04 detsember 2014

Kuidas defineerida ebaõnne?

Pole see detsember kuskilt otsast novembrist targem, seda ma ütlen. Esmalt tuleb välja, et koolis ei saagi käia vaid puhkamas ja mängimas, ja siis tuleb veel välja, et ka pühade ajal tuleb kõvasti hagu anda õppimisele.
 
Aga jah, see iseenesest pole muidugi veel ebaõnn. Ebaõnn on pigem see, kui su ainsamal vabal hommikul, mil oled otsustanud magada nii kaua kui torust tuleb, tulevad oranžid mehikesed kogu oma masinapargiga ja kukuvad su akende all möllama. Ma tahaks seda töödejuhtajat päris näha, kes just sellel kuupäeval ja sellele aadressile planeeris kõik kopa-, buldooseri- ja muidu kärarikkad tööd. Seniks, kui ma aknale jõudsin (muidugi võttis see mul aega, sest kui su akende all on ikka 10+ toimekat meest, siis on targem end riidesse panna), olin loomulikult täielikus segaduses - nimelt oli pool hekki oma asukohta muutnud. Jaa-jaa, ma tean, mida te nüüd mõtlete ja need küsimused käisid ka mul kõik ühtlase lindina peast läbi. Aga ei, hekk oli ümber kolinud jah ja oranžid mehed müttasid südamest edasi. Noh, eks nad nüüd terve mu vaba päeva kütavad aga edasi ja homseks lõpetavad kõik kenasti.
 
Mu hommikune ebaõnn aga jätkus (üks ebameeldiv üllatus minusugusele sitkele tüübile oleks ilmselgelt lahja ju). Üldiselt ma omaette ei räägi. Harilikult. Täna hommikul aga küll, ja isegi mitte nende oranžide mehikeste peale, vaid vannituppa minnes. Mu ahastavalt hüütud appikarje "Issand jumal!" kostus kindlasti ka naaberkvartalisse....
Kui täna hommikul oleks mul juhuslikult siin Mati Kaal külas olnud, siis tema oleks suurest rõõmust lapiti maha prantsatanud või võidutantsu teinud, sest mina ei usu, et Tallinna Loomaaias nii prisket ämblikut neil on. Ma arvan, et Kaal oleks kohe Tallinnasse traati tõmmanud, et seadke see-noh-mis-iganes-asjanduses neil need ämblikud ongi valmis ja sektretär hakaku tutvustavat silti trükkima, sest kohe saabub tõeline maiuspala.
 
Tõsi, ega Kaal oleks mul siin võinud olla küll täna hommikul, ma oleksin rammusa pooltunni jagu müttamist säästnud. Ma ütlen, see "sõber" oli juba poolel teel vannist välja (mis omakord toob mind tagasi jutu alguse juurde, et äkki see oli saatuse sõrm, mis need oranžid tüübid mind nii vara äratama saatis?) ja edasise peale ei taha ma mõeldagi. Igatahes oli mul lõpuks vannis korralik kokteil kodukeemiat (mille aurude mõju all ma siiani olen), mis pidi selle tüübi viimsele teekonnale saatma. Aga no kindluse mõttes ma tegin ikka pärast veel igasuguseid trikke, et ikka kindel olla (kuigi ma pole enam milleski kindel, kui aus olla).
 
Ehk oli see vähemasti üks hirmpõdur ämblikukänd, kellel järeltulijaid EI olnud...

Edited:
Kuna kolm pidavat olema kohtuseadus (Jaanika), siis hoolitses ta selle eest, et ka see kolmas pauk täna ära tuleks. Ehk siis jagas ta lahkelt mulle pilti külmetavatest, närveldavatest, värisevatest, kahvatutest giidihakatistest, kes hetkel atesteerimiskomisjoniga ringkäiku linnas teevad.
Aga see poleks ju piisav pauk mu jaoks, oh ei! Oluline on, k u s nad sel pildil seisavad.... eks ikka minu armsa Laidoneri ratsamonumendi juures. Ma ütlen teile, kui see nüüd pole märgilise tähendusega, siis mis veel üldse on?!

Kui sul sellised grupiõed on, siis vaenlasi pole vajagi...

13 kommentaari:

  1. Ei no mida hekki, eks:)
    Aga ma kohe nii naersin, eriti selle koha peal, kus Mati lapiti maha prantsatanud oleks:))))
    Ämbliku koha pealt tunnen siiski kaasa, mul on täpselt sama seis nendega. Huhh, loodan ka, et järglasi polnud tal, kes teda nüüd karjas otsima tulevad...

    VastaKustuta
  2. Mis teil nende ämblike vastu on? Ma saaks aru, et lutikad...

    VastaKustuta
  3. Oled Sa ikka kindel, et ta sealt äravoolutorust siiski välja ei tule, priskem kui kunagi varem? :)

    VastaKustuta
  4. Mina hoiaks nii igaks juhuks korki äravoolu ees 24/7 :D

    VastaKustuta
  5. Kui võtta, et inimestel pärast korralikku kokteilide manustamist on meri põlvini, siis võib muidugi juhtuda kõike...Aga ma siiski loodan, et mu hoolega kokkukeeratud koks oli fataalsema efektiga.
    Jeerum, millest nad üldse toituvad? Ma olen kogu aeg ju öelnud, et oleks vaja nende kohta rohkem tudeerida, aga no ma ei saa seda teha, sest kohe on illustreeriv materjal ka juures :)

    (ja ma olen ju maatüdruk - kuidas ma üldse elatud seal sain, ei mõista ma...)

    VastaKustuta
  6. Mina mõtlen, kuidas ma Austraalias üldse elada sain. Sealsed ämblikud on vähemalt sama hullud nagu sinu kohatu, kuigi enamik vist isegi hullemad. Ma sain ühelt isegi hammustada (õnneks magasin samal). Aga inimene harjub kõigega.

    VastaKustuta
  7. Lutikad võiksin omale lemmikloomaks lausa võtta :)

    Ei noh, kui mind ämblik hammustaks, siis oleks asi päris kuri...

    VastaKustuta
  8. Mulle ämblikud meeldivad. Ja hiiri ei karda. Konni ka mitte. Aga igasugused vingerdavad elukad ja parasiidid on hirmsasti vastukarva. Rästikuga saan veel hakkama (kuigi kaissu just ei võtaks), aga näiteks täiesti kahjutu jõhvussi nägemine ojas tähendab, et ma sinna ojja jalga ei tõsta.

    Ikka jälle üllatun, kui erinevad inimesed on, mida kardavad ja mida mitte :)

    VastaKustuta
  9. Oi, Maeke, aga hommikune priske ämblik toob ju õnne! Nii et hakka nüüd ootama. Varsti peaks õnn õuele saabuma ;-)

    VastaKustuta
  10. See oli nüüd küll hea seletus kogu loole, kulla Mäemamma :) Seda üüratut õnne alles annab mu õuele vedada :)))

    VastaKustuta
  11. Õnn jääb seekord küll tulemata, sest ämblikku EI TOHI TAPPA!

    VastaKustuta
  12. Mina tean, et kui ämbliku tapad, tuleb järgmisel päeval halb ilm. Praegu on hea aeg tagantjärele kontrollida, kas tuli?

    VastaKustuta
  13. Põhimõtteliselt ma ju teda ei tapnud, vaid andsin talle võimaluse seda kokteili juua :) Aga see selleks...

    Ilmaga... no tol päeval oli hall ja sombune ja ma kahtlustan, et ka järgmisel päeval oli samasugune. Vist ongi pärast seda sihukeseks halliks jäänud - seega vabandan käsi südamel kõigi kaasmaalaste ees, kes nüüd minu pärast ilusat ja pakaselist jõulukuuilma pole saanud nautida:)

    VastaKustuta