26 september 2014

"Sisalik pagasis" Anna Nicholas


Kui Nicholas Mallorcale jõudis, oli saare maine juba totaalselt rikutud. No ikka kõige täiega! Teate küll, briti töllid, kes tulevad jooma ja lagastama. Mingites piirkondades see kahtlemata nii oligi, on siiani.
 
Õnneks tuleb siis üks teine britt, mitte küll tüüpiline jobudik, ja jääb. Uups, nüüd ma vist lobisesin lõpu välja :) Aga see polegi tähtis. Tähtis on see, et see on hirmus hea raamat. Siin on kõike. Isegi natuke Londonit, sest autor töötab esiotsa siiski seal suhtekorraldajana edasi ja suudab seega maalida eriti kontrastse pildi metropoli mõttetu ja sisutühja tõmblemise (need duracelli-jänkud seal muidugi arvavad teisiti) ja saareelanike pealtnäha väikeste, aga laiemas plaanis suurte ja tähtsate argiste tegemiste kohta.

Ja kui palju ilusat toidu- ja veinijuttu ühes põnevate karakteritega! Ei maksa tühja kõhuga lugeda, eks ole.
 
Põhimõtteliselt jutustatakse siin raamatus pere esimesest aastast saarel, selline aastaring, mis annab ülevaate ka mõningatest traditsioonidest ja tähtpäevadest. Autor on ka selles mõttes õudselt normaalne, et ta suhtleb oma tiigis elava kärnkonnaga, kes on nagu ameeriklane siis. Et noh, mitte et mina oleksin kunagi kärnkonnaga dialoogi astunud, aga teiste sarnaste elukatega küll, seega ma tunnen teatavat hingesugulust selle naisinimesega.
 
Eriti toredad on siin raamatus aga pidevad seksistlikud naljad ja aasimised, nii oma perekonna kui ka kogukonna keskel. Sellist mõnusalt kerget ja ehedat argihuumorit pole ammu enam üheski reisiraamatus kohanud. Kahjuks.
 
Imeliselt kuum ja särtsakas Mallorca-raamat!
 
P.S. Nagu ma aru saan, on Nicholasel tegelikult juba paras posu neid Mallorca-teemalisi raamatuid ilmunud, seega jääb üle siiralt loota, et mõni neist ikka veel meil siin ilmub. 

24 september 2014

"Islandil. Kohalolek ja rändamine" Risto Laur

 
 
Mina ei tea, herr Laur, kuidas sa seda teed, aga igatahes tegid sa seda jälle :) Et siis võtsid oma suurde kämblasse ühe pisikese saare, keerutasid seda niipidi ja naapidi, asetasid siis õrnalt arvutilaua vasakule nurgale, avasid arvuti, viskasid veel paar hella pilku sinna nurga poole, logisid end sisse lõustikusse ja hakkasid toksima.
 
Toksimise alguses möllasid väljas ilmselt mehised tormi-iilid, hanged olid korstendeni ja oli nagu põhjust kirjutada Islandist, ennekõike loodusjõududest. Akna taga möllav raju tuletas end igal sammul teravalt meelde ja kirjutada oli lihtne. Või noh, kirjutada oli kogu aeg lihtne, see tuleb sul ju hästi välja, aga ka teemas püsida oli hõlbus.
 
Aga kui torm vaibus, siis unus ka saareke lauanurgal. Mõte läks lippama, eksles esiotsa küll klaveri ja muusika juurde, meenusid põnevamad keikkad. Ah p.... nendega, lõpuks läksid needki meelest. Tuli hoopis lapsepõlv meelde, roheline rohi ja kollane päike...olid ajad. Noorusaja pruutide juurest läks mõte edasi Aunastele ja Viirele ja Silvile ja... sekka ka mõni mees, aga mis nüüd nendest.
 
Island, kuhu jäi Island :)
 
Isegi vana Copperfield muutuks näost kaameks selle triki peale, kuidas kirjutatakse raamatut Islandist (no annab ju esikaas lootust, kas pole?), aga mida raamatus pole - tohoh tillae, see on Island. Kuskil esimestes peatükkides oli, aga siis adjöö, musjöö!
 
Lõbus lugemine muidugi, aga (ma vist kordan ennast, ma tean!) mina jään ikka Islandi-raamatut ootama. Ma olen maru kannatlik, küll ma ära jaksan oodata :) Või kui sa ei viitsi päris tervet raamatut sealsest elust kribada, siis kirjuta poolgi. Suska näiteks üks näpuotsatäis saareelu siia ja teine sinna. Abiks ikka. Seal peaks ju ikka mingit elu olema, või mis? Noh, et on sealgi oma Viired ja Silvid ja Ansipid, et otsi nad üles ja pane raamatu sisse. 
 
Et kas ma soovitada julgeks seda raamatut? Igatahes. Aga ootused ei tohi valed olla, muud ei midagi. Muidu selline hea paha tuju peletamise raamat. Mina näiteks jätsin selle lugemise üheks eriti nõmedaks ja mustaks reedeks.
Viskas valgemaks küll:)
 
P.S. Formaat on lugemiseks nüüd parem kui eelmisel korral, tubli poiss!

22 september 2014

Kool pole õieti veel alanudki, aga ma olen juba üle õppinud :)

Ma mõtlen siiani eilsele hommikule, mil uksest väljudes ja prügi viies viirastus mulle garaažide vahelt hoogsal sammul lähenev Mart Mardisalu, kel oli kukil laps. Kas see oli pühapäevahommikune deliirium või lihtsalt meelepete.

Ma ei tea, kas Mardisalul lapsi on, aga oletame, et on. Sest miks ei peaks olema, eks ole. Nii, aga kui tal isegi on laps või lapsed, siis mille pärast peaks ta kaunil pühaba hommikul kuskilt garaažide vahelt mööda kõrvalist rada sammuma. Mitte ei saa aru.

Järgmisel korral prügi viima minnes kammin ma igaks juhuks juuksed ära - mine tea, kes veel võib vastu tulla.

21 september 2014

"Nähtamatud" Roy Jacobsen


Ma sattusin tegelikult paralleelselt kahte põhjamaist raamatut lugema ning algselt oli plaan neist siin koos kirjutada. Risto Lauri Islandi-raamat ja juuresolev Põhjamaade romaani sarja järjekordne raamat.Et kuigi kardinaalselt erinevad raamatud, siis mingi ühine nimetaja kõikvõimsa Looduse näol kuidagi eriti tugevalt mõlemas olemas.
 
Võtame siiski ühekaupa, ma arvan.
Jacobseni "Imelaps" ei andnud niivõrd aimu autori suurepärasest loodustajust, kuivõrd just ühe erakordse karakteri tabavast kujutamisest. Vaikselt ja kaude. "Nähtamatutes" autor osalt jätkab seda liini, kuigi see on ilmselgelt kõrvaline teema. Peategelaseks on ennekõike vist ikkagi saar milletaolisi Norra rannikuvetes tuhandeid. Saared, millelt elu tahab kaduda, paljudelt ongi juba kadunud. Natuke kurb raamat.
 
Ega ma tea täpselt autori mõtteid - tema jaoks on ehk seesuguste saarte põlisasukad need nähtamatud, muu maailma jaoks olematud kujud. Ent võib ka olla, et selleks nähtamatuks on hoopis Barbro, keda koguni kirikuõpetaja näib pelgavat...

20 september 2014

Tänavaturgude päev

Täna oli võrratu päev! Lisaks linna sünnipäevale ja päikselisele ilmale oli lihtsalt emotsioonidest tiine laupäev. Ja muidugi tänavaturgude päev, mille idee mulle hullupööra meeldis. Meeldib endiselt.

Keerake parem ekraani, ma ei viitsi nende piltidega siin sada aastat mässata :)
 
Tegelikult on Iseloomuga Majast kiviviske kaugusel, ei, veelgi lähemal, maja, kus mina ka kunagi käisin. Noh, oleks rohkemgi võinud käia, aga nagu ikka, elu tuli vahele. Igatahes tollal asus seal Reky, nüüd vist enam mitte. Aga vat just sellised toredad...eem, ei teagi kes, tulid täna ometi seal ligiduses vastu. Samal teatril, aga juba ikka uus etendus, sest no eks ole ka aastaid vahepeal mööda läinud, tuleb peagi värske esikas.



Vahvleid müüsid täna paljud, aga sellise mustriga olime meie ainsad:) Direkt fra Denmark!

 
 


Kahjuks läks nii, et me ise eriti ringi liikuma ei pääsenud:( Seega ei näinud ka, millega teised hiilgasid või mis ülepea toimus. Aga kui ükskord õhtul end tankima saime, siis oli selline tore planguturg veel püsti. Minu lemmikkohas eks;)




 Kuna see oli esimest korda, siis loomulikult ei eeldanudki, et rahvas teeb tormijooksu ja et tänavad kaubitsejaist pungil oleks. Alustuseks tore seegi, et esimesi julgeid ikka kogunes ning põhimõtteliselt vanalinn hajusalt kaetud sai. Oleks isegi tahtnud kaardi ette võtta ning järk-järgult vanalinna läbi jalutada, uudistada ja uurida.


Eesmärk: saada üleliigsest tränist lahti.
Tulemus: no veerandist ehk sai. Või saab, sest ma jätsin osa kraami veel ööseks välja, et äkki mõni mööduja soovib. Ja ma ütlen ausalt, et ma olen tuli-tulivihane, kui keegi mitte midagi ei võta, sest seened ühes kausiga keegi ju ometi võttis (kuigi luba ei olnud) ja kui nüüd on sildid juures, et "tasuta" ja "võta kaasa" ja mitte keegi ei võta, siis no teate... te ei taha teada tegelikult :P

Aga kõik see taagast vabanemine ja väike taskuraha on köömes saadud muljete ja kogemuste kõrval. Ma usun, et selline üritus kannabki eneses peaasjalikult omamoodi samakandirahva lõimimise eesmärki. Ma tundsin veelgi enam, et jah, see on minu linn ja jah, see on linn, mida ma üdini armastan. Kõik need inimesed, kes ligi astusid ja juttu puhusid. Kes jagasid oma muljeid ja kogemusi. Kes rõõmustasid, et ah siin on nüüd uued omanikud (jutt siis ikka sellest va Iselooomuga Majast) ja et tasapisi midagi tehakse. Kes rääkisid lihtsalt elust ja inimestest. Ja muidugi oli üllatusi... inimesi, kelle puhul ma ei teadnudki, et nad mu viimaste aegade elusündmustele on kaasa elanud, kaasa mõelnud, ja kes nüüd tulid lihtsalt ja siiralt toetust avaldama. Siis oli veel inimesi, kelle ärgitusel on sellest majast ilmunud lugusid trükisõnas ja... selle kuu parim uudis - ilmumas on üks eriti vahva raamat, teemaks ikka meie armas kodulinn. Ma olen juba praegu üle mõistuse elevil!

Aga veel meeldisid mulle need naised, kes tulid ainult "vaatama", aga kindlasti mitte ostma:) ofkoooors nad ostsid. Ja mulle meeldisid need tüdrukud, kes jumaldasid Wiedemanni ja mulle jällegi oli tähtis, et keegi veel peale minu loeks seda raamatut! Ja kellele tundus, et minu poolt küsitud hind oli Wiedemannile mitte vääriline:) No nii palju nii armsaid inimesi, eks ole.

Kõik need piltnikud ja kaameraga poisid oleksid võinud tulla päeva esimeses pooles, kui meil veel inimese nägu peas oli. Aga tulla siis, kui viimasest peeglisse vaatamisest on möödunud juba 8 või enam tundi, kui päike on silmad vidukile kuivatanud, kui sa oled end juba paksudesse soojadesse vammustesse mässinud - no see lihtsalt ei ole inimlik:)

Mõni ime, et mu vaimustus ei taha ega taha üle minna. Ja mõni ime, et mul on selle Iseloomuga Majaga seoses unistus, mis ei taha kuidagi peast minna.

Samas, tänavaturgude päev tuletas mulle taas meelde, et Viljandis on suviti puudu üks korralik kodukohvikute päev. Viimased aastad võin vaid üha kasvava kadedusega nentida, et Kärdla linn on fantastilise ettevõtmisega hakkama saanud. Kuigi seda ägedat asja seal ei korralda vist otseselt linn, vaid ikka keegi teine, aga igatahes on  neil linna toetus, ma usun.
 
Riburadapidi on samale teele end seadnud ka mitmed teised Eesti linnad, kes ei ürita küll nii suurt ja vägevat ja end ajalukku kirjutavat toidunautlemist korraldada, aga väikest vaheldust pakuvad siiski. Viljandis on samuti karjuv vajadus millegi taolise järele. On ju olemas imeilus (vana)linn, kindlasti nobedad köögijumalad ja kui ilmataadiga ka diil teha, siis oleks täiuslik päev garanteeritud.
 
Ja mina oleksin muidugi käpp! Kasvõi vorstivõikudega, aga peaasi, et saaks teha ja olla ja nautida:)

18 september 2014

Puusanõks ja ripsmeplõks

Jah, nii ongi nagu pealkirjas öeldud:))) Need, kes ootavad mu muljeid tänase osas, siis just sellised need on.
 
Ma muidugi pidin oma ülevoolavaid emotsioone vaos hoidma ja ei saanud teha päris kõike, mida parajasti oleks tahtnud, aga salaja, päris salaja, kui keegi ei jälginud ja kõigi pilgud andunult ettepoole suunatud olid, siis nii omavahel öeldes;) jah, ma tegin mõned hoogsamad puusanõksud ja ripsmeplõksud. Aga ma suutsin kiiresti jälle maski ette manada :)
 
Tegelikult aga ei pidanud ma oma tänasest päevast rääkima, vaid leidsin hoopis ühe raamatukogu edetabeli.
 
 

Pärnu-Jaagupis loeti aasta esimeses pooles järgmisi raamatuid:

2014 I poolaasta

Kadastik M. Kevad saabub sügisel
Cookson C. Klaasneitsi
Raik K. Minu Narva
Herron R. Hüvastijätusuudlus
Tennant E. Adele
Mikita V. Lingvistiline mets
Truija H. Meresoolased huuled
Lindgren A. Bullerby lapsed
Miler Z. Väike mutt linnas
Hislop V. Saar
Tohvri E. Veel on aega
Camp C. Kaotatud kihlvedu
Lender M. Eleanor
Oliviers W. Erik läheb reisile
Miler Z. Kuidas väike mutt endale püksid sai
Roots E. Vaimude jaam
Mallery S. Kolm lihtsat sõna

17 september 2014

"Z: a novel of Zelda Fitzgerald" Therese Anne Fowler


Milline võrratu raamat ja millisel õigel ajahetkel minuni jõudnud! Veel kord tänusõnad hiljutisele tundmatule blogikülalisele, kes seda soovitas!

Ometigi on ju teada, et ma ilukirjandust naljalt teises keeles lugeda ei armasta, ent seda ma nautisin küll. See oli just nii hõrk ja kaunis ja magus... ja lõpus muidugi mõru ning valus. Kuigi paljugi ette teada (fiktsioon, aga maksimaalselt tõsielulistel faktidel põhinev), siis imekombel oli siiski võimalik kõik ilus ja valus kogu täiega endast läbi lasta.

Ma sain jälle piisavates annustes Pariisi ja Rivierat, armastust ja vihkamist, 1920-ndaid, loomepiinu ja enesekesksust, pahedest ja pattudest tulvil päevi, suuri tõuse ja veel suuremaid langusi...

Sellest maailmast väljumiseks võib nüüd küll üksjagu aega kuluda:) Teisalt, kas ongi vaja reaalsusesse tagasi tulla:)

15 september 2014

"Sõnalood. Etümoloogilisi vesteid" Udo Uibo

Katkeid kirjastuse koosolekult:

"Teeme säästueelarvega selle raamatu - nagunii ostavad ainult friigid taolisi raamatud!"
"Et siis mis?"
"No hoiame kokku näiteks keeletoimetaja ja korrektori pealt."
"Pagan, ei mängi välja - need vähesed friigid, kes raamatu ostavad, need sindrinahad on ju igavesed keelenatsid."
 
Noh, seekord läks kirjastusel vist hästi - tuli hää asi, korralikult tehtud ja popp veel pealekauba.
 
Küll oli hea lugeda, ei karjunud kusagil midagi. Sama lugu sisu pooleltki. Nauding.
Iga uus sõna oli ühtlasi uus rännak keele sisse, ja ajaloo sügavustesse, kummalistesse seiklustesse.
 
Teisalt ka hirmutav, sest nii mõnestki keelevääratusest või muidu vääritimõistmisest võib sündida uus sõna ning jääda aastakümneteks kestma. Või mõne negatiivse kangelase samavõrd negatiivsest loomuomadusest tekkida sõna. Sõna, mis ei lase mingit nähtust või tegu iialgi unustada. Ja kui viimaks on aegu mööda läinud ja võikski kõik kaduvikku hääbuda, tuleb üks harrastusetümoloog ja kisub kõik uuesti päevavalgele, pritsib trükimusta valgele paberile, toob asjaosalise häbi uuesti lagedale. Ja ring algab otsast peale.
 
Võta või grokk - anna veel madrustele veega lahjendatud rummi :) Samas on üle mõistuse kole sõna susped ja, jumal tänatud, ega selle päritolu ka kenam ole. Või kuidas üks sõna (või peaks ütlema toode?) tuleb ja jääb käibele, samas kui mõni teine analoog hääbub. Jutt siis bikiinidest ja hm... kas peaks ütlema siis aatomi(te)st. Mõlemad päevituskostüümid, suhteliselt samaaegsed, ka nimede päritolud sarnased ja... ikkagi kanname tänasel päevalgi bikiine, mitte aatomeid :)))) Ja no lühendi O.K. päritolu on nii debiilne ja sõna otseses mõttes haige et suisa kurb hakkab.
 
Ma võiksin lõputult jätkata, aga sellisel juhul kaoks teil mõte seda ise lugeda. Seega panen end pausile nüüd. Luban vaid, et igav ei hakka ning põnevus püsib iga viimse kui sõna juures ja viimse kui leheni.
 


14 september 2014

Kõndima läks kausike....

...eile Viljandis, kaunil laupäeval läks oma koduaiast ühes sama kaunite võiseentega kaduma üks punane kausike. Ilmselt üsna omanäoline ja Maarjamaal vähe levinud, omanikule väga-väga armas. Hüppas lahkete käte kaasabil auto peale ja läkski... :(



Seente kaotusega võiks ka leppida (kuigi purgikese sissetehtud võiseeni võtaks meelsasti vastu), aga kausi enda "lahkumisega" on juba märksa keerulisem leppida.

Seega, armas anastaja, too vähemasti kauss tagasi! Poeta kuhu iganes Oru uulitsal, küll meie juba leiame!

10 september 2014

"Vallalise naise teejuht" Imogen Lloyd Webber

 
No nii, selle raamatu lugemist ootasid nii mõnedki teist, ma tean:))) Ja iseenesest mõistagi ei ole mul plaanis teile pettumust valmistada, sest asjakohaseid raamatuid tuleb ikka lugeda. Seda enam, et tegemist ei ole kahtlasevõitu eneseabiraamatuga, vaid lihtsa ja humoorika kokkuvõttega vallaliste naiste elust.
 
Kuulsa isa vist veidi vähem kuulus tütar on pannud kirja enda ja oma kaaslaste kogemused ja läbielamised. Muidugi ei koonerda ta ka halenaljakate ämbritega, mida peoloomadest ja muidu aktiivsetel vallalistel naistel on ohtralt ette tulnud. Aga läbiv toon on ikka positiivne ja naerule meelitav ning mis peamine - mõte on naistele selgeks teha, et nad naudiksid oma staatust. Jeerum, see on nii elementaarne, et näib uskumatu, et kellelegi on seda vaja veel üle rõhutada.
 
Küllap siis on, kuigi ma usun, et omaaegne "Seks ja linn" on selles vallas juba tänuväärse töö ära teinud. Igatahes selline muhe suvelugemine, mis oleks randa ära kulunud, kui poleks nii vastu sügist ilmunud. Okei, ma olen aus, ma ka lugesin seda ükspäev rannas. Värvikirev esikaas püüdis üle keskmise pilku ning kuigi ma püüdsin seda vältida, siis ilmselt täiesti tahtmatult siiski juhtus, et mõni lähikondne sai pealkirjale pilgu heita. Ma loodan, et ei saatnud välja valesid signaale, kuid igatahes ma nüüd mõned päevad hoian rannast eemale. Igaks juhuks.
 
 
 
 

06 september 2014

"Midnight in Paris"

 
Jah, inimesed teevad ikka vanas eas hulle tempe, nii ka mina. See on nüüd esimene kord, kui mul on põhjust siia blogisse panna label´iks "film". Eks ole, ükskord on ikka esimene kord:)
 
Hea Ingrid on blogi vahendusel mind nii palju tundma õppinud, et juba ammu-ammu teadis seda filmi soovitada. Mina, vana ja tuima eestlasena, kes alul ei saa vedama ja pärast pidama, ei võtnud vedu. No ei jäänud see film kuskilt ette, lihtsalt ei jäänud. Ja siis ei jäänud muud üle, kui soovitajal enesel kohale tulla ja ikka uuesti ja uuesti pinda käia.
Ja nii läksin mina, paadunud filmikunsti leige austaja, sobival päeval filmi hankima.
Ja loomulikult ei olnud neil sellist vana asja mulle müüa. Pidin veel nädala ootama. No muidugi see kruttis mu ootused kõrgeks.
 

 Mis ma nüüd öelda oskan:) Need kaasaega kujutavad episoodid, need olid sellised ettearvatavad ja klišeelikud ning mitte kuigivõrd emotsioone pakkuvad. Ent need südaöised retked - oo, ütlen ma vaid! Te ju teate, et sellesse autosse mina juba istuks, kindel see. See oleks just midagi minu jaoks... Õnneks läksid need seiklused osaliselt mu unenägudes edasi, eriline mõnu.



Ja kuigi kõiki nende tegelastega on kohtutud ühel ja teisel moel, siis niimoodi ühekorraga, ühes kohas ja kiirelt ja põgusalt oli see päris omamoodi huvitav kogemus. Mis pani mind mõtlema, et kõige enam samastaks ma end ehk Zeldana. Tänasel päeval vähemalt. Homme võivad puhuda juba sootuks uued tuuled.

Aga see kurb tõdemus, et kõige paremad ajad, kuldajad, on alati möödas, olnud, minevikus... jah, nii ongi vist. Kuigi ma eelistaks seda ilusat roosat mulli mitte lõhkuda, jätta alles see kaunis illusioon. Keeldun sellest loobumast, igatahes!

Ma päris nautisin seda - nii et, aitäh soovituse eest, Ingrid!

05 september 2014

"Minu California" Ede Schank Tamkivi



Ja jõudiski see kauge ja müstiline Palo Alto minuni, kust käib (vähemalt) kaks külalist ka siin blogis. Et kui sa näed pidevalt mingit nime ja ei jõua selle uurimiseni, siis "tuleb" see nimi ise su juurde. Ja õpetab, räägib, jutustab.
 
Minu California kubiseb eelarvamustest ja klišeedest nagu arvata võib. Olen vist autoriga sama põlvkond ja osaliselt üles kasvanud samuti "Beverley Hillsi" ja "Päästja koolikellaga". Silicon Valleyst on mul ilmselt samuti oma sissejuurdunud stereotüübid.
 
Kas need said murtud? Osaliselt kindlasti. Või aitas nende murdmisele kaasa hoopis autori sümpaatne isik, kelle mitmedki põhimõtted ja isikuomadused kattuvad lugeja ehk siis antud juhul minu omadega - võib ka selles asi olla. Just see, et hoolimata tehnikavidinate ülikiirest arengust ja rohkusest jääb autoril elutervet mõistust mõistliku tasakaalu leidmiseks, eriti mis puutub lastesse. Tunnistan, minu vererõhk tõuseb siiani enneolematutesse kõrgustesse, kui lastele pistetakse pikaks autosõiduks või restoraniõhtuks ette helendavad ekraanid - mis on selle mõte?
 
Tehnikasaavutustest enim meeldib mulle tõenäoliselt samuti sealtkandist alguse saanud mõttemallide muutumine, et inimest ei tohiks juba ette ära lahterdada tema outfit´i järgi. Õnneks on see suhtumine tasapisi siingi kanda kinnitamas.
 
Ometigi olid kaunimad lõigud selles raamatus seotud ikkagi Eestiga:)
 
"Kulgedes mööda vast valminud peegelsiledat Järvevana teed kodu poole pidin tõdema, et ümbritsev lopsakas rohelus pani lausa silmad valutama. Kodus ei jõudnud ära imestada, kui avar ja ilus (ja kvaliteetselt ehitatud!) on meie maja. Kui suur aed! Kui vähe aega ja ettevõtmist kulus, et näha kõiki kalleid sugulasi ja sõpru! Saaremaal maakodus tundus sume suvine vaikus suisa kõrvulukustav. Vaadates südaööl tünnisaunas lebades otse üles lõpmatusse taevasse, kus selles ainult põhjamaadele omases müstilises kesksuvises sinkjasroosakas öövalguses vaevu paistsid tähed, tekkis tunne, et siia võiks jäädagi. Igavesti."
 
 
Minu jaoks küllap selline mullis elamine ei passiks, ent samas ma vist mõistan sealseid asukaid. Või vähemalt püüan seda. Kahtlemata loeb kogemus ka midagi. Armas lugemine.

01 september 2014

Mu Getteri-süütus läks lauldes

Kõik mu põhimõtted on lennanud on vastu taevast viimasel ajal. Esmalt laulis end "Su nägu kõlab tuttavalt" saates mulle sümpaatseks Koit Toome... Mõtlesin tõemeeli, et hakkan vanaks jääma ja leebuma:)
 
Siis tuli "Laula mu laulu" saade, milles Getter viimaks mu nunnumeetri näidikud paigast nihutas, nii et esimesed paarkümmend korda löristasin tema esitatud laulude "Keegi tulla võib", "See alles jääb" ja "Mäng" peale korralikult nutta. Ajaga ma siiski karastusin.
 

Ja nüüd läks siis ka mu Getteri-süütus. Õigus, ma ju lugesin hiljuti koguni seda tema nn fänniraamatut - tõesti, kõlab päris hirmuäratavalt. Kui veel üks kraadike ausamaks minna, siis ma tegelikult jõudsin lauluväljakul täie mõistuse juures viibides kaks korda lausuda ka need sõnad, et Getteri saatel võiks tantsupõrandale puusi nõksutama minna.

Mis järgmiseks, ma küsin?


Nüüd siis päevikut täitma :)

Head kooliaastat, kulla lapsevanematest ja pedagoogidest blogikülalised!

"Armastus pisiasjadest" Francesc Miralles


Jumal, kuidas ma kassiraamatuid kardan ja oh taevane arm, kui hea see raamat oli :)
Kass Mishima oli, minu suureks rõõmuks, ühtaegu nii peategelane kui ka kõrvalosatäitja. Eks ta käivitas küll sündmusteahela, aga õnneks figureeris mõõdukalt.

Aga need pisiasjad, need on tõepoolest imetlusväärsed, nendest võib alata kõik. Või siis mitte midagi. Mõelge korraks enda elu suursündmustele, neid on kindlasti omajagu, ma ei kahtlegi selles, aga nüüd mõelge, millest need alguse said, kuidas üks asi, pisiasi!, viis teiseni. Ja millega kõik lõppes... Eks ole võrratu?

Maiuspalaks on muidugi pealkirjad - raamat koosnebki võrdlemisi lühikestest peatükkidest, millel kõigil tabavad tuumad ja pealkirjad. Vaimustav. Sest kui mõelda, siis oleks võinud raamatu pealkirjakski olla näiteks "Liblikamusi", kuid see oleks nii banaalselt mõjunud, sobimatult. "Armastus pisiasjadest" on ühtaegu müstiline ja lummav, eriline.
 
"Mulle pole kunagi päeva viimased tunnid meeldinud, sest valge aja lõppedes lõppeksin justkui isegi, Just siis lööb  üksindus oma nähtamatud kihvad kõige sügavamale."
 
"Kõndimisest rampväsinud, istusin mändide alla, mis olid gravitatsiooni mõjul längu vajunud. Esimest korda õnnestus mul pisut rahuneda. Oli kergendus näha jalge ees linna ja teada, et kuigi see on vaid mõne minuti kaugusel, ei olnud ma enam seal.
Kõrgustest vaadeldes näis iga soov ja pürgimus tähtsusetu, justkui siis, kui jälgime  sipelgapesa palavikulist tegutsemist. Sipelgate jaoks on nende  tegevus ülioluline, aga meie teame, et piisab vaid ühest jalahoobist, et nende väikeste ja pidevate pingutuste vili kaotsi läheks. Ja sipelgad ei mõista eales, miks nii läks.
Samamoodi trambib saatus - või enda välja teenitud karma - vahel meie unistustel."