27 oktoober 2014

"Ärge tehke midagi, mida mina ei teeks!"

Et siis selline päev ja sellised uudised. Nuttu ja hala (põhjusega muidugi) jätkub niigi, mulle meenus aga hoopis muu seik.

Ene Sarap mulle otseselt ühtegi tundi ei andnud, ma olin "inglaste" poolel ju. Ent ma mäletan seda tunnet, mille ta oma õpilastesse suutis jätta, sest nood olid klassiruumist välja astudes sageli elevil ja õhevil. Kuidagi rõõmsad ja õnnelikud. Tundus, et see õpetaja oskab olla lisaks autoriteetsele õpetajarollile  ka vajadusel ema ja sõbranna eest.
Ja siis nad poetasid meile, kadedusest rohelistele "inglastele" neid vaimusähvatusi ja kuldseid tarkuseteri. Eks neid tuli sealt omajagu, kõik pole kahjuks meelde jäänud.
Meelde on jäänud, kui Kersti jutustas, vist mingi ekskursiooni vms väljasõiduga seoses, mida Ene Sarap korraldas (mis omakorda tähendas hormoonidemöllus teismeliste ohjamist) ja kus õpetaja andis kaasa kuldaväärt sõnad: "Ärge tehke midagi, mida mina ei teeks!". Näis, et selline lähenemine oli tuhat korda mõjusam kui manitsemine stiilis, et ärge tehke seda ja ärge tehke toda, ärge minge sinna ja ärge käituge nii...
See tundus kuidagi.... eriti lahe õpetaja kohta.

On mitmeid inimesi, kes on sama loosungit aastate jooksul minu suust kuulnud (ma isegi tean, kes teist praegu selle peale muigab ;)). Korduvalt. Ja kui ma seda lahkudes hõikan, siis ei mõtle ma tavaliselt nende sõnade päritolule.
Kuni tänaseni.
Ma ei tea, küllap aeg näitab, kas see lause jääb veel minuga.

Kurb on ikkagi.

26 oktoober 2014

Pets


Saatus, antud hetkel siis Oja Petsi kehastuses, näitas mulle keskmist sõrme.
Või kuidas siis veel teisiti suhtuda olukorda, kus ma olen seda meest palehigis püüdnud teleekraanil vältida (edukalt) ja nüüd pidin teda lausa reaalis taluma.
Terve etenduse.
Täpsustagem - monoetenduse. Isegi dekoratsioone polnud, mida vahtida.
Ja nagu sellest veel vähe oleks - kaks (!!!) etendust.
Ja nagu ikka veel vähe oleks - samal päeval.
Järjest.

Nüüd võiks siia lisada veel Uuspõllu, Normanni ja Sepa monoetendused ja vaadata, mis siis juhtuma hakkab. Üldse on see jube hea pinnas antropoloogilisteks vaatlusteks.

Mul on üledoos, ausalt. Ilmselt on mu lähipäevade kummaline käitumine nüüd põhjendatav.

24 oktoober 2014

"Kiri iseendale" koost Tiina Jõgeda


See oli raamat, mida ma südamest ja siiralt ootasin.
No oli kah.
Iseenesest idee kui selline mulle meeldis. Meeldib siiani. Ja olgem ausad, neil inimestel võiks olla öelda oh kui palju, ilmselt ongi. Aga miks tegid nad seda siis nii lühidalt ja pinnapealselt - ma ei tea. Kas nii oligi ette nähtud? Või tõepoolest nad kirjutasid lehekülgi ja lehekülgi ja siis koostaja ütles, et stopp, aitab küll! Vastust teab vaid tuul.
Ma olen korralik lugeja (sic!) ja lugesin seega koostaja eessõna samuti läbi. See eessõna sisaldas endas praktiliselt kõigi kirjutanute mingit tuummõtet. Põnev!  Kui ma siis iga konkreetse autori juurde jõudsin, siis tuleb tõdeda, et... iga selle lühikese kirjutise kohta tuligi põhimõtteliselt üks veidigi asjalikum mõte. Aga kuna selle oli koostaja juba varem ära öelnud, siis mulle kui lugejale, jäigi paraku selline tühi tunne. Ehk et - kui te loete eessõna, siis te saategi kõik teada. Hilisema lugemisega enam suurt ei lisandu.
 
Ja ikkagi - see mõte meeldib mulle. Tahtmine on isegi haarata pliiats ja tükike valget paberit ja mõelda. Mõelda ja siis kirja panna. Ma teengi seda, kui mitte täna, siis homme. Või järgmisel nädalal. Aga igatahes teen.
 
Minu lemmik oli aga siin üles astunud isikute loetelus Astrid Kannel (jah, ma tean, et siin blogis on nüüd vähemalt üks inimene, kes sügavalt ohkab ja pead vangutab:) ), kes suutis olla lihtsalt ehe ja tabavalt humoorikas. Sain positiivse laengu terveks päevaks :)

23 oktoober 2014

"Minu Shanghai" Anneli Vilu


Vingetest inimestest on alati lugeda puhas rõõm.
Eriti vingetest naistest.
Mis naistest - tüdrukutest!
Autor vudis hiina hieroglüüfides (jaa, neil oli mingi teine nimetus, aga tont sellega nüüd) ringi nagu oma riidekapis, mängleva kergusega.
Siis kukkus trepijooksu harrastama (sport on saatanast, ent trepijooks seda enam!).
No ja siis otsustas, et mingi sisselangenud kops on köömes selle kõige juures.
Mingi täiega hull tüdruk, eks ole.

Jätkuvalt kehtib vana tõde selle sarja puhul - mida vähem atraktiivne (subjektiivne hinnang, aga ma ju räägingi enda eest) asukohamaa, seda kihvtim lugu. Nii et, ka pärast raamatu lugemist ei ole mul kihku sinna reisida, aga reisilektüürina siiski suurepärane raamat.

Maailma katusel võiks ju klaasikese veini juua, aga mulle piisab ka teadmisest, et autor seda teinud on.


17 oktoober 2014

Raamatumeem

Ma talletan selle fb-s ringleva raamatumeemi ka siia. Lihtsalt juhuks, kui ma mõne aasta pärast tahan midagi samasugust jälle teha.
 
Sest tulemus oleks igatahes erinev ja siis võiks juba sportlikust huvist kattuvust jälgida. Sellise enim mõjutanud ja oluliste raamatute nimekirja puhul hakkavad ju paljud hetkeemotsioonid segama. Saadud list sõltub suuresti, kas olla selle koostamise hetkel lapsepõlve mõjutuste vallas või mitte. Mulle näib, et kõige suurem mõjutaja ongi olnud just lapsena ja teismelisena loetu. Kui mõjukusest rääkida, eks. Allolevas nimekirjas kaks esimest on puhtalt sellised 10-aastaselt elamust pakkunud asjad. Ja kas need kaks esimest ühtlasi ei ole ka mingiks algtõukeks olnud, miks üks jalg alati Skandinaavia poole astuda tahab?
 
Teine jalg, mis Kreeka poole üha uuesti ja uuesti astub, on ilmselt oma impulsid saanud Schliemanni elulooraamatu korduvast lugemisest. Kõik järgnev on vaid sellele vundamendile ehitamine.
Või kui vaadatagi seda nimekirja edasi, "Paradiis" ja "Veidrikud ja võpatused", mis märksa hiljutisem kraam, siis jällegi viib see mu tagasi lapsepõlve, selgelt ja üheselt. Nii et ei saa kuidagi üle ega ümber.
 

"Nils Holgerssoni imeline reis läbi Rootsi" S. Lagerlöf
"Kristiina Lauritsatütar" S. Undset
"Paradiis" T. Õnnepalu
"Elu sumedusest" K. Kesküla
"August Maramaa aeg" H. Raudla
"Muutlik" J. Jõerüüt
"Julgus elada" H. Ojasu
"Õnn on otsuse küsimus, ehk need asjad, mida üks ema oma tütele õpetada ei jõudnud" K. Kaldmaa
"Veidrikud ja võpatused" O. Kilusk
"Leskede kadunud maailm" A. Kasemaa

16 oktoober 2014

"Saja sammu teekond" Richard C. Morais


 
See oli nüüd üks äraütlemata jõhkralt igav raamat.
Idee ja süžee oleks nagu täitsa paljutõotavad, aga hakkad lugema ja.... No ei tule seda õiget põnevust ja kaasakiskuvust. Selline tunne, et on võetud ägedad karakterid, kenad sündmuspaigad, põnevad road, teravad lõhnad ja siis... aina kirjeldatakse ja kirjeldatakse. Võimalikult kiretult, neutraalselt, mittemidagiütlevalt. Noh et saaks see jutt juba ükskord ümber jutustatud ja edasi antud lugejale.
Kui lugeja on hea kujutlusvõimega, siis jah, võib ju nii mõndagi ise sinna juurde mõelda ja värvikamaks maalida, aga raamat ise neid värve ei paku. Lugejal peavad need endal tagataskus olema.
 
Nagu arvata võibki, siis ma ei ole seda filmi näinud:) AGA! Täna on see päev, mil ma möönan, isegi filmi nägemata, et kinopilt võiks antud juhul etem olla kui raamat. Mul on neid ridu raske kirjutada, aga just nii ma seekord tunnen :)  Filmi suudaks päästa ilusad Prantsusmaa vaated, Juura mäed, vaimustavad turustseenid ja idülliline külaelu.
 
 

Ma igatahes lõpuni ei suutnud seda venitada ja mõnikümmend lehekülge enne andsin alla. Ma ei usu, et seal enam midagi paremaks keerata võis. Tahaks loota, et see ei olnud nüüd tõlkija, kes selle raamatu minu jaoks ära vussis, kuigi never know. Võiski olla sihuke suht igav ja keskpärane kraam originaalis, lihtsalt kõva promoga massidesse lükatud.

13 oktoober 2014

"Ülim tõde" Kauksi Ülle

 
Kui ma laupäeva öösel läbi kanepisuitsu ja rohelise valguse mööda udusse mattunud linna koju kõndisin, mõtlesin väheke selle üle, mis nonde moosekantide elulooraamatutesse aastakümnete pärast kirjutatud saab. Ja et nad teeksid seda ikka õigel ajal, kui veel mäletavad, mitte liiga vanuigi.
 
Kauksi Ülle on ilmselt asjast õigesti aru saanud ja ei oota kaheksakümnenda verstaposti kukkumist - ikka varem tuleb tõde päevavalgele tuua. Kuigi eks siingi oli palju seiku 90-ndatest ja need mälestused võivad ka juba kallutatud olla. Igatahes on kokku saanud (vist) igati Kivisildniku vääriline raamat. Keelelt ja stiililt. Kas see ka mainitet mehe inimlikumaks ja sümpaatsemaks tegi... no mina ei tea. Vist mitte. Läbi raamatu kumab pigem ikka, et ta on autorile eneselegi selline ebamaine olend ja ega Kauksi Ülle püüdnudki neid eelarvamusi kummutada.
 
Aga mulle täitsa istus. Põhjusega muidugi.Sest üks suur teiste materdaja sai ise parajalt materdatud. Ja ma ei räägi praegu sugugi Kivisildnikust endast, vaid ikka tollest teisest ninakast mehest, kellele kogu mu antipaatia kuulub. Õnneks ei laiene mu tumedad tunded tema loomingule, need kaks suudan ma veel lahus hoida :)
 
Nii et lugege, killuke kirjanduslugu paduroosade kaante vahel.

04 oktoober 2014

Lapiti, kummuli, pea peale, pahupidi...

Mida see pealkiri nüüd ütlema pidi:)
Kellele kõike ja kellele ei midagi.
Uskumatult emotsioonidest tiine ja muidu rikas nädal, seda igatahes.

Rikkale nädalale väärikalt vastu astumiseks leotasin esmalt oma varbad krimpsu. Spaa ise oli keskpäraselt viks ja viisakas, aga vaated seevastu lummavad. Mida ma ka ette teadsin. Aga ma olengi vaadete-inimene, ikka kõrgelt ja kaugele, teate küll.


Vahel aga hoopis madalalt ja kõrgele.
Näiteks, keset linna on meil selline onn (ma räägin praegu ülemisest pildist, eks ole, nii ääremärkusena). Ja sellise onni märkamine on osa meie koolitööst - kas pole imeline? Muidugi on, ma tean. Selliseid näiteid võiks kümneid ja kümneid tuua. Aga ma ei too. Minge ja vaadake ise.


Ja mõni päev on koolitunnid selles majas - jällegi imeline, kas pole? Küll mina juba tean, mida õppida:)

 Vahel võib aga tunnis sootuks puhumiseks minna. Esialgu puhume klaasi, soolapuhumiseni jõuame pingeliste eksamite aegu. Võib-olla ka mitte :) Aga igatahes on mul nüüd lumikellukeste tarvis vaas olemas:) Kaugel nendegi aeg enam on.



Spaa-lugemisest peab ikka ka kirjutama, kuis siis muidu.

Ma ausõna teen seekord sügava kummarduse Monikale, kelle blogist ma selle raamatuvihje noppisin.
Esmalt, see EI ole eneseabiraamat, kuigi pealkiri on ekslik.  Tegelikult on see lihtsalt hea raamat, mis räägib elust ja naiseks olemisest, läbi tugeva huumoriprisma, eneseiroonilise võtme. Ja kuigi ma olen autorist poole noorem, siis jumala eest, see ei muuda asja olemust. Tuum jääb samaks.
Ja ma lisan veel ka, et see ei ole puhas pornograafia (ka selline ekslik mulje võib teil sisukokkuvõttet lugedes jääda).
Muide, see on oluliselt parem raamat kui see Webberi oma, millest hiljuti kaks sõna juttu siin blogis oli. No tõesti kordades parem, ma luban.

Nüüd aga Baskiniga vanni!