29 november 2014

Õudilus november



Üldjoontes ilus november kiskus lõpupäevil sulaselgeks luupainajaks. Ma usun siiralt, et kuuseis on täielikult pekkis, sest muud selgitust enam ei ole, lihtsalt ei ole. Kõik, mis saab lörri minna, see sinna ka läheb, sajaga.
Inimesed, kes peaksid oma vanusele kohaselt ilusad ja terved välja nägema....nemad, noh ilusad on igatahes, aga kas just ka terved, see on kahtlane.
Huumorisoon on kadunud ka kõige tugevamatel. Kõige kindlam oleks suu üldse kinni hoida, aga no te teate mu lõualuid, ega need koos püsi, nii piltlikult kui otse rääkides.
Humaansus on kadunud, see on selgemast selgem. Kole päev oli, kui koledaks veel minna saab, seda ei tea. Kindluse mõttes ei kavatse ma lähipäevil enam kellagagi rääkida, ainult nii võin kindel olla, et uusi jamasid kokku ei keera...
Peagi lõpule jõudva kuu kõige ilusam ja hinge paitavam raamat oli juuresolev "Kui ma jään". Ilmselgelt noortekas, aga passib hästi ka veidi vanematele. Selline piire nihutav lugu. Loe, kust otsast tahad. Tahaks loota, et ka film kõnetab paljusid, aga nagu ikka, mu enda kogemused puuduvad. Raamat oli igatahes ilus, õrn, tõene, mõtlemapanev... muud ei teagi tahta.
Ja kõige selle juurde on sel kuul käinud juuresolev laul, üks parimaist. Nüüd ja alati jäävad see laul ja raamat mu jaoks käsikäes käima.
Juhuseid pole olemas, teate küll.

27 november 2014

"Paarismäng" Mart Kadastik, Katariina Tammert


Vastuolusid täis raamat. Lugeda võrdlemisi hea, vaheldusrikas, kui nii võib öelda. Juba see mehe ja naise vaatenurga lahkulöömine, selgelt ja tuntavalt. Paeluv ja aktuaalne teema, esitatud ehedalt ja eluliselt (!!!) - au ja kiitus sellise inimhinge muukimistöö eest (kui see just elust enesest maha vehitud ei olnud, sest olgem ausad, isegi mina võiksin unepealt vähemalt kaks sellist nelinurka letile laduda, suisa samasuguse lõpuga ka. Ja ka see pole veel kõik - ma võiksin koguni järje kirjutada, ikka elust enesest :)). Mõtteainet pakkuv oli ka vanusevahe terav eristumine, nii kirjutajate endi kui ka romaani peategelaste oma.
 
Viimane oli ühtaegu nii selle raamatu võlu kui ka valu. Oli ju neid sissetoodud fakte ja kõrvalepõikeid põnev lugeda (kuigi kohati ehk meespool ka veidi liialdas nendega, hakkas kunstlikult mõjuma), kuid kui saabus järgmine peatükk (ehk siis veidi eluvõõra ja sisutühja wannabe tipskini oma), oli lugeja jaoks kukkumine suht ränk. Said nagu hakata nautima meestegelase pikki sisemonolooge, kui nätaki! kukutati sind neisse kahtlasevõitu otsustusvõimetuse vaevadesse ja ebaloomulikesse dialoogidesse (raamatu häirivaim ja ilmselgelt nõrgim külg!). Ma oleks pool sellest kahekõnest välja rookinud, mu jumal, kuidas tekst sellest võitnud oleks. Kui tegelased on oma mõtisklustes mingid teemad jõudnud juba läbi töötada (lugeja neist niisamuti osa saanud), siis kogu selle sama mõtteuidude kogumi dialoogivormi valamise mõttes ja mõttekuses tahaks küll kahelda. Tekivad vaid tarbetud kordused, või mis?
 
Eesti asja kohta siiski päris hüva tükk lugemist:)
 
 
 

26 november 2014

Nutikad jõulupuud, vol 3


Veel ei ole käes detsember ja veel ei ole õige aeg rääkida jõulupuudest, aga nagu mul kombeks - ma kipun ikka kõike ristivastupidi tegema:) Seega jätkan eelmisest aastast tuttavat nutikate jõulupuude sarja.
Sedakorda võib rääkida ka maitsemeelte paitamisest.
Ah et kuidas ma tean. Haa, vat aga ülejääkidest sai igasugugust maitsvat kraami tehtud, seega võin kinnitada, et kui see kuusepuu just hallitama ei lähe, siis see ka maitseb hästi.



P.S. Ja et te, naiivitarid, ei arvaks, et ma kõik selle ise tegin, siis... jah, ma olin assisteeriv-dirigeeriv-organiseeriv-...pagan küll, mis ma luiskan - ma olin kritiseerivas toimkonnas :)

P.P.S. Nagu näha, siis on hetkel kõik muu peale koolitöö märksa haaravam:) Samas tempos jätkates ma kevadet küll ei näe...

"Abielurikkumine" Paulo Coelho


Ma luban, et rohkem ma Coelhoga siinset blogiruumi ei risusta. Sain temast viimaks veidi aimu ja selleks korraks on doos käes. Vähemasti mulle tundub, et on mingid korduvad mustrid ja päris kõike vast pole mõtet temalt lugeda. Või siis ehk aastate pärast jälle.
"Abielurikkumine" oli tegelikult esimene raamat Coelholt, mille võtsin. No vaatas uute raamatute riiulilt oma kolme kirsiga mulle vastu. Loogiliselt võiks järeldada, et küllap siis polnud halb, kui hiljem veel "Palverännaku" söandasin võtta ("Võitja on üksi" oli juba kõige täiega aia taha läinud lugemine mu jaoks).

Ei olnud jah halb. Ilmselt on Coelho suure empaatiavõimega (või on seda kõik kirjanikud?), sest ühe abielunaise tundeilma on ta üpris põhjalikult lahti muukinud (meesinimese kohta vägev saavutus). Kas ka šveitslased, seda ei oska öelda - äkki Mäemamma loeb ja kommenteerib kunagi seda külge?

Teisalt, seda ma ütlen, et peamiselt on Coelho siiski müügimees;) Hea müügimees nagu näha. Ja selles peitubki tema fenomen. Punkt.

25 november 2014

"Palverännak. Maagi päevik" Paulo Coelho


Jõudsin viimaks Coelho juurde. Miks mitte varem? Ei tea.
Esimesed leheküljed ei viinud mind kaasa. Olude sunnil ja teiste raamatute kaugel olles pidin siiski edasi lugema. Kuni läks paremaks.

Hiljem tööle minnes viskasin raamatu riiulile, et vaba momendi tekkides jätkata. Muidugi tekkis muidki tegemisi ja kui siis mõne tunni pärast laekusin, oli teine tüdruk ninapidi raamatusse sukeldunud.
Ja ka tema algus oli vaevaline, aga olude sunnil luges...ja luges...ja jäigi lugema :)
Täitsa kenake, nii mõnigi mõttekoht, kõiki ei viitsi välja kirjutada nagu ikka.


"Kõik, mis Sa õppinud oled, omandab mõtte alles siis, kui see ellu rakendatakse." 

"Eesmärgi poole liikudes on vaja pöörata tähelepanu teele. Just tee annab parimaid vihjeid kohalejõudmiseks ja õpetab nii mõndagi."

"Et näha, kas mägi on kõrge või madal, ei pea ilmtingimata üles ronima!"

"Õige otsuse saad teha siis, kui tead, missugune on vale."

"Laeval on kõige turvalisem sadamas, aga ega neid selleks ehitata."


"Kui sa ei mõtle muust, kui kohalejõudmisest, on teekond piin. Aga see võib olla nauding – otsimise mõnu ja seiklemise rõõm. Sa toidad midagi väga olulist – unistusi."

"Vestlemine on kasulik, kui inimesed tahavad ennast veenda oma arvamuste õigsuses. Me püüame alati inimesi oma usku pöörata. Arvame, et mida rohkem inimesi nii arvab, seda kindlamalt on see õige."

22 november 2014

See pole ainult sääskede ja siilide öö

Meeldetuletuseks, miks tuleval suvel Viljandit külastada. Ja muidugi vanalinna:)

"Kõik sai alguse veest" Kajsa Ingemarsson


Kõik lõputu sõnadevoo austajad võivad nüüd või sees olla, sest oma pooltuhat lehekülge pikk jutustus lihtsalt voolav ja voolab ja voolab...ei tõuse, ei mõõnu. Ei mingit tunnet, et kuhu see kõik välja peaks jõudma. Kuskil pealt 250 lk tekkis mul tunne, et see ilmselt ei jõuagi kuhugi välja. Mitte kunagi. Et kirjanik lihtsalt unustaski end oma läpaka taha ja kui ta surnud ei ole, siis toksib veel tänasel päevalgi seda juttu. Ta on selle toksimise enesele lihtsamaks ka teinud - et kui vahepeal mõte ei jookse, siis kuna raamatu peategelane on kirjanik, on ju eriti nutikas (noh, tegelikult siiski mitte - see täitsa vana võte juba) vahepeal hoopis peategelase poolt kirjutatavat romaanikest lõikude kaupa sisse pikkida.
 
Ja nii see käsikiri aina kosub ja kosub.
 
Teisalt, mis ma siin nurisen - raamatu pealkirigi ju ütleb, et kõik sai alguse veest. Lõpu kohta pole sõnakestki. Äkki see ongi kõige lihtlabasem vihje teatavat sorti jõgiromaanile.
Voolaku siis, mina igatahes tüdinesin totaalselt.  
 
Teine asi, mida ma vihkan (on jah tugeva laenguga sõna, aga hetkel õige sõna õiges kohas) on see lõputu kaubamärkide teksti sisse toppimine. Sel samal põhjusel ei suutnud ma Coelho "Võitja on üksi" lõpuni lugeda. Mõõdukalt kasutatuna on see igati tervitatav, aga kui absoluutselt IGA raamatus kirjeldatud füüsiline ese on püütud võimalikult kõva brändinime kandma panna, siis see on... ma ei teagi - väsitav lugejale või lihtsalt tülgastav?
Taoline info võiks mulle ainult sel juhul huvi pakkuda, kui keegi paneks mu mingit uuringut teostama või statistikat tegema, et mis maal millised kaubamärgid on kõige "tegijamad". Sest iseenesest oli ikka väike erisus küll, mida Ingemarsson tüüpilisele rikkur-rootslasele selga-jalga-istumise alla pani ja mida Coelho Cannes´is kogunevale Superklassile. Aga halloo, keeldun uskumast, et see suuremale osale lugejaist erilist mõju avaldaks või raamatu sisule juurde annaks!
 
Peab oma elu peale ikka väga kuri olema, et see raamat lõpuni lugeda:) 

21 november 2014

Kui kohtuvad...

... luule ja muusika, sünnib alati midagi ilusat ja head.

Foto: Fellin
 Helin-Mari Arder kulges oma teekonnal seni kaua Eeva Pargi luulekoguga "Öö valgus", kuni enam ei olnud meloodiata võimalik edasi minna. Kas ei ole see laulude sünniks ilus rännak, ühtaegu ilus ja õige ka?

Luuletaja ise luges muusikapalade vahepeal luuletusi kogust "Oda jälg õhus". Sageli ei ole kerge kuulata autorit enda loomingut lugemas, sest sellesse lugemisse tahaks nagu mingi lünk tekkida. Tühimik, mis on kui eikellegi maa. Ilmselt on see tühimik täidetud mingi ainult autorile endale teada olevaga, mis ei ole mahtunud loomingusse ja mida ei ole ka esitades võimalik edasi anda.
Pargil oli see lünk täidetud. Oli siis asi tema isikus või eripärases rütmis, millega ta oma loomingut esitas - ma ei tea.


Ja et tähelepanu ei saaks mitte ainult naised, siis mees kitarri ja trompetiga on Teet Raik :)

06 november 2014

Tähelepanekuid möödunud nädalast

- ma olen pesuehtne näide tropimagnetist (lähemalt ei saa kahjuks kommenteerida);

- punased sukad mõjuvad fenomenaalselt, isegi kui see ei ole minu soov niimoodi mõjuda;

- ei ole midagi paremat kanaburgerist, mille ootuses oled terve igaviku elanud. Millele järele marssinud mingisugused 2 või enam kilomeetrit. Mille oled edukalt koju toimetanud. Ühes mõnusalt külma joogiga. Mille oled paberist harutanud ja huultele tõstnud... ja saanud siis telefonikõne, et tarvis on tööle tõtata:) Kusjuures see ei jää minu ainsaks jooksuks selle õhtu jooksul;) ;

- õhtune orelimäng kirikus, saatjaks minu lõpututel jooksmistel. Tekib mingi vastuolulisus. Tahtmine seisatada ja lihtsalt olla, kuulata;

- õudselt palju ja õudselt kihvte inimesi on mu ellu tulnud (kehtibki see, et kui osad kaovad, siis tulevad uued asemele);

- häid raamatuid ilmub lademes - lugege, sõbrad!

- ma sain kutse pulma, sellisesse, mis mind suurest rõõmust kiljuma paneb;

- lõpetasin oma kirja Jõuluvanale, veidi pikk sai, aga... kes ei küsi, see ei saa kah, eks ole :)

- Hubert Dupont ja Jasmim Trio panid mu taas džässi armastama

05 november 2014

"Minu Peterburi" Mailis Hudilainen

 
Peterburi ei ole minu linn ja autor ei ole päris minu tüüpi inimene, ent kokku sai sellest raamat, mis on vägagi minu:)
 
Slaavilik kõnepruuk ja räiged maneerid vaheldusid stiili ja kõrgkultuuriga. Suur ja avali vene hing vaatas raamatu edenedes üha sagedamini ridade vahelt vastu. Mis omakorda paneb tunnustama autori head sisseelamisvõimet, sest nagu ma aru saan, siis tema algusaastad Piiteris erinevad kardinaalselt tänasest (või vähemasti kirjutamise hetkel olnust), aga ta on suutnud need tunded lehekülgedel uuesti elama panna. Väga oskuslikult on edasi antud kõik see alguse valu ja vaev, lõputu spliin, lootusetus...
 
Ja mitte üleöö ei juhtu imed, vaid ikka tasapisi, samm-sammult. Mis peamine, muutused saavad alguse sinust endast. Linn ise ei muutu sinu suhtes, ei võta sind (viimaks) omaks, vaid ikka sina ise võtad linna omaks.
 
Tegelikult meenutab see mulle, et seda sama rõhutab ka meie õpetaja - linna peab enda omaks tegema! Enne ei hakkagi midagi juhtuma. Minu-sarja lugedes kumab sama soovitus, küll  veidi varjatumal kujul, ju paljudest lugudest läbi, või mis.
 
Kui see raamat teile Piiterit sümpaatsemaks ei tee, siis Eestimaa kohe kindlasti :)
 
 

04 november 2014

"Paadiga Euroopasse" Viktor Siilats

Jälle see vastuoluline veepealne elu, mis mind ühtaegu enda poole tõmbab ja samas ka kohutab. Tõmbab, sest Vahemere ääres ringi kolades, tavernas kohalikku veini rüübates ja päikeseloojangutesse sulades on lihtne mõelda, et ah kus läheks ja teeks ja oleks. Milline õndsus oleks loksuda türkiissinisel merel, kerge lainetus uinutamas väsinud meeli. Päike oleks alati kuum ja joogid külmad ja sõbrad lähedal.
Noh, reaalsus oleks ilmselgelt teine:) Ja kõikse paremini tulebki see reaalsus välja neis raamatutes, mistõttu sunnib taoline lektüür sind kibekähku roosad prillid eest võtma ja tõele näkku vaatama. Nii et, enne mõtle, kas tahad lugeda.
Siilatsi raamat ongi selles mõttes veidi... nagu käsiraamat. Siin on emotsionaalseid hetki, naljakaid vahejuhtumeid, seksistlikke nalju ning loomulikult kohalikku olmet, kuid ennekõike on ikkagi õpetussõnad, juhised, soovitused, näited lokkavast korruptsioonist ja bürokraatia masinavärgist läbimurdmised. Tehnikakauge inimesena sain lahtise käega näkku, kõik idüll rikutud :) Mida romantilist saab olla iga teise probleemi korral kalipso selga tõmbamises ja vette hüppamises, mingisuguste ankrukettide harutamises ja väändunud propelleri tiivikutes (pagan küll, ma pole isegi kindel, et kaatritel neid... noh... asjandusi propelleriteks nimetatakse, äkki oli mingi muu nimi...). Ujuda mitte oskava inimesena saan järjekordse lajatuse osaliseks.
Raamatu viimasteks lehekülgedeks kaob viimnegi lootus kord ise pardale astuda. Ma võiksin pardal ju lihtsalt ilus olla, aga esimene tugevam laine pühiks mu kus seda ja teist ning uppumissurm mu lähiajaplaanidesse ei mahu. Tänu taevale, et on need Matvered, Randmaad ja Siilatsid, kes teevad musta töö ära ja siis panevad kõik ilusti kirja ja mina võin kodus kõike seda ilu nautida - ei loksuta, ei kõiguta, ei torma, ei mingeid kütuselekkeid ega rivist väljas jubinaid...
Ainult et kripeldama jääb ikkagi :)