30 detsember 2015

Maakera pöörleb täpselt paraja kiirusega


Kas te teate, mis tunne see on, kui maailm tundub olevat paigas? Kõik liigub ja kulgeb kindlal trajektooril, ja seda kõike just täpselt paraja kiirusega. Ei liiga aeglaselt, kuid ka mitte liialt kiiresti. Ma praegu just nii tunnen ja see on paganama hea tunne.
Aasta kokkuvõtete tegemiseks olen ma ideaalses paigas. Hommikud oma tardunud vaikuses, selge sini-sinise taevaga, taheda maa ja  rohetavate kadakatega. Päevad hõljuvad vaikselt minust läbi ja mööda. Mõtted ja mälestused samamoodi. Lahesopp jäätab, pilliroog kiigub vaikselt olematus tuuleiilis. 
Oli eriline aasta, kiire ja tempokas, lõpuks loksus paika. Kui võrrelda kahte järjestikku nädalat, siis polekski nagu midagi erilist, muutlikku. Kui aga panna näiteks kõrvuti aasta esimesest ja viimasest poolest nädalad, siis ... tahaks kahe käega peast kinni hoida - see pole võimalik.
Kui Viljandi oli kuldne kesktee, siis nüüd olen ma jõudnud kahe äärmuseni - ühelt poolt Tallinn kui üks segane ja pahupidi paik ning teisalt Hiiumaa oma erilise saarelise eraldatuse ja elulaadiga.
Merekultuurile pühendatud aastale sobivalt tasub mainida, et mereelu poeb mullegi aina enam hinge. Kõik meresõidud on olnud erilised ja meeldejäävad ja annaks taevas, et neid saaks veelgi enam olema. Ja selle kõige juures istub kuklas teadmine, et ma olen see mitte-ujuja, kes ometigi ei lase end heidutada säärasest pisiasjast.
Järgmine märksõna on vastuvoolu ujumine. Mina, kes ma olen suuresti teinud oma elus asju, mis johtuvad üldsusele meele järgi olemisest, olen äkitselt avastanud vastuvoolu ujumise. Seda päris paljudes asjades. See on põnev ja uudne ja ühel heal päeval jõuan ehk sellest pikemaltki kõnelda.
Kirjutanud olen vähe, häbiväärselt vähe. Teisalt on see ehk koguni hea - olen rohkem lugeda saanud. Lugemisaasta on kokku võtmata, kuid sellega seoses tahaks kindlasti mainida kahel võistlusel žüriis olemist. Kevadel oli (kooli)noorte omaloominguvõistlus, mis mind mõnusalt ihukarvadeni hämmastas - noored olid nii khuulilt vabad ja lahedad, hoopis teistsugused kui minu noorusajal.  Olgu, see on see vanus, kus luuletamine tundub ainus võimalik edasi liikumise viis, kuid ka proosa oli nii... kammitsaist vaba, et ma olin suisa kade. Hetkel loen oluliselt nooremate kirjutajate töid,4. - 9. klass. Mu jumal, olin vahepeal nii šokis, et pidin vanuseastme täpsustamiseks lausa täpsustavaid küsimusi esitama. Suurem osa naudingust on alles ees, õnneks.

Suurim kahetsus on mõned toredad inimesed (tegelikult nemad ei kao kuhugi, jäävad alles igaveseks!) ja eelkõige mu raamatukogutüdrukud Viljandist. Neid viimaseid ei asenda miski ega keegi. Igatsen tuttavat süsteemi, kuid veelgi enam ikka tüdrukuid endid, kes mõistsid minu nalja ja suutsid omalt pooltki miskit vastu pakkuda. Nüüd ei miskit...
Ma olen jõudnud teadmiseni, et kõik on võimalik. Ideed võivad tulla ja minna, laagerduda, kasvada, muunduda... ja neil võib ikka sarvist haarata ja katsetada. Hetkel on see tunne mulle uus ja avastamisjärgus, kuid küllap saab sellest oluline märksõna uueks aastaks.
Lõppeks olen ma ka kihlatud, alles esimesi päevi, ent siiski saab sellestki uueks aastaks teatud tunnusmeloodia. Sellel teel ma hetkel rändan, kompan ja mängin. Põnev on. Imelik ka. Teisel ringil olla on ikka kummaline tunne. Äkki on tarkust ka rohkem?
Millist uut aastat mina loon (Mäemamma küsis hiljuti nii, hästi küsis, eks ole!?) Usun, et saab olema aasta, kus ma sean ennast esiplaanile, esmakordselt elus. See ei ole mingi egoistlik statement, see on lihtsalt inimliku tasakaalu otsimine ja seadmine, et mitte ise kaotsi minna.  Loodetavasti saab olema huvitav ja erakordne aasta. Põnev ja õpetlik ja uudne ka.
Kui me enam ei kohtu, siis soovin siinsetele külalistele ja lugejatele
VÄÄRIKAT VANA-AASTA LÕPPU NING PAREMAT JA TARGEMAT UUT AASTAT!

29 detsember 2015

"Ükski pere pole saar" Anja Wikström

 
Väga valus ja väga vajalik raamat. Žanriliselt selline kummaline segapuder, kuid kui end eelnevalt õigesti häälestada, siis pole viga (ma millegipärast lähenesin sellele kui romaanile). Ega ka kirjanduslikult just šedöövriga tegemist ole, kuid lihtsalt ja ladusalt kirjutatuga kindlasti. Pigem on tegemist siiski non-fiction jutustusega ühe perekonna elust alates esimese lapse sünnist kuni tolle nii umbes kaheksanda eluaastani. Neil lehekülgedel on äärmiselt detailselt ja ausalt kirjeldatud, kuidas lapsevanemad samm-sammult aduvad, et midagi on teistmoodi. Ei ole ju nii, et lapsel oleks sündides otsaette kirjutatud diagnoos, kahjuks või õnneks see nii ei ole.
 
Ma usun, et ega vahet ei ole, kas ATH-ga laps on pere esmasündinu või minugipoolest kasvõi pere üheksas laps - ühtviisi raske on selle mõistmiseni jõuda nii ehk naa. Teadmatus, kui palju on seotud lapse iseloomu, kui palju kasvatuse, kui palju ümbritseva keskkonna mõjuga. Nagu siitki raamatust välja koorus, siis tohutu süükoorem on lapsevanemaid saatmas päevast päeva. Kõrvalseisjad ei mõista pea kunagi, aegamööda vaibub igasugune suhtlus ja seltsielu, laps ise saab välja tõrjutud erinevatest rühmitutest, lisaks on vanemad lõppeks surmani väsinud ja omadega läbi.  
 
Abi saada pole samuti lihtne - ja me räägime siin Rootsi heaoluühiskonnast, kus tundub iga probleem olevat kaardistatud ja lahendused hoolega ritta seatud. Hiljuti "Minu Rootsit" lugedes oli päris põhjalikult juttu sealsest töötajatesõbralikust süsteemist, kus näis üsnagi hõlbus töökoormust vähendada või võimalusel suurendada kaugtöö osakaalu. Ka siin raamatus on neist võimalustest korduvalt juttu ja mõlemad vanemad neid ka kasutavad, aga probleemi see muidugi ei lahenda.
 
Siit raamatust ei leia vastuseid - ATH-ga laste vanematel on alati küsimusi rohkem kui vastuseid, aga ma usun, et lootust ja usku ja tuge vast mingil määral küll leiab. Abi ei kuku taevast, seda peab oskama küsida, seda tuleb korduvalt ja kõikjalt küsida.
Ja eks peamine roll, mida see raamat ehk kannab, on kõrvalseisjate harimine, et oleks vähem hukkamõistu ja rohkem mõistmist ning ennekõike oskust abi pakkuda.

23 detsember 2015

"Selles olen ma kindel" Oprah Winfrey

Kui te olete oma eluga jõudnud nii pimedasse ja sügavasse kohta (ma viisaka tüdrukuna seda kohta siinkohal täpsemalt nimetama ei hakka), et enam ise omal käel välja tulla ei suuda, siis on see ideaalne raamat, küllap midagi eneseabiõpiku sarnast siis. Sa oled ilus ja armas ja väärt parimat ja ole tänulik ja ole õnnelik ja võta oma elu enese kätesse ja hakka helgema tuleviku poole astuma, samal kasvata ühtlasi tagaaias (või kui see võimalik ei ole, siis Mauil, noh seal oma puhkemajakeses) ise kõik kapsad ja tomatid ja peedid ja paprikad. Ja siis sa korjad neid ja vead kõik need kärutäied kööki ja vaaritad hüvast kraamist miskit maitsvat, naudi. Söök pead sind õnnelikuks tegema. Oh Oprah, kui sa teaks kui palju tervet talupojamõistust meil siin säilinud on ja meile pole vaja seda udupeent juttu rääkida.  

Autor oleks vist südamepõhjani solvunud, kui ta kuuleks k u i d a s ma tema raamatuni jõudsin. Nimelt olin pärast mitu päeva kestnud hoolikat jahti ühele konkreetsele olukorda Afganistanis kirjeldavale raamatule teinud järjekordse katse seda kuhugi linna teise otsa tooma minna. Ma tean varsti linna kõiki raamatukogusid unepealt :) Igal hommikul avasin silmad, logisin end esterisse sisse, võtsin raamatunimekirja manu ja asusin otsima. Selle pooletunnise hoolika töö tulemusena jõudsin tulemuseni, kus oli kirjas, milline minu poolt ihaldatud raamat ja millises raamatukogus olemas on. Järgmiseks  on vaja välja selgitada, millises raamatukogus oleks rohkem kui üks tabamus. Enamasti ei ole sellist õnne. Tol hommikul oli mu õnnepäev ja leidus üks raamatukogu, kus olid e-kataloogi kohaselt ootamas mind nii "Jäätisemüüja" kui ka "Kuus kuud kuumust". Hurraaaa! Edasi tuleb korralik kiirendus.
 
Sa leiad vajaliku tänava, leiad järjekordse kummalise maja (paljud raamatukogud asuvadki muide imelikes kohtades, on raskesti leitavad), seisad elevil ja värisedes raamatukogutädi ees, vuristad vajalikud pealkirjad (vuristama peab, sest iga minut on arvel). Tädi on samuti ähmis ja toksib ja uurib jupp aega, enne kui taipab küsida, et kas see on ikka üks ja seesama raamat (ei ole, ma kinnitan!). Kui ta kinnitab rõõmsalt, et jah, mõlemad on olemas ja kohal ka (nagu sa koduski jõudsid veenduda) ja sa jõuad juba lõdvestunult oma murekoorma alt uuesti püsti ajada ja sügavamalt hingata, saabub karm tõde...
...pole! Kahekesi uudiskirjanduse riiuli juures lasete edaspidi ja tagurpidi kõik teavikud üle, kuid mida ei ole, seda ei ole. Üks on, teist mitte. Selgitus saab olla vaid üks - keegi jalutab selle raamatuga õnnelikult ringi. Teate küll, vaatan siia ja vaatan sinna, selle võtan, seda mitte, loeks seda või siiski pigem mitte jne, jne. Tegelikult juhtus mul koguni nii, et ühe laua nurgal oli kolm raamatut, minu poolt soovitu nende seas, ei ühtegi hingelist läheduses. Tagantjärele tarkusena ma muidugi tean, et oleks pidanud selle raamatu süüdimatu näoga võtma ja laenutama ja... põgenema majast. Noh aga mis mina, mina olin loll ja andsin alla. Eks oli ringi vaadates ka aru saada, et virnal oma omanik oli (kuigi formaalselt ju v e e l ei olnud) saali peal ringi liikumas.
 
Oprah´st rääkisin ma tegelikult. Aga vot nii see Oprah mu ellu sisse marssiski, saatjaks ahastus ja meeleheide, minutitemäng Afganistaniga ja käegalöömine :) Mu lemmikkoht selles raamatus (see ei ole kuigi mahukas, muide) oli see, kui ühes kohas oli autori sünniaastaks 1953 ja teises kohas 1954. Otsusta ära, naine! Kui tahad valetada, siis pane lõpuni välja.

22 detsember 2015

"Armunud Hemingway: tema enda lugu" A. E. Hotchner


Vahel on üllatav, kui palju on võimalik sama teema ümber siblida ja ühest ja samast aina uuesti ja uuesti rääkida. Ent arvestades mu tugevat sümpaatiat Hemingway suhtes, ei ole ma õige inimene selle üle kurtma ja võisin vaid aplodeerida selle raamatu ilmumisest kuuldes.

Uut infot tuleb siit napilt, kuid seevastu on lootust, et paljud siinsed väited on siiski Hemingway enese suust pärit. Paljud meenutused ja mälestused on Hotchneril sügavalt isiklikud. Pilt kirjamehest suurt ei muutu, elunautleja kuvand endine,valus esimese armastuse (Hadley) taga leinamine püsib.
 
Võib-olla oleks oodanud, et mõningad tema eluseigad saavad paremini lahti kirjutatud. See, et ta kahte naist samaaegselt armastas, on ammu teada, ka siin on vahendatud tema korduvaid selleteemalisi kinnitusi, kuid mingit põhjalikumat selgitust ei tule siiski. Samuti teame varasemast, et surmaga seisis ta korduvalt silmitsi, küll tahtmatult, küll tahtlikult. Ent ka sellele viimasele ei saa me sügavamat põhjendust.


"„On rõhutatud, nagu oleksin ma kogu elu surma taga ajanud. Kui oled veetnud kogu elu, püüdes surma iga hinna eest vältida, laskmata tal seejuures ometi enda üle irvitada ja uurides teda, nagu uuriksid ilusat lõbutüdrukut, kes võib sulle vähimagi süümepiinata otsa peale teha – vähem jama ja vähem tööd –, siis võib öelda, et oled teda tundma õppinud, aga mitte taga ajanud. Sest elu on sulle õpetanud, et kui ajad teda taga, siis saad ta kätte, ning sa tead nagu kõik teisedki, et ta annab sulle ravimatu haiguse. See on kõik, mida ma arvan eluaegsest surma tagaajamisest. Surm pole midagi muud kui tavaline hoor.”"

Põgus ja pinnapealne ülevaade, kuid igati nauditav.

21 detsember 2015

"Leke", Draamateater, 17.12.2015

Jordi Galcerani Leket vaadates adusin ma viimaks, et mul ei ole enam mõtet Draamateatrisse komöödiaid vaatama minna. Ilmselgelt ei oska ma neid hinnata ega korralikult nautida. Ja mina veel mõtlesin, et need suveetendused, mis mööda Eestimaad ringi tuuritavad, on kuidagi lihtsakoelised ja hooletult kokku visatud.
Eksisin. Lõppude lõpuks on need sama masti puha.
Ma saan aru, et Galcerani on lähiminevikus veelgi Draamateatri lavalaudadel olnud... ei kujuta ettegi, mis vägi ajaks sarnast asja kolmandat korda vaatama.
Positiivse poole pealt üllatas Jan Uuspõld. Mõjus sümpaatselt ja mingi mõnus krutskiline poisike on ta sees vististi ikka veel olemas. Palmistel tahab üks ninnu-nännu maneer tekkida, mis keerab lõppeks vindi liialt üle. Teisalt moodustab ta Uuspõlluga kenakese tandemi ja kuidagi nad suudavad teineteist täiendada ja söödavaks teha.

Imelik lavastus igatahes.
Kuigi-kuigi, ma kahtlustan, et lugeda kannataks seda küll. Lihtsalt laval ma sellist koomuskit ei jaksa vaadata.

20 detsember 2015

Pavlova, see viimane

Päev otsa Pavlovast unistamist väsitas mind sedavõrd, et ma viimaks selle üldse unustasin ja olin valmis päevale joone alla tõmmanud.
Aga on neid, kes ei unusta :)
Ainult et polnud teada, kus võiksid need linna parimad Pavlovad end peita. Esimeses kohas jäid tühjad pihud, kuid leti alt pigistatud salajase info kohaselt ei tegevatki nad neid ise - tohoo tonti! Tulid edasised kasulikud vihjed, millest selgus (nagu ikka elus!), et lahendus on otse nina all.
Katharinenthalis juhtus see, mis samuti vahel elus juhtub - et viimne tund on ammu tulnud ja koogid otsas ja köök ka praktiliselt kinni. Kui on oskust must valgeks rääkida, siis pole kõik eelnev ometigi takistuseks ja vastutulelik magusavõlur asub võitlusesse.
Ole sa tuhandest tänatud, kes sa selle päeva viimase Pavlova mulle valmis tegid ja ka sina, kes kohale tõid!!!

P.S. Enam kunagi ei otsi ma Pavlovaid mõttetult kaugelt!

19 detsember 2015

Õhtu kõige sirgemad on keskööks kõige vildakamad

... ehk et siis jõulupeod. Kõik blogid ju neist viimastel päevadel kõnelevad, kuis ma voorist saan maha jääda.
Asutuste jõulupeod ei ole mu jaoks kunagi olnud teema, mis südame kiiremini põksuma paneks (sama juttu olen ma korduvalt teisteltki kuulnud, tekib mõttekoht tööandjatele, eks ole). Põhjused ilmselt sarnased teiste ninakirtsutajatega, aga...
 
... jõulupeol on sootuks teine mekk, kui see ei ole sinu asutuse oma, vot nii. Esiteks pole mul hetkel tööandjatki, kes võiks pidu teha, aga kes pidutseda tahab, see peo leiab alati. Igatahes on jõulupeol hoopis teine tunne, kui jääb ära igasugune alluvus- ja kollegiaalsete suhete rägastikus ekslemine, seda ma nüüd tean.
 
Teiseks, mulle isegi meeldib see Saku Suurhalli Jõulugala idee kui selline. Siin on palju plusse. Vist on see mõneti lihtsam ju ka tööandjale, eriti väiksemate kollektiivide puhul. Ka nn eeskava saab tunduvalt kabedam kokku kui ise nurgas omaette nokitsedes ja punnitades seda organiseerida. Ja optimist minus pole kadunud - tahaks loota, et jõulupeod, kus koos rohkem erinevaid ettevõtteid lõpevad veidi-veidi viisakamalt kui need, mis puhtalt isekeskis peetakse.
 
Kõige tähtsamad tingimused olid täidetud - süüa-juua anti ja tantsida sai ka. Vein oli hea ja toit oli antud tingimuste kohta üle harju keskmise. Sellist massi toitlustada ei ole ilmselt meeldiv ülesanne. Õhtuprogrammiga oli nii ja naa... Need vahetekstid ja sketšid just kõige toekamad ei olnud, samal õhtul oleksin ma küllap veelgi teravamalt nende kohta sõna võtnud, kuid eilse Draamateatri nö komöödia valguses olen ma hetkel isegi juba leebem, sest olen aru saanud, et minu ettekujutus heast huumorist ongi tiba... imelik.
 
Muusika poolepealt rääkides, siis oli head tantsumuusikat piisavalt. Üllatuseks oli muidugi Länik, keda pandi nii palju laulma, et ta näost juba kergelt lillaks tõmbus. Vahepeal tekkis ka hirm, et tulebki tema sooloõhtu, aga siis lubati õnneks ka Uku Suviste ja Kaire Vilgats lavale. Vilgats on ju selline päikesepaiste, et sulatab külmemagi südame. Ebameeldivaks üllatuseks oli Ivo Linna. Ei, mitte ta ise, vaid see, et ta lauliski vist ainult kaks laulu - mis mõttes?! Ma tema pärast sinna ju läksingi, pagan võtaks! Linna, kellel on selline repertuaar, et tantsi end või ribadeks ja kaks laulu....Arumaisaa... Ja siis samamoodi paari lauluga (aga vist siiski rohkem kui kaks...) oli Elina Born, kes oleks üldse võinud koju jääda. No mismoodi ma tema laulude järgi tammuma peaks? Aga olgu, ilus jõuluaeg ja las tal ka olla tore esinemisvõimalus.
Enim ma vaimustusin loomulikult Smilersist, sest Sal-Salleri sisemine põlemine on midagi sellist, mis haarab sind kaasa, isegi kui sa sõrad vastu ajad :) Ja eks rahvas oli seniks end juba ka üles kütnud.
See oli ühtlasi ka see hetk, kus mõni nädal otsa nägu pähe maalinud ja lokke keeranud tibi hakkas ära vajuma.  Kus meik andis järele gravitatsioonile. Kus tikk-kontsad muutusid eluohtlikuks. Kus tantsud sarnanesid stripiklubi repertuaarile. Kus targemad naised üldse kingad jalast viskasid ja sukkades tantsisid. Kus isehakanud tantsupoisid hoogsamaid puusanõkse püünele tegema asusid. Kus ka kõige soliidsemad ülemused lipsud eest viskasid ja särgil mõned nööbid avasid. Kus... sõnaga, minul tuli uneaeg ja silme ees virvendas vaikselt. Mõtlesin hoopis nende järgmisele tööpäeval...
 
 
 
 

 
 
 
Tore pidu oli, ma ei kurda :)
Kuigi ka minu varbad vajavad seniajani tohterdamist ning kontsad on tänaseni out.

15 detsember 2015

"Ka see läheb mööda" Milena Busquets


Minu ahastuse peale, et mul on võimatu uudiskirjandust siin kätte saada, sirutus paar abikätt - teen tänulikult kniksu!
 
Seda raamatut ma olin loomulikult märganud siin ja seal vilkstamas, kuid ausalt öeldes lugeda ei plaaninud. Esiteks on hispaanlastega vahel sellised kahtlased lood, nad on tugevalt teistsuguses mullis ja igakord ei ole nendega, lugejana, lihtne haakuda. Teiseks oli veel midagi, mida ma ei mäleta, nii et oli kindel, et see raamat mu listi ei rända.
 
Kui see raamat aga minuni jõudis ja ma esimest lõiku lugesin, teadsin kohe, et see on maiuspala. Maiuspala, mis tuleb aeglaselt ja mõnuga ette võtta.
 
"Ka see läheb mööda" võiks ilmselt liigituda naistekate alla, ent kindlasti kvaliteetsete ja eriliste isendite hulka. See on õrn ja õhuline. Lugejale jäetakse ruumi mõtlemiseks, aega nautimiseks, ei ole lihtlabast mämmutamist. See on ühe neljakümneaastase leinava tütre elegantne rännak Cadaquési, linna, kus ta on lapsest saadik perega suvitanud. See teekond on kohati mõtlik, kohati naljakas, kohati monoloog kadunud emaga, ühtlasi ka sex&drugs&rock and roll. Ja ikkagi kuidagi... eluliselt stiilne. Rõhutan, see ei ole kuidagi masendav või lõputut leinaulgu peegeldav lugemine.
 
Ma tunnistan ausalt, muidugi absoluutselt võhiklikult!, et kolmveerand sellest keelenaudingust tahaksin ma tõlkija kontole panna. Kes on Anna-Maria Penu tekste lugenud, see juba teab - tal on väga eriomane käekiri, selline, mida tahad jupphaaval nautida, vaikselt suus veeratada, ja siin vaatab kõigilt lehekülgedelt see taas vastu. Võimalik, et Busquets on ka samasugune nõtke sõnaseadja, kuid ma olen skeptiline. Nii et, au ja kiitus tõlkijale hea ja ilusa töö eest! 

Mang käis...

Ilmselt on sellel, et Mang akende alt alailma mööda kõnnib, siiski oma tagajärjed - mu unenäod lähevad aina jaburamaks. Kas ka prohvetlikumaks, seda peab näitama aeg.
Igatahes Paala järve ootavad ees vägevad ajad. Viadukti poolt vaadates saab see olema kunagi lähitulevikus tavatult pikk, pikem vist isegi kui Viljandi järv, sellel saab olema elegantselt kurvikas saba kuhugi haigla poole. Kaldad on korrastatud ja hästi ligipääsetavad. Peeres Kaater kaotab oma kunni tiitli ja "tema" kaldasse tuleb hubane kohvik.
Kõige hämmastavam on aga see, et sellest kõigest alles äsja räägiti (minu unedes loomulikult, reaalis pole keegi mulle neist plaanidest kõnelemas käinud) ja kui ma kõike seda ilu viadukti poolt imetlesin, olin ma keeletu ja meeletu, sest raudpoltkindlalt oli teada, et kõige selle taga oli Randel Länts. Kuidas ta seda tegi, ja veel nii ruttu, pole halli aimugi. 
Aga oli ka halbu uudiseid. Kivi Pagar oli viimast päeva avatud ja säärase erakorralise uudise krooniks olid letis üleeilsed porgandikoogid. Noh, ega ma ei ole eelpool nimetet pagariäris kordagi porgandikooki näinud muidugi... ega ka vist mitte üleeilseid kooke, ent unes on kõik võimalik. Viimase päeva puhul olid odavmüügis ka pagarite isiklikud rulaatorid, ma sain osta mingi eriti vinge, see arendas teistest paremat kiirust ja sellele sai peale istuda, nii et ma otsustasin ümber Paala järve kulgevale kergliiklusteele kimama minna, kõvad porgandikoogid seljakotis ja puha.
Ma hoiatan, puhumas on suured muutuste tuuled... 

14 detsember 2015

"Kuhu ta läks?" Gayle Forman

Üksluine ja surmani veniv noortekas. Ma ei tea, miks mulle tundus, et sama autori eelmine eestikeelne üllitis hea oli - kas mu mälu on tuhmunud?! Ma muidugi ei mäletanud sellest halligi, aga lugedes hakkas küll kohale jõudma, et tegelased on samad ja sündmused arenevad edasi. Midagi ähmaselt koguni meenus.
Lugema aga pidi, sest Kaunasest Tallinnani mul lihtsalt ei olnud muud lugeda. Ja kirjafont oli ka maanteel lugemiseks parajalt suur, isegi iiveldama ei ajanud seekord.
 
Õudigav igatahes. Praegu loen ma palju paremat asja :D  

12 detsember 2015

"Kehade mets" Jim Ashilevi

See on raamat, mida ma tavaliselt ei loeks, ent kuna ma olin lugemisnäljas viimse piirini endast välja viidud, pidin endasse tagasi tulemiseks võtma uudiskirjanduse riiulilt, mis näppu jäi.
 
Ja tegelikult läks päris hästi. Mul siis, ma pean silmas. Igaühele lugemiseks ei julgeks küll soovitada, on pigem selline noortekalaadne toode, aga kel endal kodus teismelised kasvamas või kellel huvi, kuidas tänased noored end oma kehas tunnevad, siis... jumala pärast, näitan rohelist tuld.
 
Lühidalt ja absoluutselt mittemidagiütlevalt võiks raamatu kokku võtta kui ühe noormehe kujunemisloo. Ma ei tea, kuivõrd see on autobiograafiline (mingil määral kindlasti, kuigi oli ka detaile, mis ilmselgelt olid muudetud), aga adekvaatne on see lugu kindlasti.
 
Mitmeid häid mõttekohti on siin ka.
 
Mulle meenus ka kohe üks poiss, kes aeg-ajalt kummalisi asju teeb, kõrvalseisjaid päid vangutama paneb, palju paksu pahandust tekitab. Kuskil on peidus uba, aga selleni jõudmine nõuab aega ja vaeva. Kannatust samuti, aga see on defitsiit ju ometi. Ja kui ma siis lugesin, kuidas üks nooremapoolne meesterahvas enda lapsepõlvest analoogseid seiku meenutab ja lahti jutustab, just nagu selgitades nende tegude anatoomiat, siis tabasin end mõttelt, mismoodi see tänane poiss näiteks ise paarikümne aasta pärast oma lapsepõlve kommenteeriks... Aga sinna on veel aega terve igavik...Teekond isegi saab olema keeruline, mõni jõuab enne murduda, mõni blokeerib mälestused,  mõni sulgub lõplikult. Võib-olla ei jõuta selguseni mitte kunagi.
 
Selles mõttes kuradi hea raamat.
 
P.S. Kui eelnevast jäi nüüd mulje, et see üks masendavalt depressiivne raamat on, siis oh ei! Kõike leiab. Mulle sümpatiseeris loomulikult enim see peategelase omaaegne kujutluspilt Viljandist. Viljandi, see kõlas nagu viljapõld ja talle tundus, et seal elaski vaid mõni üksik inimene, kõik nad olid alasti ja kakerdasid kusagil viljapõllul ringi, korjates kaera või midagi muud sellist. Nii helge ja kaunis fantaasiapildike, et mul see kohe kuidagi ei taha meelest minna :))) 

11 detsember 2015

Road trip - Łódź

Mõtteid teekonnalt:

- Poola näitab sulle sootuks teist palet, kui su sihtkoht ongi seal - mitte see ei ole üks riik sinu teekonnal. Seni on Poola mu jaoks olnud sõimusõna:) Jaa, ma tean, et Poolas on väga ilusaid kohti, kohe esimesena meenub Masuuria, aga kogu riigist läbi kihutades piirdub silmailu ju alati ikka ennekõike rekkade ja kiirteedega. Ja need ei ahvatle kohe sugugi.

- Poolas näen ma tulevikku. Neil on kõik alles ees. Linnas jalutades on igas kolmandas majas pangakontor, kümneid erinevaid nimesid - ühel ilusal päeval see pilt muutub, ma tean. Või kui vaatad neid uttu mattunud ja süngeid magalarajoone - juba praegu on näha, et vaikselt kõpitsetakse. Veel on vanalinnamajade ülemised korrused tühjad ja väljasurnud, kuid ühel päeval on sealsedki korterid (hinge)hinnas.

- Söetolm. Õhtuti on kopsud seda täis. Näost pühid mustjashallikaid kübemeid.

- Miks ei ole bussipeatustel nimesid (Leedus samuti). Huvitav, kuidas nad bussipiletit ostavad, mille sihtpunktiks ütlevad...

-  Łódźi tänavad ei tunnista kuldset keskteed - need on kas meeletult pikad ja sirged, lõputud suisa, või siis sinka-vonka keerutavad, kord kadudes, siis jälle "välja ilmudes". Jääb tunne, et järsku on linnaplaneerijatel tulnud tuju keset tänavat maja või paar ehitada ja sina, turist, nuputa end või segaseks, et kuhu kuradi kohta see tänav nüüd kadus või uuesti välja ilmus. Ei nuputagi välja, enamasti.

- Esimese hetke rõõm, et pagulasi polegi, kadus siiski õige pea. Miks nad peaksid tahtma keset halli ja söetolmust Łódźi elada?

- Ma nägin, mida võiks Narva Kreenholmiga teha - poolakatel on juba mõnda aega "Manufaktura".

 
 
Moodne trammipeatus kesklinnas

Rubinstein

Karmid naljad Poolamaal...



Hallid jõulud...

07 detsember 2015

Vihmas

Raekoja platsi jõuluvana käitus suht kahtlaselt, ilmselt raske laupäeva järelmõju. Kummaline huumor :)

Nii et, lapsi võlus rohkem see imetabane kommimaailm.

Vihmas on jõululaat ikka nukker küll.

06 detsember 2015

"Kurru-Nurru vurrud" esitlus Eesti Lastekirjanduse Keskuses


Sellise vahva raamatu esitlus toimus viiendal detsembrikuu päeval Eesti Lastekirjanduse Keskuses.
Meie külastasime seda imeliselt hubast ja silmailu pakkuvat maja esmakordselt, kuid juba praegu tean ma, et kui mina oleksin laps, siis peaksid valvuritädid mind õhtuti jõuga uksest välja nügima. Mis paneb mõtlema, et päris kurb, et valvuritädisid enam ei eksisteeri - kes siis veel saaks silma peal hoida, et millega need raamatud küll öösiti tegelevad. Turvakaameraid nad minu meelest ikka veel pisut pelgavad.


Igatahes toimuvad selles majas siis aeg-ajalt toredad perehommikud, kus mõni kirjanik või raamatukunstnik räägib ja näitab, mis keelel ja meelel. Sedapuhku tutvustas Epp uut lasteraamatut "Kurru-Nurru vurrud", mis mõtteliseks järjeks raamatutele "Marta varbad", "Anna hambad" ja "Leena peenar". Nii et, kes neid eelnevaid lugenud-vaadanud, peaks aimama, mida oodata. Laste tegemistele on nüüd ring peale tehtud ja järg on kasside käes. Muus osas hoiab raamat eelkäijatega ühte joont - iga lugu on mahutatud ühele leheküljele, kõrvallehel saatjaks vastav pilt. Pildid on samuti sama vahvad ja värvilised kui varasemates (mis mulle nende raamatute puhul hirmsasti meeldibki).

Pildid, muide, joonistas Piia Pliiats...ei, ptüi, ikka Piia Maiste (ma ei tea, miks ma Piiadele alati Pliiats tahan  perekonnanimeks panna:))). Kuigi konkreetselt sellele Piiale sobiks küll ju Pliiats nimeks imehästi!    

Pärast meisterdasid lapsed ka endale isiklikud Kurru-Nurrud.







Selliseid igaüks-isemoodi-toole on seal suisa mitukümmend, igaüks omaette kunstiteos. Ma oleks tahtnud neid kõiki pildi peale püüda, aga olgu siis esialgu ainult kaks lemmikut. Ei saa ju olla kurb, kui sul on sellised lepatriinud pingi peal :)?

04 detsember 2015

"Minu Rootsi" Charlotte Lii Tipp


Hirmus mõnus! Rootsi on alati midagi sellist, mis ühtaegu meeldib ja teisalt ärritab. Nad on seal nii kuradi neutraalsed kohati ja samas nii haiged, aga ometi nad mulle ikkagi meeldivad. Nad keeravad asja pidevalt üle vindi, aga palju asju teevad ka õigesti. Mulle meeldib nende oskus ümbritsevaid märgata (või vähemasti jäi see mulle sellest raamatust kõlama), mingi inimkesksus kui nii võib öelda.

Raamatu rosinaks on autori enda lugu, tema töö eripära. Mul on nii hea meel, kui siia sarja leitakse kirjutajaid, kel on lisaks asukohariigile veel mingi oma lugu jutustada. Midagi, mis harib ja suunab mindki, avab mu silmad. Kirjutaja töötas/töötab Rootsis ämmaemandana ja avas üpris laialt selle ameti telgitaguseid - põnev!

Tegelikult see "jalkaemade" igapäevaelu kirjeldus oli ka minu jaoks silmaringi avardav. Võõras teema ja kaarega mööda käinud ning ilmselt olen ma veidi eelarvamuste kütkeis seni olnud, kuid nüüd vaatan asja peale teise nurga alt.

Ja muidugi algus - Leksand, Siljansnäs, Björkberget (siin on teravdatud tähelepanu koht ;)). Björkbergetile olen minagi mingis järelkärus loksunud, see oli põhikooli ajal, mil meie koolist terve posu lapsi sinnakanti läkitati. Meiupuu ja tants ja trall, mingid paadivõistlused järvel jms.

"Minu Rootsi" läheb konkreetselt minu jaoks ajalukku esimese loetud e-raamatuna. Jah, ma tean, et olen ajast maha jäänud :)

NB! Autoril on nii äge nimi, et esimene mõte on, et see peab olema feik :)

03 detsember 2015

"Kõnts" NO43

Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo
Töö kehaga Jüri Nael
Valguskunstnik Petri Tuhkanen
Muusikaline kujundus Jakob Juhkam, Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper

Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Rea Lest, Rasmus Kaljujärv, Ragnar Uustal, Gert Raudsep, Simeoni Sundja, Jörgen Liik, Jarmo Reha.

Ma tunnistan ausalt, et teater pole mulle ammu sellist elamust pakkunud. See on tõsine kompliment.
Kuna see oli minu esimene kokkupuude NO99ga, siis ma muidugi ei tea, kas iga nende lavastus pakuks mulle sellist elamust, eks ma selgitan selle tasapisi välja :)

Seekordne teatrisse minek selgus nii viimasel minutil, et eeltöö oli põhimõtteliselt tegemata, väljaarvatud mingi uudistes vilksatanud mudamaadlust kajastav pildike, ent sellele ma ei panustaks. Ma läksin ikkagi puhta lehena.




Mulle meeldib, kui loomingus on õhku, ikka seda va ülekantud tähenduses õhku. Tegeliku õhuga oli kitsas, küllap tulenevalt etenduse eripärast, sest enamus ligi kahest tunnist olid näitlejad ju märjad ja/või poolpaljad. Aga vaatajale oli küll õhku jäetud, mõttekohti, tühikuid. Sõnadega publiku kallal ei vägistatud.


Näitlejad olid kogu etenduse vältel laval, nagu eluski, meoleme tegelikult kogu aeg "laval". Mõni tahtlikult, mõni tahtmatult. Meie endi loodud ühiskonnanormid materdavad meid lõputult. Piiname ja ahistame teisi, meie endaga tehakse seda sama, nähtamatud ahelad ei jäta meid hetkekski. Ja siin tuli see eriti teravalt ilmsiks. Kord loobitakse sindki poriga, materdatakse maatasa, sülitatakse näkku - kellelgi on seda vaja. Teisel hetkel pestakse sind puhtaks ja sa oled taas mängus sees - jällegi on kellelegi seda vaja. Me oleme üksteise mängukannid. 


Meie alateadlikud hirmud, sadistlikud rõõmud, madalad himud, kõik see kisti alasti ja toodi publiku ette. Publiku reaktsioone oli ka põnev jälgida - küllaga ebamugavustunnet, sekka veidi häbi. Seda kummastavam,et oli ka momente, mil kais saalist läbi naerukahin. Naljast oli kogu lugu tegelikult kaugel, lihtsalt, kui sa pead pealt nägema, kuidas teisele näkku sülitatakse, riidest lahti rebitakse või ta pea vastu seina lüüakse, siis võib naer olla su ainus kaitsekilp selle julmuse ja ülekohtu vastu.  
Kus on näitlejate füüsiliste võimete piirid? Selliste lavastustega nihkuvad need üha kaugemale ja kaugemale, au ja kiitus!

02 detsember 2015

Andke mulle raamatuid, palun!

Ma olen juba mõnda aega tõsises hädas, see takistab minu inimväärset  ja täisväärtuslikku elu. Mu mure on sedavõrd suur, et ma pean selle enesest välja paiskama, siit otseselt küll abi lootmata - kuigi kui kelelgi on varuks hüva nõu või kasulikke vihjeid, siis ma olen üksainus suur kõrv!
Nimelt, kuidas minna edasi lugemisvara hankimisega?
Ma olen jupimat aega püüdnud oma endise koduraamatukogu turjal liugu lasta. Ega need paarkümmend aastat sealse lugejana pole naljaasi, nii mõndagi nende töökorraldusest on selgeks saanud, nii mõnedki rütmid omaks võetud. Kõik toimis kui õlitatult. Nüüd on mul käes aga veel viimased kaks raamatut sealt ja ilmselt uusi enam ei lisandu.
Selle postituse ilmumise päevaks on mul küll plaanis ühte heita siinse keskraamatukoguga. Nähtavasti ei lahenda see aga mu probleemi. Arvestades, et ma valdavalt olen huvitatud just uudiskirjandusest, siis ei mõista ma veel hetkel, kuidas ma uusi raamatuid kätte saama hakkan. E-kataloogi tudeerimine on ju ilmselt mõttetu, sest nagu ma mõistan, siis broneerida ega järjekorda ma end panna ei saa. Võin vaid kontrollida, kas soovitud raamat(ud) on hetkel kohapeal olemas (loogiline oleks, et ei ole). K u i aga ongi, siis kas võib tolku olla mu ekstraordinaarsest spurdist? Kahtlustan, et mitte.
Hetkel olen ma seda meelt, et kavatsen ka Ellu võimalusi proovida. Samas on sealne valik ju kesine ning kui lõpuni aus olla, siis pole ma ka kindel, et sealgi uudiskirjandusele kergesti löögile pääseksin. Nii palju ehk on lootust, et tühikäikudest saan end säästa ja mõne klahvivajutusega on selge, kas ma saan soovitud e-raamatu või mitte. Kas seal saab end järjekorda panna?
Üks variant oleks leida mõni linnalähedane raamatukogu, kus vististi saab broneerida ja järjekorda panna, lisaks on vist maapiirkondades kasutusel pikemad laenutustähtajad?  Mis omakorda toob mu alternatiivsetesse valikutesse ka Hiiumaa raamatukogud. Kuigi see oleks nagu kiviaega tagasi minek, eks ole :)))))
Kuna ma selliste eksistentsiaalsete kriiside võrgus praegu siplen, siis olen ajutise lahendusena võtnud tarvitusele Elisa raamatud. Kahjuks on siinkohal taas vana probleem, et valik on piiratud ja uusi e-raamatuid tilgub väga visalt juurde (ja kui lugemisvalik on piiratud, siis muutub ka sealne kuutasu ebamõistlikuks...pea 9 euro eest tahaks ma lugeda rohkem kui kaks raamatut kuus.). Olgem ausad, e-raamatuid lugedes läheb ju tempo veelgi pöörasemaks kui paberraamatutega. Kui ma viimaseid loen keskmiselt 150-200 aastas, siis e-raamat kui selline oleks mul telefonis kogu aeg käepärast, mis tähendab, et mul on võimalik igal vabal ajahetkel lugeda ja seega vajaksin ma veelgi suuremat hulka raamatuid. Nii et, ajutine, kuid mitte lõplik lahendus.
Elisa raamatutega tekkis mul küsimus seoses litsentsitasudega. Lühidalt öeldes - kui ma õigesti aru saan, siis raamatukogu ostab teatud arvu e-raamatu litsentse (ehk nn eksemplare), lisaks on iga litsents seotud vist kindla arvu laenutuskordadega (20 korda ja siis tuleks uus litsents osta).  Mistõttu ma kujutan ette, et näiteks mingit viimati ilmunud Minu-...sarja e-raamatut ei pruugi ma kohe homme päev saadagi laenutada (praegu ma oletan, kui reaalselt lugejaks olen registreerinud siis katsetan loomulikult ka praktikas selle ära). Samas Elisast on ju see kogu aeg võtta, seal ilmselt ei ole piiratud arvu litsentsidega tegemist - et kuidas nemad nii saavad? Või mismoodi saavad autorid ja kirjastajad tehtud töö eest tasustatud?
Kui ma tahaks torisemisega jätkata, siis ma võiksin veel pikalt vigiseda e-raamatute käibemaksu teemal, aga see viib mind oma algsest teemast juba liiga kaugele (olgu lihtsalt siinkohal meeldetuletuseks öeldud, et paberraamatul on see 9% ja e-raamatul 20% - ebaõiglane? Jah, ma olen nõus!). 

01 detsember 2015

"Ema oli õunapuu" Ugala, 14.11.2015


Lavastaja: Vallo Kirs
Lavastuse kunstnik: Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundus: Peeter Konovalov
Osades: Tanel Ingi, Gert Raudsep (Teater NO99), Peeter Jürgens, Andres Tabun, Kata-Riina Luide, Marika Palm

Nagu näha, olen ma igasuguste muljetamistega siin blogis viimasel ajal õige napp olnud. Võtame siis tagantjärele mõned käigudki kokku.
Novembris oli põhjust Viljandisse minna mitmel põhjusel, lisaks esietendusele oli mul väisamata ka paljuräägitud Ugala Black Box. Alustame siis sellest UBB-st.
Kõik mu eelarvamused said kiiresti pea peale pööratud (minu negatiivsed emotsioonid on kahtlemata seotud meie kooli black boxiga, kuhu raamatukogunduse tudengitel oli küll harva asja, aga... edasi mõelge ise, kui kõige vaiksemad ja ontlikumad raamatusõbrad panna avaliku esinemise praktilist poolt mustas  kastis läbi viima, siis sealt juba head nahka ei tule :D) . Õhtul pilkases pimeduses ju õnneks Pargi tänava kolakaid ehitisi ei näe ja sealne mitmeti masendav üldpilt esile ei pääse. Kui aga majja sisse astud, on esimene mote, et see on nii pagana õdus ja hubane! Soe on, nii füüsiliselt kui ka tunnete poolelt. Ruumilahendus on sujuv ja ühtne, väga kodune.
Tõsi, etenduse ajal sai mu piiritu rõõm veidi kahandatud, sest nn lava eesserval toimuv ei tahtnud kohe kuidagi ära paista, kuigi istusime kuuendas reas. Hääl oli, aga pilti mitte. Nii palju siis sellest.
Aga lavastusest. Ei tea, kas mulle ainult tundub või ongi see nii, et Lennuk on alati kirjutanud lihtsast inimesest lihtsale inimesele, igatahes väga temalik tekst. Ka seda on vaja. Kohati muidugi läks mämmerdamiseks kätte või oli asi selles, et etendus ei läinud alguses hästi vedama. Kohad, kus oleks pidanud "nali" olema, olid nii tuntavad, aga midagi jäi ikka puudu ja publik ei tulnud kaasa (rahvas on pime, ma tean :D). See on nüüd see miski, mis ehk lavastuse sisse töötades siiski  lihvitud saab. Teine vaatus läks juba märksa paremini käima, tempo oli kiirem, näitlejad sõiduvees ja läbi musta huumori nalja nabani.
Peamiselt avaldas aga muljet Tabuni pikk ja ilmselgelt ebamugav surnud olek, eriti kuna samal ajal käis kõrval humoorikas triangel edasi. Ning loomulikult oli enneolematu rõõm näha üle paljude aastate taas Gert Raudseppa Ugalas.
Fotosüüdistus ikka ka

30 november 2015

"Madame Ex" H. Bazin


Võrratu raamat, millele ma komistasin kusagil blogimaailma hoomamatutes sügavustes.
 
Põhimõtteliselt keskendub kogu romaan lahutusele. Täies ilus. Ja valus. Tegevuse võiks vabalt tõsta Prantsusmaalt kuhu iganes. Samuti võiks tegevuse tõsta 1960-ndatest aastatest vabalt hilisemaks. Me võime tegelaste näod ja nimed ära vahetada.  Ja ometi jääks kõik siin kirjutatu ja öeldu sajaprotsendiliselt kehtima. Võiks vaid kurvalt nentida, et mitte midagi ei ole muutunud. See näitab kui mandunud ja väiklased on inimesed.
 

18 november 2015

"Naljakas tüdruk" N. Hornby


Nick Hornby "Naljakas tüdruk"
Hornby oma tuntud headuses, ütleks ma. Temas on mingi kergus ja helgus, sõltumata valitud teema iseloomust. Süvitsi minek, seda kindlasti. Kui varem on lahanud kord popmuusikat, siis teismelise poisi isaks saamist, kindlasti veel mingid teemad, mis kohe ei menu.  Retrolik teleteatri telgitaguste avamine siis sedapuhku. 
Meie jaoks jääb teema muidugi veidi kaugeks, brittidel oli siin kindlasti märksa enam äratundmisrõõmu. Mõtleks, kui keegi kirjutaks ilukirjandusliku raamatu mingite meie kodumaiste seriaalide kohta, oleks teine tera lugeda ju :)

"Minu Tai saared" Annela Laaneots
Ma usun, et see võiks olla asjalik lugemine, aga kahjuks oli siin kaks häirivat tegurit, mis ka kohe alguses välja joonistusid. Ja jäid läbivalt saatma. Lõpuni siiski lugesin.

06 november 2015

"Inimväärne elu" Andrus Kivirähk



Natuke naljakas ja natuke kurb. Üleliia ehk ropendamist (esimeses loos "Üks veski seisab vete pääl..."). Maainimesed on mahlakama suuvärgiga küll, olen nõus, kuid see siinne sõnavara mõjus isiklikult minu jaoks pigem noorema generatsiooniga kokkusobivalt.

Kahtlemata päevakajaline. Kui Vana Säga ja Rait vaid oskaks aimata, kui palju ruberoide nad varsti nägema hakkavad! Kui palju magusaid võimalusi lõuga anda! Tööpõld saab neil lai olema.
 
Need teise loo tädid, mis iganes nende nimed ka olid, vot sellised eksisteerivad küll reaalselt. Ma näen neid pidevalt. Ärritun ka pidevalt :) Need on just see inimtüüp, kellele kõik teised liiga teevad (eriti riik!), kelle meelest kõigil teistel läheb pagana hästi, ainult neid saadab va ebaõnn, kelle meelest välismaal on pudrujõed, mis aga peamine, need pudrujõed voolavad ilma vaevata su õuele jne, jne. Ma saadaks taolised tõepoolest rõõmuga andromeedalasteks, annaks kodakondsuse ja pensioni takkaotsa. Suisa kahju, et autor seda ei teinud :)

05 november 2015

Leiba ja tsirkust

Ma tundsin kogu filmi jooksul meeletult head lõhna. Toidulõhna. Mu kõht läks iga minutiga üha tühjemaks. Olukorda ei leevendanud ka ekraanilt vastu vaatavad lookas nõukaaegsed toitu täis kuhjatud lauad.

Kodu poole astudes ja kätt käekotti surudes sain ma aru küll, mis lõhn see oli. Need olid kaks viimast koduleiva viilu, mis mamitu päeva varem Viljandist minnes olin köögilaualt kaasa pakkinud - ikkagi väärt kraam ju.

Ja nii ma ootasin punase tule taga Laikmaa ja Rävala pst ristmikul, ümberringi tuledesäras kohalikud pilvelõhkujad, õhtune tipptund... ja nosisin pähklitega leiba.


Et muidu siis käisin kinos nagu eelpool mainitud. Dovlatovi ainetel tehtud "Imelise ajastu lõppu" ma õigupoolest nautisin. Ilusad Tallinna vaated, enne minu aega ajalugu, sürrid olupildid, nuta-või-naera igapäeva veidrused.
Kõike, ühesõnaga. 




LOFi film "Seitsmes taevas" oli teema poolest (depressioon, hüpnoos jms) põnev, aga mulle meenutas peategelane esimesest kaadrist alatest seda "Saint Tropez´e" Jessicat. Mitte ainult nägu ja tegu (ta isegi kõndis sama maneerlikult nagu too Jessica!), vaid ka see natuur kui selline. Kuna kõnealune film on valminud 1997, siis see sarnasus on eriti kümnesse, on ju isegi kogu riidemood ja ümbritsev sama.

03 november 2015

Venekeelse Tähekese esitlus (26.10.2015)


Fotod: ajakiri Täheke


Oktoobrikuu lõpp tõi teatavasti vahva uudise venekeelse Tähekese ilmumisest. Venekeelne Täheke ilmub tänu SA Kultuurilehe projektile „Täheke vene keeles 2015“, mida toetab Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus lõimivate ja ühist kultuuriruumi toetavate spordi- ning kultuuritegevuste projektikonkursi raames Kultuuriministeeriumi kaudu riigieelarvest.

Venekeeles välja antava Tähekese ideeks on tutvustada uut eesti lastekirjandust venekeelsele elanikkonnale ning selle said kingiks kõik Eestimaa vene õppekeelega koolide 1. klasside õpilased.
Nii et nüüd on lugu "Punane auto" vene keeles nagu naksti olemas. Vene keele sõnad on nagunii piiiiikad ja looooohisevad, ent mulle tundub, et selles loos nad kohe kuidagi eriti vinklevad ja vonklevad. Seega ma küll ei kujuta ette, kuidas esimese klassi laps seda lugu lugeda suudab. Samas on tänased lapsed muidugi hirmus tublid ja andekad ja äkki saavadki sellega hakkama :)
Lapsed olid tõeliselt muhedad ja viisakad, imearmas Kairi Look ja koeralembene Andrus Kivirähk olid samuti kohal (ja viisakad olid nad ka).  
Positiivne!



Ma käisin koolis... (28.10.2015)

 
Oktoobrikuu oli mitmes mõttes huvitav ja tähenduslik, rasvaselt sai alla joonitud üks eluetapp.  Vahva kokkusattumusena sai osaks sellest joonimisprotsessist ka minu vana kooli külastamine. Nagu te ilmselt juba teate, ei armasta ma esinemisi kohe mitte üks raas. Nädal enne hakkan ma surema, eelmiseks õhtuks olen laip valmis ja õige päeva hommikul ajan end voodist vaid kujuteldava tahtejõu najal püsti. Kui kõik juba möödas on, siis ma ärkan taas ellu :)
 
Seekord olid olud veelgi hullemad, sest olgem ausad, lastele esinemisega mul eriti kogemusi ei ole, olen ma neile ju seni veel vähe kirjutanud. Kui siis veel selgus, et samal päeval on koolis ka aktused, mis päevaplaani oluliselt mõjutavad, ja et kolme eraldi tunni asemel saab olema üks... a u l a s! Nagu oleks teerull minust üle sõitnud. Ja siis veel korra. Ja veel.
 



Ma pean sellest aulast tegelikult veel rääkima. Asi pole pelgalt saalis kui sellises, vaid eks ole ma selle saaliga juba kooliajalgi hädas olnud. Ja minuga nägi vett ja vilet omakorda mu emakeele ja kirjanduse õpetaja, kes pidi kuidagi aktuste jaoks kavasid tekitama. Aktused, need olid ju laulud ja luuletused. Tänasel päeval olen ma muidugi optimistlikumalt meelestatud ja pean tunnistama, et jumal tänatud, et mulle elevant kõrva peale astunud on, sest laulda oleks küllap sada korda hullem kui luuletusi lugeda. Tol ajal olid aga ka need luuletuste esitamised mu jaoks põrguväravad. 


Loomulikult juhtus lõpuks see, mida arvata oligi - lapsed olid maruvahvad ja armsad! Kiidan kõiki, kes kenasti küsimused ette olid valmistanud ja julgesid need ka esitada (saladuskatte all võin öelda, et mina teie vanuses ei oleks julgenud püsti tõusta ja küsida ;) )

Häid küsimusi oli palju, aga minu lemmik tuli neiult, kes uuris,et kui ma midagi kirjutama hakkan ja alguses läheb hästi ja mõtteid on, aga ühel hetkel enam ei edene, et kas ma siis närvi ka lähen :)



Igal juhul aitäh kutsumast ja aitäh kuulamast!
Vinged olete!

31 oktoober 2015

"Üksildane naine on ohtlik naine" J. A. Essbaum


Raamatu esimene pool oli nagu paljutõotav, aga lõpp kiskus veidi käest ära. Ei tea, kas jõudsin täitsa asjata juba raamatusoovitusi jagada :) Igatahes kui see naisteka alla liigitada, siis see on ikka mitu pügalat kõvem sõna kui mistahes suvaline liigikaaslane.

Midagi siin igatahes on. Mõni lõik kisub muidugi ka "varjunditeks" kätte ära, aga las see olla. Haakus teemaga.

27 oktoober 2015

"Helge nostalgia" A. Nothomb


Ma olen jätkuvalt veendunud, et raamatukogutüdrukud on ühed ausamad tegelased üleüldse. Selle raamatuga ei ulatatud mulle just kõige lootusandvamat soovitust kaasa, aga võimalus tuleb ju ikka anda.

Nothomb oskab tegelikult lühidalt ja täpselt oma mõtteid edasi anda ning siingi on lugejal võimalus aeg-ajalt mõne kuldaväärt mõtiskluse otsa sattuda. Paraku on neid vähevõitu. Ja mida ta üldse selle raamatuga öelda tahab, tekib viimaseks leheküljeks küsimus. See ei ole väljamõeldud ilukirjanduslik lugu. See ei ole reisikiri. See ei ole ka puhtalt kirjeldus dokumentaalfilmi valmimisest. Mis see siis on? Kogum õhku jäetud lahtisi otsi minevikust, seda vist küll. Mingi nooruspõlve armastusloo katkendlik meenutus, mille lõppemise tagamaad olid veidi ebaselged ja ka siinne värske taaskohtumine ei valgustanud selles osas. Veidi jaapanlaste rahvusliku eripära kirjeldusi, kuigi kindlasti ei olnud raamatu eesmärk üht rahvast ja kultuuri avada. Natuke oli kirjaniku tundeid ja mõtteid seoses valmiva dokuga. 

Ent see kõik oli kaootiline ja fragmentaarne. Ikkagi - miks üldse? Ma saan aru, et autoril on tekkinud teatav traditsioon anda igal aastal uus raamat välja - kas peitub vastus siin?

23 oktoober 2015

Mul on saba!


Selline naljakas hommikune äratus oli siis meil täna - mulle on saba kasvanud.
Ja see meelib mulle.
Hullupööra.
Nagu näha, ajab see mind pildilgi naerma :))))))))

22 oktoober 2015

"Antagu meile andeks" Homes, A. M.

Juhtus nii, et sellest sai minu Istanbuli-raamat (Türgiga ei ole sel raamatul loomulikult mingitki seost). Läksin riski peale välja ja võtsingi sedapuhku ainult ühe variandi lugemiseks kaasa, lootsin kindla peale minna. Ja läksin ka. Oli nii mahtu kui ka sisu ja jagus kenasti lugemiselamusi.
Seda raamatut peaks lugema tempokalt, niisama oleskledes ei tule tõeline tuum esile. Aegamisi lugedes võiks tunduda siinne võrdlemisi tavalise ameerika unelmana, millesse pisukese mõra lööb üks pealtnäha süütu flirt. Et nii ongi, ei midagi erilist.
Tuhkagi! Kui haige võib tegelikult üks ühiskond olla, selle liikmed sellest ise aru saamata, saab siin ka kõige rumalamale selgeks. Ma usun, et autor on puudutanud väga õigeid valupunkte, kusjuures üsna nauditavalt. Kirsiks tordil veel tema valusamate teemade lõpetuseks torgatud lõpulaused, mis panevad lugeja võpatama - oli see nüüd nali!? Et nagu tegelikult ka või?!
Mõtlemapanev ja hea.