29 juuli 2014

"Imepärane lugu fakiirist, kes jäi kinni IKEA kappi" Romain Puértolas


Väikeste teravate vaimukusetorgetega lugu libafakiirist, kes läheb Pariisi Ikeast naelvoodit ostma. Kaasas on tal vaid sada eurot muide. Sajaeurone on võltsitud, eks ole. Noh, sealt siis seiklused algavadki. Selline humoorikas  kirjanduslik road movie. Meenutab "Saja-aastast, kes hüppas aknast välja ja kadus". Võrrelda täpsemalt ei taha, kes see ikka enam nii hästi loetut mäletab.

Kergeks suvelugemiseks piisab küll.

28 juuli 2014

Kahepeale

Mõeldes imeilusale Jääääre kontserdile Uueveski puhkekeskuses...
Ja rõõmustades, et see laul on nüüd eesti keeles ka olemas.
 

25 juuli 2014

Meenus kohe Taani, kus inimesed viitsivad igasugu vahvaid asju kokku keerata, põhjusega ja põhjuseta. Näituseks kasvõi pebersvendid, mis seotud 30 saamisega ja ikka veel vallaline olemisega. Aga ka muudel põhjustel.

Nii armas Maarjamaalgi taolist omaloomingut kohata:)

22 juuli 2014

Kui kasvavad tiivad



"Palveränduri päevik. Teekond Santiago de Compostelasse" Paavo Kangur

Ja RedBulliga pole sel postituse pealkirjal midagi pistmist.

Ma lugesin selle raamatu juba mitu nädalat tagasi läbi, täitsa ühe soojaga, aga meenus see mulle uuesti alles eile, kui mulle tiivad kasvama hakkasid (te ei tea, kui hea tunne see on!). Tabasin end eile mõttelt, et ei tea, kas Paavol ka nüüdseks juba tiivad kasvavad või maadleb ta endiselt oma sasipundarde sohus. Seda tohutut lõngakera ta sinna palverännakule harutama läks.
 
Harutas üpris mõnuga, küll siit ja sealt otsast, võrdlemisi avameelselt vist ka, ikka nimesid ja fakte välja tuues. Samas, miks ikka seda asja poolikult ajada - kui juba, siis juba :)
Aga millega ma absoluutselt rahul ei ole - kuhu kadus rännaku lõpus kõik see tohuvabohu?! Lõpp kadus sootuks kuhugi ära, ma keerutasin raamatut nii- ja naapidi, jõllitasin suht kohtlaselt, nagu ootaks... lõppu? Just nimelt. Lõppu aga lihtsalt ei olnud, tee või tina. Mees kõndis ja mõtles, tee peal oli täitsa asjalik, kruvis lugejal ootused üles, et kuhugi ta ju välja jõuab. Oma peas ja südames, ma mõtlen, füüsiliselt polnud kahtlustki, et ta sihtkohta potsatab.
 
No ja siis raamatu lõpus need teiste palverännaku muljed, neid ma eriti ei suutnudki lugeda, lasin diagonaalis üle. Ma oma aruga oleks need sinna jätnud lisamata. Kui oli autori lugu, siis autori lugu. Liig pinnapealsed ja lühikesed olid need teiste kogemused (mis ei tähenda, et kui need tegelased tahaks ise oma lood pikemalt lahti kirjutada, siis sealt midagi head ei võiks välja kooruda, eks) nagunii, ei andnud nagu suurt juurde. Mõne mahlakama detaili oleks sealt võinud põhiloosse pikkida ja oleks ka piisanud.
 
Ah mis ma siin ikka seletan - lugege ise!
 

21 juuli 2014

"Risk" C. K. Stead

Omapärane. Aga igati loetav. Alguses ei saanud minema, mingi hetk kiskus kiireks ja põnevaks. Üllatavaks. Autoril oleks nagu eripärane anne tuua sisse ootamatuid pöördeid, suisa fataalseid, ma ütleks. Ei mingeid eelnevaid märke järjepidevatest sammudest surma poole. Ja siis - põmaki!

Võrdlemisi nauditav tõlge.

Moodne aeg on korralikult spurtinud nagu näha. Väga lühikese vahega on need viimased raamatud ilmunud. Mitte et ma kurdaks, eks ole :)

15 juuli 2014

Suurtest, kohe päris suurtest inimestest


Mul oli veidi ebamugav, puhtalt isiklike mälestuste pärast, seda raamatut kätte võtta. Aga oma hirmudele tuleb ikka vastu astuda. Vist.
 
Kunagi, kui ma töötasin asutuses, kus käis igasugust rahvast, erinevate kehalõhnadega ja teate ju küll, siis oli tavaline, et pärast kliendi lahkumist võis olla tarvidus õhuvärskendaja järele. Selline pisike ja loomulik osa töökeskkonnast.
 Ükskord istun mina kliendivabal hetkel ja nuhutan ninaga - no ei klapi, selline spetsiifiline ja leebelt väljendudes jõle hais immitses kusagilt. Mu teada ei olnud mingit kahtlast elementi minu juures käinud, aga iial ei või teada. Teen aga edasi oma asju, aga need aroomid tükivad vägisi ninasõõrmeisse ja ajavad iiveldama. Kõrval kolleegi juures oli küll üks inimene, aga kuna tegemist püsikliendiga, siis ei pööranud nagu talle tähelepanu. Kui vaja sussutada, siis pole midagi parata - tuleb pudelit otsima minna.
Toimetan mina rõõmsalt oma toimetused tapjahaisuga ära ja olen peaaegu et rahul. Kui kõrvalt klient lahkub, saan veel kurta, et mis salapärane hais, et kust see tuli, algallikat ei täheldanud sugugi.
Mu töökaaslase pikk pilk seletas kõik.
Ah jaa, ma unustasin mainida, et see püsiklient oli suuuuuuuur, ilmatu suuuuuuur. Ja mina olin veel sinisilm, kes ei teadnud, et väga-väga-väga suured inimesed mõnikord pahasti lõhnata võivad.
Põhimõtteliselt oleksin tahtnud põrandast läbi vajuda. Ja siis veel ühe korruse jagu allapoole.
Ma ei tea tänaseni, palju ta märkas ja kuulis mu ringi sahmimisest. Nõme lugu, väga.
 
Jäin praegu mõtlema, et seda inimest pole juba aastaid linnapildis näha olnud. Kurb hakkab kuidagi. Kahjuks ei mäleta ka enam nime, et vaadata, mis temast saanud on. Tahaks loota, et lihtsalt suure elumuutuse läbi teinud, ära kolinud või ma ei teagi mis veel, igatahes kõike muud kui...



"Suur vend" Lionel Shriveri sulest on umbes samasugusest inimesest. Ülekaaluliseks muutumine ja ränk kaalualandusteekond võetakse juppideks lahti, põhimõtteliselt ilukirjanduse sildi all, kuigi see piir on siin ausalt öeldes äärmiselt hägune. Okei, lugu on olemas ju, kõrvalliinid õdede-vendade suhete, kuulsa esivanema jms näol samuti justkui olemas.

Aga tee või tina, see ei mõju ilukirjanduslikult. Jah, ma tean, et autor on kõikjal rõhutanud oma isiklikku seost teemaga suuremõõtmelise venna näol, ent kõik muu peaks olema siiski fiktsioon. Ikkagi. Midagi on siin, mis mõjub nagu oleks tegemist kellegi tõsielulise looga, mille ta siis võrdlemisi harju keskmiselt ümber jutustab. Ei teki päris seda ohoo-elamust. Teisalt, lõpuni ma lugesin ja mitte just päris hambad ristis, ütleme siis, et selline ei liha ega kala.

Ja üleüldse - mis toimub? Nii rohketest hooletusvigadest kubisevat Moodsa aja raamatut ei olegi vist ette jäänud, igatahes ei meenu hetkel. Häiriv. Aga võib-olla olen ma nii torssis sellepärast, et ma ei armasta väljendit "skeene" ja seda oli siin ropult palju kasutatud :) Vahel lihtsalt mõni selline kole sõna ja selle liigkasutus viskab üle :)
 
Parim mõte, mis mulle siit raamatust meeldis, oligi vist see, et mida üks konkreetne number ja selle saavutamine siis tegelikult annab? Ma ei räägi nüüd neist väga suurtest inimestest, kellel on juba ainuüksi tervise tõttu vaja midagi ette võtta, aga just neist teistest. Sa jõuad eesmärgini ja avastad, et oled siiski ikka samasugune, olgugi veidi teise kaalunumbriga, aga üldplaanis on kõik endine. Ja raskem osa tuleb ikka ja alati alles pärast eesmärgi saavutamist. Sageli on inimesed lihtsalt iseendaga vaenujalal ja see mõni kilogrammike siia või sinna ei lepita sind iseendaga.

14 juuli 2014

Ilus number

... on viimaks käes. Nii tavaline ja mittemidagiütlev, mõtlesin ma alguses.
Ja siis lugesin oma ainsat ja lemmikut ajakirja, Eesti Naist, kus Elina-mis-ta-nimi-nüüd-ongi rääkis vanusest. Enda vanusest. Ja mis Tõnu Ots selle kohta hiljuti ütles. Ja ma tundsin, et see on niiiiiiiiiiii kümnesse, just nii ongi!
See on parim iga, üdini naiselik, enese leidmise aeg ja mida iganes:)

Enne imeilusat sünnipäeva lootsin mitu head raamatut läbi lugeda - paraku ei õnnestunud. Elu ja rõõm ja romantika ja puhkus jõudsid enne jaole. Neist kõige kaunimatest päevadest ei jõua siia blogisse ühtegi pilti - ja see on ka loomulik! Need pildid jäävad igavesti minuga sinna, kus need olema peavad ;)

Sain õige pisut siiski lugeda, näiteks "Minu Istanbuli", see oli enam kui võrratu ja seega soovitan ka teistele. Pikemalt sellest ei kirjutagi, lugege ise, raamat on seda täitsa väärt;) Jälle sai liiga ruttu otsa muidugi.


Kui aga suvel ringi rändate ja siia meie kanti satute, siis kiidan ja soovitan ikka ja jälle meie linna pärli Fellinit.

05 juuli 2014

"Minu Filipiinid" Kristi Dela China


Ma ei saanud alguses minema selle raamatuga. Lugesin ja vaatasin - ei edene, no ei edene kohe sugugi. Erinevate rannabaaride ja lohesurfivarustuse kirjeldamine tundus kilomeetrite kaupa venivat ja samas ei midagi erutavat ja uudset mulle ütlevat. Pole ju seda va surfisoolikat, eks ole. Kellel on, neil on muidugi põnevam.
 
Võib-olla oli alguses ka rohkem sellist kohalikust eluolust eemale jäämist, kaaslasteks teised eestlannad või muidu rahvusvaheline seltskond. Surf ja pidu - mis minusuguse võhiku jaoks on ilmselt igas maailmanurgas suht sarnane:)
 
Aga siis hakkasid leheküljed järsku elama! Kohaliku noormehe ärasebimine on ikka sootuks teine tera. Esiteks, tekib lugu kui selline, mingi kandev telg. Teiseks, saab lõpuks nii autor ise kui ka tema vahendusel lugeja aimu ikkagi ka maast ja rahvast (mille pärast me ju neid Minu-sarja raamatuid loemegi). Ja lapsega teises kultuuriruumis olemine, see juba ise avab uued ja tundmatud peatükid sellest maast.
 
Lõpp saabus kole äkitselt ja kurb oli ka.
Kurb ja ilus.

03 juuli 2014

"Kaardikirg" Ken Jennings


Hea on tõdeda, et ma polegi päris imelik inimene. Või kui siiski, siis on taolisi jalaga segada:) Kuigi ma lapsena võrdlemisi palju lugesin, siis kaks vaieldamatut lemmikut nende hulgast olid ometi tiba veidrad: telefoniraamat ja atlas. Telefoniraamat oli konkreetne tumeroheline ja kõvakaaneline ning sealsed põnevamad nimed olid mul küllap pähe kulunud. Julmalt haige lugemisvara, ma saan ise ka aru.
 
Atlase pidev uurimine oli õnneks veidi normaalsem ajaviide. Meeldiv avastada, et kaardinohikuid on maailmas üpris palju ja et tänasel päeval on nende tegevus märksa laiahaardelisem, hõlmates näiteks geopeitust, erinevaid klubisid (mille liikmeks saamiseks pead olema väisanud nt sadat erinevat riiki jms variandid) või  maanteehundiks olemist. Kõik selles mõttes toredad, et ahvatlevad nelja seina vahelt lahkuma.
 
Seda raamatut lugedes ja kohates erinevaid kaardikire väljundeid jäin mõtlema, et mis siis mind nende kaartide puhul võlus, mis oli see tõmbejõud... Esimesena meenuvad vist ikkagi eksootilised nimed, mis naelutasid pilgu ja sundisid üha tagasi pöörduma. Ouagadougou, Tsaratanana, Kilwa Kivinje, Lolland - on nimesid, mis ei unune, kuigi paljud kahtlemata on tänaseks mälust kustunud.
 
Ja kuigi google maps peaks olema, ja ongi!, igasuguse kaartides tuhnimise imelihtsaks ja mugavaks teinud, siis on see ka röövinud igasuguse võlu ja naudingu, minu puhul igatahes. Kui vaja, siis muidugi kasutan, aga niisama uurima ja ringi tuuseldama enam ei taha minna. Anna aga atlas kätte ja ma võin lõdvalt paar tunnikest mööda saata.
 
Ka oma naiseks olemisele sain raamatust kinnitust, sest mis seal pattu salata, ka mina olen ajuti kuulunud "kaardipöörajate" klanni, ehk siis nende hulka, kellel kaart peab näitama "õigesse suunda" :)))) Kuigi seda pole ammu enam juhtunud - ei tea, kas ma peaksin muret tundma:)
 
Jennings ei ole kuivade faktiteadmiste puistamise vahepeal ka pisukest huumorit ja teravmeelseid kommentaare ära unustanud, seega igati nauditav pilguheit kaardihullude maailma.

02 juuli 2014

4 721

Teen 4 721 pikka-pikka paid tublidele laenutajatele, kes võtsid vaevaks möödunud aastal raamatukogust mõne minu raamatuga välja astuda!
 
Seda on umbes samas suurusjärgus Kätlin Kaldmaa, Mihkel Muti ja Jaan Rannapiga, mis paneb mind end veidi kohmetult tundma. 
 
 

"Märkmeid Eestist" Richard Millet

Mulle meeldib, kui inimesed lasevad end voolul kanda, nii orgaaniliselt nagu see parajasti just võimalik on. Millet läheb ka vooluga kaasa, sest just Gallimardi kirjastuses ilmus Katrina Kalda, kes on pärit kaugest ja tumedast Eestist, esimene romaan. See kõik kokku ei anna enam Millet´le rahu ja paneb teda sügavamalt huvi tundma noore ja eriskummalise naise päritolumaa vastu. Minema eikuhugi, oleme ei keegi.
 
Millet on selles mõttes põnev...eee... turist (nimetame tinglikult siis nii), et ta kirjutab kõigest sellest ühe avastatava maa puhul, mis mullegi huvi pakub - inimesed, keel, päris inimeste päris elu, pildikesed siit ja sealt, tekkinud mõtted. Mitte muuseumid ja need kõige-kõige kuulsamad vaatamisväärsused. Väikeste fragmentidena ongi ta kirja pannud kõik selle, mida kahe külaskäigu ajal aastal 2011 siin nägi ja koges. On Tallinnat, Kadriorgu ja vanalinna, on Haapsalu ja Abruka, Saaremaa ja Pärnu, Abja-Paluoja, Võru ja Vastseliina, Tartu ja... kõike muud nende punktide vahepealgi. Ja põnevaid inimesi, meie oma inimesi!, nagu Helena Tulve või Kaplinski või Anti Saar jt.
 
Suuri sõnu ja pikka juttu eriti pole, ent see vähene on täpne ja tabav. Enamasti. Ka õiglane. Enamasti. Eks ta kohati veidi sünge ole, aga see on selline poeetiliselt sünge hala. Ning muidugi korduv kurtmine liigse amerikaniseerumise üle. Olgu, selle viimasega tuleb ju paraku nõustuda, ent ega see lõputu enese kordamine meid sellest süüst kuidagi vabasta.
Ja sellega seoses jäi mul tiba arusaamatuks üks vahejuhtum kusagil hotelli baaris, kus olid gümnaasiumineiud paljajalu end hästi tundmas. Autori jaoks oli selles paljasjalgsuses taas tegemist millegi äärmiselt ameerikalikuga, aga... kulla mees, eestlased on paljajalu käimise usku olnud iidamast-aadamast saadik ja veel tänaselgi päeval on kevadsuvisel ajal kängitsemata jalad täiesti normaalne vaatepilt, nii et ma ei tea... Kui miskit üldse häiris, siis ehk jah, see liigne ameerikalikkuse otsimine igal sammul, ka siis, kui otseselt põhjust selleks polnud.
 
Veidi kummastav oli ka autori pidev vastakuti sattumine prostituutidega, või üldse poolpalja ihuga. See "mõte" on mul ausalt öeldes lõpuni mõtlemata alles. Ühelt poolt rikub see tema jaoks erootika võlu, see liigselt paljastatud nahalapp (olen nõus!), kuid teisalt, kui ta kuskil jälle seesugust ihu kohtas, siis ajas see teda leebelt väljendudes alatasa pöördesse, nii et mine sa võta kinni. Tegelikult leiab inimese ju ikka üles selle, mida otsib, olgugi et alateadlikult ;)
 
Ei, tegelikult oli see huvitav ja sisukas lugemine. Palju tuttavat, veidi ka uudse nurga alt lähenemist, prantslaslikku elegantsi tuimale eesti rahvale lähenemisel, ja kindlasti nauditavas vormis. Kiirelt vahelduvad fragmentaarsed killukesed, kohati mõnusalt poeetilised, kohati argised, ent kindlasti mitte igavad.

01 juuli 2014

Eri Klas 75

Foto: ERR koduleht


"Kas armastust on elus palju olnud?"
"On, võiks veel olla."
"Kõige tiivustavam hetk on mitte siis, kui selja peal hakkab sügelema ja tiivad hakkavad kasvama, aga ei... kui armud, siis tulevad paljud asjad palju paremini välja. Armumine on üks õnnis hetk. Ma olen alati nõus veel armuma."

Jah, nüüd ma kõlan nagu mingi telekasõltlane, aga esimest korda on mul rõõmu telerist ja sellest lisavidinast nimega KordusTV, sest seda Palmse mõisas aset leidnud maestro juubelikontserti võin ma veel hea mitu korda kuulata.

Petukaup


See on nüüd näide eksitavast esikaanest. Oma kujunduse ja stiili poolest meenutab "Küüslauke ja safiire", aga muus osas neil küll mingit seost ei ole. No kohe mitte mingit. Esiteks on see tugevalt kaldu noorteka poole, ent ega siis selles asi ole - ka noorteromaane on väga häid ja haaravaid olemas.
Ausalt öeldes, ma ei viitsi isegi üle kontrollida, kas tegemist on sama kirjastuse raamatutega ja sama kujundajaga või üldse mingi kindla sarja ja selle ühtse kujundusega, sest see pole seda vaeva väärt vist.
Igatahes ei hakanud minul igatahes küll kuskilt otsast jooksma, see lugemine ma mõtlen.
Sihuke segapuder ja kummaline virvarr ja...