24 detsember 2014

"Elust kirju" Epp Petrone



Jutukeste kogumik, põhiliselt pere- ja lastekeskne ning igati paslik jõulukuul lugemiseks. Ma ei tea, kas seal oligi neid jõuluseid pajatusi nii palju või hakkasid need lihtsalt praeguses kontekstis hästi silma, aga tundus neid omajagu olevat. Paljud lood olid muidugi ka vanad tuttavad, ilmselt siis loetud blogist ja Eesti Naisest. Teisalt ma mõistan, et on palju, no ikka päris palju:), inimesi, kes ei loe blogisid ja kõigile ei satu pihku ehk ka Eesti Naine, seega neile võib see lektüür põnevam ja huvitavamgi olla.
Lood lastest ja lastega olid minu jaoks haaravad veel seetõttu, et ma neist suurema osa lugesin valjult ette enda omale. Tõsi, üks silm pidi nii mõnigi kord tegema paar lõiku edasi eelluuret, et ega midagi kahtlast tulemas ole :) No näituseks kasvõi päkapikkude ja jõuluvanade teemad.
Heaks meenutuseks oli ka Anna k-tähe lugu. Anna, kes on meie Anettega samaealine, on samuti "löönud laineid" k-tähe asendamises t-tähega. Paraku see kord juba on selline kompott, kus kentsakaid sõnu lademes sünnib. Kuna selles vanuses on nukud ja nendega seonduv elementaarselt päevakajaline, nukku veetakse kõikjale kaasa ja temaga mängitakse läbi kõik olmelised tegevused, siis katsu sa tõsiseks jääda, kui laps avalikus kohas oma nukku kussutab ja sinna juurde veel hoolitsevalt "tussu-tussu, äiu-äiu!" lausub. Või demonstreerib oma numbrite lugemise oskust "üts-tats-tolm".
Eks need lood väärivadki kirjapanekut, muidu kipuvad ununema va sindrinahad.

Nii et, pere- ja lasteinimestele igati asjalik lugemine. Ainult ühe asja peale tahaksin ma sõrme viibutada, aga seda sa, Epp, juba aimad vist :)

3 kommentaari:

  1. Ikka need igasugused näpukad, neid oli nii palju, et ma mõtlesin, kas keeletoimetaja/korrektor vms asjapulk sihilikult magas üle lugemise ajal :(

    VastaKustuta
  2. Oi, kui kahju, ma tõesti ise ei lugenud viimast versiooni...

    VastaKustuta