27 november 2014

"Paarismäng" Mart Kadastik, Katariina Tammert


Vastuolusid täis raamat. Lugeda võrdlemisi hea, vaheldusrikas, kui nii võib öelda. Juba see mehe ja naise vaatenurga lahkulöömine, selgelt ja tuntavalt. Paeluv ja aktuaalne teema, esitatud ehedalt ja eluliselt (!!!) - au ja kiitus sellise inimhinge muukimistöö eest (kui see just elust enesest maha vehitud ei olnud, sest olgem ausad, isegi mina võiksin unepealt vähemalt kaks sellist nelinurka letile laduda, suisa samasuguse lõpuga ka. Ja ka see pole veel kõik - ma võiksin koguni järje kirjutada, ikka elust enesest :)). Mõtteainet pakkuv oli ka vanusevahe terav eristumine, nii kirjutajate endi kui ka romaani peategelaste oma.
 
Viimane oli ühtaegu nii selle raamatu võlu kui ka valu. Oli ju neid sissetoodud fakte ja kõrvalepõikeid põnev lugeda (kuigi kohati ehk meespool ka veidi liialdas nendega, hakkas kunstlikult mõjuma), kuid kui saabus järgmine peatükk (ehk siis veidi eluvõõra ja sisutühja wannabe tipskini oma), oli lugeja jaoks kukkumine suht ränk. Said nagu hakata nautima meestegelase pikki sisemonolooge, kui nätaki! kukutati sind neisse kahtlasevõitu otsustusvõimetuse vaevadesse ja ebaloomulikesse dialoogidesse (raamatu häirivaim ja ilmselgelt nõrgim külg!). Ma oleks pool sellest kahekõnest välja rookinud, mu jumal, kuidas tekst sellest võitnud oleks. Kui tegelased on oma mõtisklustes mingid teemad jõudnud juba läbi töötada (lugeja neist niisamuti osa saanud), siis kogu selle sama mõtteuidude kogumi dialoogivormi valamise mõttes ja mõttekuses tahaks küll kahelda. Tekivad vaid tarbetud kordused, või mis?
 
Eesti asja kohta siiski päris hüva tükk lugemist:)
 
 
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar