengu terveks päevaks :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar