30 detsember 2014

Uudne kogemus klienditeeninduse vallast

 Tavapärases oukorras oleks siin pealkirja kohal ühe toitlustusasutuse nimi, siin oleks pilt ja siis tuleks veidi jutu. 
Aga vaat oli veidi kiire ja oli laua ääres targematki teha ja lisaks polnud toit ka mingi eriline elamus (tavaline harju keskmine pubilik praad - kuigi koht ise üritab end pubidest kõrgemale pjedestaalile ikka seada).

Ja see postitus olekski võinud olemata olla.

Kui siis klienditeenindusega poleks sellist bläkki tehtud.
45 minutit enne sulgemisaega oleks letiteenindaja muidugi võinud hoiatada, et ärge peale kohvi üldse midagi tellige, ma lükkan teid nagunii punkt täistunnil uksest välja. Mitte üks sõna, pange tähele. Minu õnneks või kahjuks olin ma tema poole seljaga, seega pool "naljast" läks kaduma - pidin oma kaaslaste näoilmetest välja lugema selle koomuski.
Pärast meile toitude lauda toomist alustas neiuke demonstratiivset leti püsti hoidmist, laia suuga haigutamist ja pingsalt jõllitamist. Mingi teine laudkond lahkuski (mõjus!). Ta katsetas meie peal edasi. Mina, vana tuim tükk, ei tundnud muidugi midagi, ei kõrvetanud ükski pilk mu selga. Aga mu lauakaaslased kihistasid küll kahtlaselt, samas ikkagi äsja olid jõulud olnud, mine sa tea, mida nad söönud või joonud olid...
 
10 minutit enne sulgemisaega kustutati kuusel tuled ja veel mingid väiksemad lambikesed. Taevale tänu, laetuled jäeti siiski veel põlema! Üks  meie lauast tahtnuks tualetti minna, aga no ei julgenud - äkki tuleb tüdruk järgi, võtab aega ja poolteist minutit hiljem kustutab tualetis tuled ära. Istus jalad ristis ja silmad punnis edasi.
 
Ilus õhtu oli muidu... jõululaulud ja sihuke pühalik ja harras värk, teate küll.
Ja siis prauhti poole laulu pealt tõmmati juhe seinast välja ja muusika vaikis.
Ja ma kühveldasin ja kühveldasin seda vänge majoneesi alla uputatud kana, olin pea lämbumise äärepeal juba, pilt tahtis silme eest minna, see kana sai küll postuumselt hea sõidu sisse.
 
Kui ma olin nuga-kahvlit taldriku poole sirutamas, lendas tüdruk juba kohale ja rabas selle ära, samal ajal kaaslasele (see, kellel põis oli plahvatamas, eks ole) küünarnukiga müksu andes. Kuna ma leidsin, et kord juba lauale jõudnud glögi võiks ju ka klaasist ära rüübata, siis ma asusin selle kallale. Selle peale, et me kohe lõpetame, viis minutit läheb ehk veel, ei öelnud ettekandja halligi. Huuled kriipsuks surutud, põgenes nõudega.
 
Jeerum, ma ei suuda isegi meenutada, kas ta meie tänusõnade (mille eest me, lollakad, tänasime teda?!) ja hävastijätu peale midagi vastas või olid ta huuled ikka kokku kleebitud. Igatahes ukse taha jõudes me kontrollisime kella -  KUUS minutit üle.
 
P.S. Kui te nüüd küsiksite minult, et kas ma meie klientidele, kes praktiliselt üle päeva küsivad, kuhu võiks Viljandis sööma minna, soovitan seda kohta, siis ... surun huuled kriipsuks ja vaikin kui haud :) Ma pean ju neile ka homme julgema silma vaadata:)
 
P.P.S. Selle koha plussiks on interjöör, muide. Üllatavalt hubane ja soojades toonides. Kohv oli ka igati normaalne.

P.P.P.S. Aga mille üle me imestame, kui alles hiljuti oli mu armsal täditütrel kogemus ühe meie linna muidu üsna toreda ja endast hästi arvava asutusega, kuhu aegsasti endale protseduure broneerides ja siis õigel päeval kohale ilmudes teatati, et uups, meie massöörid ei ole täna võimelised seda hoolitsust pakkuma. Tere talv ja talvelinnud kõik, eks ole:) Milleks siis üldse plaane teha ja ette broneerida?! Pandi põrisevasse-värisevasse massaažitooli ja ole rahul!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar