31 august 2014

"Neljanda korruse kangelane" Leini Kõrtsini

 
Mu meelest sobivad päikselaigud selle raamatuga oivaliselt!

Ah, milline rõõm oli seda postituse pealkirja kirjutada! Ikka veel nii uskumatu ja ebatõeline!

Ja siiski juba kaks korda loetud - ühe korra ahmisin endamisi vaikselt, kuigi eluõieke sakutas aina käisest ja nõudis oma osa, ja teisel korral siis valjusti tema jaoks. Tema ootused said taevani kruvitud ikka nende va videolõikude abiga, mida ta nina vastu ekraani pingsalt jälgis.

Mu esimene emotsioon oli, eriti esimese peatüki põhjal, et see on üdini täiskasvanutele paslik raamat. Lüüriline, õrn, jutustav. Ja ma kujutasin ette, millise tundelaenguga loevad seda veel sama Maja kasvandikud... Isegi mul olid pildid silme ees, kuigi see kunagi plaanitud ekskursioon on ikka veel tegemata.

Lapsed vajavad action´it, kahjuks, aga nende õnneks see teisest peatükist alates ka tuleb. Juba ainuüksi pealkiri "Siis kui raamatukogus kommi söödi ja limpsi joodi" paneb väikese kuulaja kohemaid kõrvu teritama. Lisaks on teema igati ajatu ja aktuaalne ning ma kujutasin kohe ette kõiki raamatukoguhoidjaid, kelle nägu rõõmust särama lööb teema esiletõstmise peale. Nii et väga hariv.

Ka kolmandas ja neljandas peatükis tundsin ma ära raamatukogutüdruku (ma ei saa igakord tädi öelda, no see on nii kohatu ju!) nimega Leini, kes teab, millest ja kellele räägib :)

Lood on armsad, siirad, südamlikud. Päris elust. Päris inimestest. Vajalikud.
Aga ma oleks neid veel ja veel tahtnud, väheks jäi (nagu nii sageli toredate raamatute puhul). Samas, alati jääb ju lootus järgmiste lugude sünniks;) Sest tõesõna, Leini, ma olen su üle nii uhke!

"Raamatulugemine on üks huvitav tegevus. Kui inimene raamatut loeb, toimub justkui vestlus kahe väga hea sõbra vahel. Raamat ütleb, mida tema mõtleb, ning lugeja vastab talle oma mõtetega. Lisaks paneb vestlus raamatuga tööle lugeja kujutlusvõime: inimene hakkab nägema seda, millest raamat räägib."

Nii ongi. Punkt.

30 august 2014

Päikest tervitamas

Päikese ja uue päeva tervitamist tuleb ikka alustada eelmisel õhtul (mulgi rahvatarkus)
 
Esiteks on hirmus kurb, kui sa paned vaimu valmis linna parima pitsa nautimiseks ning siis pika ninaga ukse taha jääd. Mina ei tea, mis Amritas lahti oli, kuigi õigem oleks öelda, mis seal kinni oli. Uks kurivaim muidugi lukus, kella poolest aega veel maa ja ilm ja inimesed sees ja puha. Lõug vajus suurest pettumusest trotuaarini, seda küll.
 
Seekord päästis Fellin näljahädalised. Ja pettuma seal tavaliselt ei pea, nii et pole viga. Mõningase mööndusega võiks ju alloleval pildil leiduvatki pitsaks nimetada. Kui siis leiva sees veel kanepiseemneid prõksub, on kõik ju hästi.



 


 Fellini tomatimoosi tarbiks ma parema meelega liitrite kaupa ja otse purgist:)

Kirjanike kontsentratsioon on viimasel ajal siin õige tihe... alles see oli, kui Amrita uksel põrkasin kokku Kenderi ja Ruitlasega ja Fellinis on see pika-nimega-kirjamees-kelle-nime-ma-ei-oska-kirjutada-ja-ei-viitsi-guugeldada vist lausa püsikunde. Aga eks head kohad annavadki rohkem inspiratsiooni.
Meile andis ka inspiratsiooni - et peaks päikest tervitama minema hommikul. Kuna aga päiksetõusupiknikuks on mõistlikum just järve vastaskallas ehk lossimäed valida, aga seal pole omakorda mõistlik jalgrattaga kulgeda, siis sai seekord kõik ristivastupidi tehtud. Tervitatud hoopis linna ja hommikut päikese asemel ja küll selleni päikeseni ka ükskord jõuab.
 
Hommikupäikese otsijaid oli linnas teisigi. Fellini kõrval passis ka keegi statiivi juures, püüdes Väike-Turu tänavat pidi kohe-kohe ilmuvaid esimesi kiiri.
Tõeline päiksekiir oli aga Iseloomuga Maja naaberperemees ühes sõbraga, kes alles pidust laekus ning meie selja taga kogemata kombel veidi liiga valjusti sõbrale kommenteeris: "Need olid nüüd need head naabrid. Ei, tegelikult kõige paremad naabrid."  Noh, kuna ta kasutas mitmust, siis näikse, et ka mina liigitusin naabriks, kõige paremaks naabriks - ihihiiii:) Hommik kohe poole ilusam.
 
 



Sepikojas loeti suvel usinasti raamatuid, ka neid Mae omi.

See on alati nii harjumatu ja hämmastav, kui keegi võtab vaevaks võtta su raamatud ja neid kõiki järjest lugeda! No eks ma jätkuvalt imestan, et ülepea lugejaid on, aga et ikkagi sedasi korraga. Ma ise olen, tõsi küll, ka vahel sedasi teinud. Enamasti muidugi mu hoog mingil hetkel raugeb - väikest pausi on sama autori erinevatele raamatutele tarvis.

Rõõm on. Ja hea tunne. Tänutunne.

29 august 2014

Kui rõõm ei mahu mu sisse ära

Kuna mul (vist) ei ole tänavu põhjust enda kirjutatud raamatutest mingit pakki oodata, siis seda suurem oli mu rõõm teada saades, et teised ikka kirjutavad. Vaikselt ja salamisi, lisaks veel õigetest asjadest.
Nii et, 25.augustit ootasin ma nagu mul endal hakkaks miskit juhtuma:)))
 
Ja eile jõudiski kohale! Ilmselt jättis mul tiksuja nii mõnegi löögi vahele, kui ma pakiautomaadile lähenesin. Õhtul ma hiilisin ja piilusin lähemalt ja kaugemalt pakikest, see oli nii mõnus ootusärevus, et ma peaaegu et ei tahtnudki seda avada.
 
Järgmine etapp pärast avamist on alati nuusutamine. Tegelikult armastan ma võrdselt nii uusi kui vanu raamatuid, aga kui uutega käib mingi eriline lugu kaasas, siis loomulikult neid rohkem.
 
 

Pean tunnistama, et see on seni pikim pühendus, mille ma saanud olen. Ja kuigi see on ehk tsipa liialdatud, siis hirmus armas on see ikkagi - püüan neile kiidusõnadele vastavalt jätkata :)


Tegelikult ma valetaksin, kui väidan, et Leini on hirmus salaja tegutsenud. Pole ta ühtigi! Super-Raamatukogutädi on juba mitu aastat oma toimetamisi toimetanud ja kel soovi, võib juutuubis tema seiklustele liikuvate piltide näol kaasa elada.
NB! Neid osi on seal rohkem, otsige ise edasi.
 




Jätka samas vaimus, kulla Leini!
Tervisi Super-Raamatukogutädile!

Ja nüüd lugema...

P.S. Tõsi, ma hetkel veel ei tea, kust kohast teie selle raamatu leida võiksite...

28 august 2014

Ta on siin

Põrnitsen kohkunult valgeid sandaalirante oma jalgadel ja tunnen, et suvi ongi läbi.
Natuke veel ja kõik suvevarjud ongi kadunud.
Läbi toa vihisev jäine tuulehoog vaid kinnitab kahtlusi eelseisvast sügisest, mis varitseb siinsamas nurga taga, kõrgete kaskede kooldunud latvades marulist tantsu vihtudes.
Pikad pimedad sügisõhtud, veel pikemad ööd.

Ma arvan, et selles sügises hakkab juhtuma asju.

26 august 2014

Häid hetki vihmasajus

Panete tähele - väga mitmes mõttes kümnesse!

Teie, blogipidajad, teate ju küll, et on hetki, mil tundub - milleks? Mõnel käivad need kõhklused sagedamini, teisel harvemini. Mul on vist ka paar korda "hood" peal käinud, üks kord eriti hullusti. Aga läheb üle, alati läheb:)

Iga jumala kord, kui ma tänu veebipäevikule satun kas või virtuaalselt vastakuti mõne eriti toreda inimesega, tunnen, et tegemist on õige asjaga. Reaalis on kohtumised muidugi harvemad, ent seda magusamad!

Mul on igatahes tohutu rõõm, et hea Ingrid siinmail liikudes nii söakas oli ja mu üles otsis. Nimetagem seda siis lugejaga kohtumiseks, sest kes on öelnud, et lugejatega ühekaupa kohtuda ei võiks :)

25 august 2014

"KuKu klubi kuldsed aastad" Heinz Valk


Valk võiks kirjutada kas või tuumaenergeetikast - ma loeks ikkagi. Sellest mahlakast, kujunditerohkest ja teravmeelsest tekstist tunnen ma alailma puudust. Eks klubiliikmed muidugi andsid ka üüratutes kogustes ainest, ent ikkagi.

Raamatut sulgedes olin ma hetkeks siiski segaduses... see oli just nagu kiirrong, mis tuhises läbi KuKu aastakümnete, õieti peatumatagi. Teisalt, oli ehk tegemist nii põneva ja hea lektüüriga, et jäi mulje nagu oleks kõigest äärmiselt napilt kirjutatud, liiga vähe, liiga ruttu.

Oli kuidas oli, hea oli.

23 august 2014

Enne leiuta, siis kaaguta!

Ilmselt selle suve kohustuslik käik on Lottemaale, kuigi avati nii suve teises pooles ja kinni läheb vist ka väga varsti, siis veel jõuab. Tõsi, veidi üllatav on, et kas tõesti augustiga lõppeb ka nende hooaeg või olen ma millestki valesti aru saanud?! Mulle tundub, et ega suurimat elevust pakubki Lottemaa eelkooliealistele, suuremaid küll oli, aga vähem ja ilmselgelt olid nende emotsioonid leigemad. 
 
Ilus ja helge koht. Puidune ja värviline. Positiivne.
Lausa nii positiivne, et nagu allolevalt pildilt näha, pidin ma suisa tualetis pildistama :)))
 

Pooled majad jäid vist üldse käimata. Eks peaks seal tegema täispika päeva või käima mitu korda. Mõni atraktsioon ju liimib lapsed nii enda külge, et edasi liikuda võimatu, lisaks väikesed etendused ja muusikalised etteasted, õpetlikud tunnid ja söögipausid, seiklusrajad ja väike planetaarium jne, jne.
 
Istumiskohti väsinud lapsevanematele oli ka täitsa parasjagu. Lastel ju istumiseks mahti ei ole ja väsimus jõuab neil kontidesse alles koduteel :) Vanemad on need, kes igas majas kurnatult lähimasse tugitooli vajuvad.












Mina ei tea, mis patareisid Kärbes Jaak kasutab või millega end laeb, aga ilmselgelt on tegemist Lottemaa kullatükiga. Väsimatu tegelane ja laste üleüldine lemmik, kellele mina tööandjana viskaks küll hooaja lõppedes korraliku preemia.


Kui see Kärbes Jaak vaid herilaste tohutu invasiooniga midagi ette suudaks võtta... Ma kujutan ette, et Lottemaa söögikohtade käibele mõjuvad need herilased äärmiselt negatiivselt. Nähes teisi laudade ümber piinlemas ja lakkamatut võitlust pidamas, kaob endal ju igasugune tahtmine kehakinnituseks.
Herilasi oli tõepoolest meeletult!


Aga muidu tekitas Lottemaa veel kord rõõmu, et on üks eestlaste endi poolt loodud vahva kamp tegelasi, keda on osatud ka normaalselt turundada ning kes viimaks ka oma teemapargi on saanud.

Loodetavasti järgmine, täispikk hooaeg, tuleb veelgi vingem!

22 august 2014

Sõbrad...

...täna on teil minu täielik ja lahke luba avada paugu ja mürtsuga vahuveinid ja ühes minuga nii kurvastada kui ka rõõmustada!

Mul oli kord ämm (kas ämmad on jäävad või ühes ajaga kaduvad?), kes ütles ikka, et mehed tulevad ja lähevad - lapsed jäävad. Ütles ammu, aga oleks öelnud just nagu eile :) Mehed on erinevad, aga eile viljapõllul töötavat kombaini vaadates meenus mulle mu oma lapsepõlv. Noh, lapsena ma suviti elasingi kombainil. See mees lahkus mu elust ajal, mil olin seitsmeaastane. Omaenese elust lahkus ta täna kahe aasta eest. Mälestus temast jääb ikkagi, hoolimata aastatest või ülepea ajast. Lihtsalt, ma ei olnud mõelnud kordagi, et ta lahkus samuti viljavõtuajal. Tekkis üldse küsimus, et kas meil alati on vilja nii hilja koristatud, tundub kuidagi vale aeg. Aga ehk olen mina võõrdunud õigest maaelust:)

Täna lahkus veel üks mees mu elust. Ka temast jääb midagi alles, tahes või tahtmata. Mis täpselt, selgub ehk samuti aastate pärast.
Kui selgub.
Iga kogemus õpetab. Oska vaid õppida, eks :)

Armastust teile, sõbrad!

18 august 2014

Nüüd ma tean jälle...


... kuidas ootavad lapsed.
Tuliselt. Lõplikult. Kirglikult.
Aastatega oskus oodata kaob.

Ent nüüd on see tagasi, kogu ihus ja hinges. Sees igas rakus.
Aeg, mil kellaosutid liiguvad maru aeglaselt. Aga nad liiguvad siiski. Kui ma ärkan on hommik, ja uus nädal, see nädal. Edasi saab lugeda päevi, viimaks tunde, siis minuteid.

Tuleb nädal täis väge ja samas kergust :)
Ja tohutult uusi kogemusi.

17 august 2014

Amrita Cafe

Tegelikult on meeldiv tõdeda, et Viljandi on saanud nüüdseks ka teise südamesoojusega tehtud kohviku. Veel ühe koha, kus on mõeldud iga pisidetaili peale ja kus tahetakse külastajale pakkuda emotsiooni (kõhutäidet muidugi ka :)).

Amrita Cafe on selles võrdlemisi koleda ümbrusega paigas omamoodi mõnus rahuoaas, mis torkab kaugelt silma. Jah, teisest küljest on see ka (liiklus)ohtlik, sest rohelist foorituld oodates oli selle lühikese aja jooksul nii mõnelgi autojuhil kiusatus rohelisest nukumajast pilti teha.

Nagu näha, Pehkind Priimula vihje mündiga kakaole mu sinna majja meelitaski :)

Puidune interjöör tekitab hubase ja sooja olemise, mis lähikuudel küllap marjaks ära kulub. Kohviku perenaise tervisliku toitumise usku ei tasu samuti peljata, sest menüüs leidub patustajatelegi ühte ja teist. Eks aeg näitab, mida lisatakse ja mis menüüst kaob.


Õnneks rahvas pole pime ja teab, mis hea on, sest nii nagu Fellin nii ka Amrita kihas laupäevasel pärastlõunal mõnusalt. Seega magusal kellaajal minnes võib vaba laua saamisega isegi veidi aega minna.

Ainsa soovitusena tahaks ehk välja tuua, et facebooki osatähtsust ei tohi tänapäeval alahinnata ning isutekitajaks oleks kasulik operatiivselt sinna infot tilgutada, olgu selleks siis vihjed päevamenüüle, eripakkumistele või äsja valminud eriti hõrgule tordile ;)

Boonuspunktid lähevad sedakorda väiksele peretütrele, kes kiirel tööajal vapralt kõigele käed külge pani :) Ja no mis peretütrest ma räägin - ka perenaine ise oli kibekiirel ajal kõikjal kohal, vajadusel ka lauas teenindades. See mõjub alati positiivselt. Pisiasjad, ma räägin kogu aeg, et pisiasjad on need, mis loevad :)

Jõudu ja häid ideid!

10 august 2014

Kuu-uurijate eripostitus, ehk tavaline meem

Teen: ikka seda, mis meeldib
Söön: lugedes intervjuud Ilmar Tomuskiga sattusin räim tomatis kütkeisse... hmm...mitu nädalat see hullus juba kestabki?
Joon: Martini Rosato
Ootan: ööd ja punakat supertäiskuud, ühtlasi puhun pilvi laiali
Ei oota: võimatu vastata - hetkel ma just nagu kõike vaid ootakski :)
Loen: paralleelselt Banville`i "Varjutust" ja Getter Jaani fänniraamatut, viimast siis ettelugemiseks. Siit ka edasi küsimus: kes kurat otsustas selles raamatus sellist kirjafonti kasutada? Vastasel korral ma ju pääsenuks ning asjast huvitet noorinimesed võinuks seda ise lugeda.
Tahan: kohale jõuda, kuigi samas naudin teekonda
Näen: tulevikku
Vaatan: Kordus TV-st Ööülikooli saateid, eriti Fred Jüssiga. Ja vajun, üha sügavamale.
Kuulan: Jää-ääre "Kahepeale", mis on geniaalne oma lihtsuses (jah, nüüd vähemalt kaks teist esitavad õigustatult küsimuse, et miks ma siis Tätte laulude peale end tagajalgadele ajan:)
Mängin: kui just peab, siis mahjongi
Kannan: sellise kuumaga ühe vähem
Otsustan: kõike ja ühekorraga
Soovin: pikka ja elamusterohket teekonda
Tahan osta: tegin mõttes top5, mida tahaksin - kahjuks ei ole neist mitte miski ega keegi ostetav
Naudin: hetki
Meeldib: tervikpildi teadvustamine
Ei meeldi: negatiivsus
Imestan: elu üle
Loodan: elutervele suhtumisele
Vajan: veelgi enam ilusaid hetki
Tunnen: kogu emotsioonide skaalat, mis on üldkokkuvõttes võrdlemisi kurnav
Nuusutan: hetkel ei midagi, aga muul ajal tugevalt lõhnamälu vangis
Märkan: kirkaid värve
Tean: jaa, aga ei ütle :P
Mõtlen: et kõik läheb just nii nagu peab :)
Naeran: pisarateni
Imetlen: inimesi, kes on tublid, andekad, töökad ja positiivsed
Armastan: kõiki "minu" inimesi, neid on üllatavalt palju ja ühel päeval loodan ma teile medali anda
Igatsen: väga

Ja veel kord, ärge unustage Kuud ;)
Mis tuletab mulle meelde minu kuu-armastuse alguse. Esimesed eluaastad ja tõelised talved. Hanged silmnäoni ja hangede vahel rada saunast toani. Vanemate manitsussõnad, et ma hästi ruttu läheksin. Ja siis Kuu, seal ta oli, saunaõhtute lahutamatu kaaslane, kellest üha raskem lahkuda. Lõputud minutid, pilk taevas.
Kuni mind teolt tabati ja valjul häälel tagant kiirustati.
Üks neist häältest vaatab nüüdseks Kuud teistest kõrgustest, aga kindlasti vaatab.

Teismelisena omandas kuu-armastus uued mõõtmed, aga neist mõni teine kord :)

08 august 2014

"Imelaps" Roy Jacobsen


Ja jälle tuleb Norrast puhast kulda. Mina ei tea, kuidas nad seda teevad, aga teevad. Nagu Christensen oma "Poolvennaga", on siingi mina-jutustajaks poisike, kes püüab maailma suured ja vägevad, ehk siis lähima pereringi ja sõbrad, oma pisikese kujuteldava võtmega lahti muukida. Igasugune muukimine on teadupärast riskantne ettevõtmine, tuues päevavalgele ka kõik selle, mis pole sugugi mõeldud välja tulema. Valus ja ilus, sõnaga.
 
Ma ei tea, miks raamatututvustuses rõhutatakse 1960-ndate tähtsust, nagu oleks tollal lapseks olemine olnud kuidagimoodi teistsugune kui praegu. Või paar aastakümmet tagasi. Millal iganes. Oma olemuselt võiks raamatu tegevus aset leida millisel kümnendil tahes. Pigem on asi kahe maailma igikestvas kokkupõrkes, mis ei muutu vist kunagi.
 
Ja probleemides, mis samuti ei muutu kunagi, mille peamine tuum jääb ikka samaks, muutub vaid ümbritsev kest.
 
"See on mündi ajalugu, vaata, aastaarv 1948, münt on sellest saadik käinud läbi tuhandetest kätest, vedelenud ja saanud kriimustada hoiukarpides ja kassaaparaatides ja taskutes ja mündiautomaatides ja võib-olla ka mõnest taksost välja kukkunud ja ühel vihmasel ööl Storgatal ringi tantsinud, ja buss sõitis sellest üle, enne kui üks väike tüdruk selle järgmisel hommikul kooli minnes leidis ja hoiukarpi pani. Need kõik on jäljed, mündi ajalugu, tead, mis on ajalugu, poiss? See on ju kulumine. Vaata näiteks minu lõusta, see on kortse täis, kuigi ma olen kõigest kolmkümmend kaheksa, ja vaata enda oma, sile nagu beebi pepu, ja nõnda on ainus vahe meie vahel kulumine, napilt kolmekümne aastane kulumine, nii nagu vahe selle mündi ja eile vermitud mündi vahel, näiteks selle siin - ta võttis välja ühe uhiuue mündi, millel oli hobune seal, kus varem oli paiknenud kroon, ja laskis mul selle mikroskoobi alla panna. Ja see oli tõepoolest nii läikivsile nagu meri tuulevaikuses. Kuni me objektiivi ära vahetasime ja lähemalt uurisime; siis ilmnes, et isegi uue mündi pind on matt, kaetud miljardite pisitillukeste osakestega, mida Kristian nimetas kristalliinseks puruks ja mille kulumine peab eemaldama - münt ei ole teisisõnu kõige läikivam, see tähendab mündina oma tipul, mitte siis, kui stantsimismasinast välja sülitatakse, vaid umbkaudu siis, kui kahekümne kuues või neljakümne kolmas omanik selle taskust välja õngitseb ja Bjerke Åsbuas saia ja sinepiga vorsti eest maksab - seal on mündi ajaloo tipp, kui see libiseb välja näljase kliendi peost ja maandub täissöönud vorstimüüja letile. Sealt peale läheb mündi tee allamäge, halastamatult, ehkki see võtab aega..."
 
Jacobsenilt ilmus äsja Põhjamaade romaani sarjas veel midagi, otsige ja leidke, loodetavasti ootab ees sama võimas emotsioon loetu üle.



06 august 2014

Mis on ühist "Õllepruulijal" ja naistearstil?

Esmapilgul ei midagi.

Aga kui te elaksite Viljandis, siis oleks teil täna avanenud harukordne võimalus näiteks "Õllepruulija" laulu saatel, mida esitas siinse linnaosa elunautijate seni tunnustamata segakoor, arstikabinetis tooli ronida. Noh, ma muidugi ei ole kindel, kui hästi selle paneelmaja seinad läbi kostavad, kus see praksis asub, aga antud situatsioonikoomikale tuginedes tahaks loota, et ikka kostavad küll. Ja arvestades, et see laul kostus üle üüratu üksikute kasepuudega palistatud platsi ka mulle tuppa, siis ma usun, et asi see ühest seinast läbi kõlada siis ole (tuleb lisada, et samal ajal on siin käimas ka korralikud trassitööd).
 
Hiljem, kui ma juba tõsimeeli kavatsesin kolida rõdule ootamatut kontserti nautima, olid kooriliikmed kahjuks tülli pööranud ja kakerdasid nagu uimased porikärbsed igaüks ise suunas.
Siksakitades. Kõik oli läbi.
 
Äkki olid nad mõne endi hulgast läkitanud vastuvõtule ja suurest solidaarsusest saatsid seda veidike ebameeldivat protseduuri, mis seal aset leida võis, valju ja toniseeriva lauluga? Kambavaim ja ühtekuuluvustunne loevad ju ka siiski midagi. 
 
Ilus oli ikkagi.
 
 

05 august 2014

Inventuur

Elamise ruutmeeter haaval läbi käimine peaks olema õigupoolest suisa kohustuslik ettevõtmine, sest pärast liiga paljusid aastaid võib see ülejõukäivaks osutuda. Näiteks liigestele. Samas jalalihastele mõjub see vaid positiivselt :) Seitse poolkorrust pole naljaasi.
 
Tänasesse päeva sobilikult leidsin sellise lektüüri...
 

 
 ...ja virna täidetud ankeete. Selle küsitluse täitjat ma kusjuures mäletan hästi - ta kirjutas pöördele päris pikad soovitused ja nõuanded.