05 november 2014

"Minu Peterburi" Mailis Hudilainen

 
Peterburi ei ole minu linn ja autor ei ole päris minu tüüpi inimene, ent kokku sai sellest raamat, mis on vägagi minu:)
 
Slaavilik kõnepruuk ja räiged maneerid vaheldusid stiili ja kõrgkultuuriga. Suur ja avali vene hing vaatas raamatu edenedes üha sagedamini ridade vahelt vastu. Mis omakorda paneb tunnustama autori head sisseelamisvõimet, sest nagu ma aru saan, siis tema algusaastad Piiteris erinevad kardinaalselt tänasest (või vähemasti kirjutamise hetkel olnust), aga ta on suutnud need tunded lehekülgedel uuesti elama panna. Väga oskuslikult on edasi antud kõik see alguse valu ja vaev, lõputu spliin, lootusetus...
 
Ja mitte üleöö ei juhtu imed, vaid ikka tasapisi, samm-sammult. Mis peamine, muutused saavad alguse sinust endast. Linn ise ei muutu sinu suhtes, ei võta sind (viimaks) omaks, vaid ikka sina ise võtad linna omaks.
 
Tegelikult meenutab see mulle, et seda sama rõhutab ka meie õpetaja - linna peab enda omaks tegema! Enne ei hakkagi midagi juhtuma. Minu-sarja lugedes kumab sama soovitus, küll  veidi varjatumal kujul, ju paljudest lugudest läbi, või mis.
 
Kui see raamat teile Piiterit sümpaatsemaks ei tee, siis Eestimaa kohe kindlasti :)
 
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar