14 detsember 2014

Elu on vahel lihtsalt nii ... naljakas.

Kui ma pühapäeval tööle lähen, siis on vanalinn tühi ja vaikne. Enamasti. Mõni üksik ehk kiirustab kuhugi, kusagil kondab turist, fotoaparaat laskevalmis, ent see on ka kõik. Seda enam hakkab silma, kui ühes kohas seisavad kaks noormeest, no ikka üsna noort noormeest. Sellised tumedat verd ja omamoodi.

Läheb aega mööda ja ma viskan ikka harjumuspäraselt pilgu aknast välja - noormehed on liikunud paari maja võrra edasi, aga seisavad endiselt tänaval. Ilmselgelt külmetavad, käed on sügavale palitu taskutesse surutud, pea õlgade vahele tõmmatud. Samas on nad kummaliselt rõõmsad ja naerusuised. Veidi nagu elevil.

Läheb veelgi aega mööda. Seisavad juba meie hoovil, no seal päris prügikasti lähedal. Imelik, mõtlen endamisi, kas kaunil pühapäeval pole tõesti miskit targemat teha. Ja miks nad külmetavad ning kuhugi sooja ei lähe. Kohvikusse või kuhugi. Hoovilt hoovile käimiseks ja tänavakraadede mõõdu väljaandmiseks on neil kuidagi liiga korralikud, kuigi ilmselgelt õhukesed, mantlid seljas, muidu näevad tõepoolest sellised 15-aastased välja.

Läheb veel pooltunnike mööda, nüüd sammuvad nad piki munakivisillutist hoogsalt ja veelgi rõõmsamalt. Enam ei tammu nad jalalt jalale ega passi niisama, nüüd on nende minekul siht ja mõte. Muidugi on mõte! Nende porgandikarva juustega jumalanna on viimaks parteikoosolekult vabanenud, selg sirge ja lokid detsembrituules lehvimas, lillekimp kindlalt pihku surutud, sammub ta oma õilsate rüütlite vahel.

P.S. Kuigi see on erakond, mida ma kunagi valinud pole ja nähtud pildike mu suhtumist neisse ei muuda, oleks siiski inimlik ja viisakas teinekord oma truualamlikud jüngrid tuppa sooja kutsuda, tassi kohvi ja mõne küpsise vast ikka saab neile eraldada ja kui neid ei kõlbagi koosolekusaali kutsuda, siis kuskil tagakambris leiab mingi nurga nende jaoks ehk ikka. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar