12 detsember 2014

"Minu viimane raamat" Andrus Kasemaa












Ma olin eilsest Liis Koiksoni võluvast etteastest ja Kasemaa erilisest raamatust ajendatuna valmis täna ühe tõsiselt asjaliku postituse tegema, aga siis ma lugesin paraku üht laekunud kirja, kus peitus ühtlasi pisukene tagasiside Titanicu-postitusele ja kõik mu asjaliktõsine meelestatus lendas kõige täiega vastu taevast:) Esmalt vedas mind otseloomulikult alt mu mälu - ei olnud Nutella, olevat hoopis Nussa olnud. Ja lisaks olevat sai koledasti pudisenud. Kolmandaks olnud film nii pikk, et me lõpus rohkem naersime ja itsitasime kui vaatasine tõsiselt seda õudselt dramaatilist lõpuosa. Ehk et siis võime nentida, et mitte muhvigi pole muutunud ja me olime juba noorena võimatud:) Oleme ka edasi.
Aga kui Liisi satub kusagile teie kodu lähedale tulema, ükskõik kas juttu ajama või laulma, siis minge ikka. Sest Liisi on hea, pagana hea. Päriselus paremgi veel. Laulab nagu noor jumal, kuigi jõulukuu võib talle paras katsumus olla.
Ja Kasemaa viimast raamatut, ehk siis viimati ilmunud raamatut, lugege ikka ka. Mingil hetkel keerab küll tiba süngeks ja võtab kummalise pöörde, aga ega see asja olemust muuda. Ma ikka ei saa aru, kuidas nii noor inimene võib nii hästi kirjutada. Või kuidas ülepea võib nii noore inimese sisse nii palju kurbust ja üksildust ära mahtuda.
Kui Õnnepalu oleks 30, siis kirjutaks ta just nii, ma usun. Või nojah, siis ta ei oleks Õnnepalu, vaid alles Emil Tode. Vist.
Põhimõtteliselt võta üks luuletaja, soovitavalt mees ja selline tõeline üksik hunt, tõsta ta maakaardil kõige üksildamasse ja mahajäetumasse kohta ja mehe sulest tuleb ainult kulda. Puhast kulda. Ka proosatekstid saavad kõlama kui luule. Hea on lugeda.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar