04 november 2014

"Paadiga Euroopasse" Viktor Siilats

Jälle see vastuoluline veepealne elu, mis mind ühtaegu enda poole tõmbab ja samas ka kohutab. Tõmbab, sest Vahemere ääres ringi kolades, tavernas kohalikku veini rüübates ja päikeseloojangutesse sulades on lihtne mõelda, et ah kus läheks ja teeks ja oleks. Milline õndsus oleks loksuda türkiissinisel merel, kerge lainetus uinutamas väsinud meeli. Päike oleks alati kuum ja joogid külmad ja sõbrad lähedal.
Noh, reaalsus oleks ilmselgelt teine:) Ja kõikse paremini tulebki see reaalsus välja neis raamatutes, mistõttu sunnib taoline lektüür sind kibekähku roosad prillid eest võtma ja tõele näkku vaatama. Nii et, enne mõtle, kas tahad lugeda.
Siilatsi raamat ongi selles mõttes veidi... nagu käsiraamat. Siin on emotsionaalseid hetki, naljakaid vahejuhtumeid, seksistlikke nalju ning loomulikult kohalikku olmet, kuid ennekõike on ikkagi õpetussõnad, juhised, soovitused, näited lokkavast korruptsioonist ja bürokraatia masinavärgist läbimurdmised. Tehnikakauge inimesena sain lahtise käega näkku, kõik idüll rikutud :) Mida romantilist saab olla iga teise probleemi korral kalipso selga tõmbamises ja vette hüppamises, mingisuguste ankrukettide harutamises ja väändunud propelleri tiivikutes (pagan küll, ma pole isegi kindel, et kaatritel neid... noh... asjandusi propelleriteks nimetatakse, äkki oli mingi muu nimi...). Ujuda mitte oskava inimesena saan järjekordse lajatuse osaliseks.
Raamatu viimasteks lehekülgedeks kaob viimnegi lootus kord ise pardale astuda. Ma võiksin pardal ju lihtsalt ilus olla, aga esimene tugevam laine pühiks mu kus seda ja teist ning uppumissurm mu lähiajaplaanidesse ei mahu. Tänu taevale, et on need Matvered, Randmaad ja Siilatsid, kes teevad musta töö ära ja siis panevad kõik ilusti kirja ja mina võin kodus kõike seda ilu nautida - ei loksuta, ei kõiguta, ei torma, ei mingeid kütuselekkeid ega rivist väljas jubinaid...
Ainult et kripeldama jääb ikkagi :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar