13 oktoober 2014

"Ülim tõde" Kauksi Ülle

 
Kui ma laupäeva öösel läbi kanepisuitsu ja rohelise valguse mööda udusse mattunud linna koju kõndisin, mõtlesin väheke selle üle, mis nonde moosekantide elulooraamatutesse aastakümnete pärast kirjutatud saab. Ja et nad teeksid seda ikka õigel ajal, kui veel mäletavad, mitte liiga vanuigi.
 
Kauksi Ülle on ilmselt asjast õigesti aru saanud ja ei oota kaheksakümnenda verstaposti kukkumist - ikka varem tuleb tõde päevavalgele tuua. Kuigi eks siingi oli palju seiku 90-ndatest ja need mälestused võivad ka juba kallutatud olla. Igatahes on kokku saanud (vist) igati Kivisildniku vääriline raamat. Keelelt ja stiililt. Kas see ka mainitet mehe inimlikumaks ja sümpaatsemaks tegi... no mina ei tea. Vist mitte. Läbi raamatu kumab pigem ikka, et ta on autorile eneselegi selline ebamaine olend ja ega Kauksi Ülle püüdnudki neid eelarvamusi kummutada.
 
Aga mulle täitsa istus. Põhjusega muidugi.Sest üks suur teiste materdaja sai ise parajalt materdatud. Ja ma ei räägi praegu sugugi Kivisildnikust endast, vaid ikka tollest teisest ninakast mehest, kellele kogu mu antipaatia kuulub. Õnneks ei laiene mu tumedad tunded tema loomingule, need kaks suudan ma veel lahus hoida :)
 
Nii et lugege, killuke kirjanduslugu paduroosade kaante vahel.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar