30 jaanuar 2015

"Ellen. Esimene maailmasõda Eesti naise mõtteis" koost. Kristel Vilbaste


Ilmuks vaid selliseid raamatuid rohkem! Tundub selline kireva ja tegusa eluga naine olevat. Selle füüsiliselt pisikese, ent sisult suure raamatu põhituumaks on Ellen Vilbaste enese päevikukatked 1914. aastast ja otse sündmuste keskelt - Potsdamist. Ajastule omaselt on sissekannete stiil tundeline ja õrn, aga igati nauditav.
Vinge naine oli, kelle puhul kahjuks kõik "oleksid-poleksid" omal kohal. Pärast Liplapi talu aiatöökursust murda end õppima Berliini-Dahlemi kõrgemasse aiatööakadeemiasse (naised ei saanud tollal mitte sugugi igalpool sellist haridust omandada!), seejärel Sanssouci keiserlikesse aedadesse praktikale... ja siis - Esimene maailmasõda. Häving ja hea üldse, et tagasi kodumaale pääseb.
Saab siis noor naine mõne aja pärast Petrogradi ja Peeter Esimese nim. botaanikaaeda (hiidvesiroosid!), kui jälle kaos, sedapuhku Oktoobrirevolutsiooni nime kandev. No mida sa veel ebaõnneks nimetad, kui mitte seda?! Teistpidi võttes jälle aga võib see eestlaste võit olla, et selline naine ikka viimaks siiamaile jäi ja siinsete võimaluste piires tegutses, lisaks veel sünnitas ja kasvatas igati asjalikud ja tublid lapsed. Nagu päevikust näha, oleks võinud sinna Potsdamisse ju jäädagi...

29 jaanuar 2015

"Minu Jeruusalemm" Heilika Pikkov


Ma tõepoolest loodan kogu hingest, et mu õppejõud ei käi siin blogis ja ei ole kursis selle üüratu koguse ilukirjandusega, mida ma päevast päeva läbi hekseldan. Õppimise arvelt, eks ole. Uus sess on ukse ees ja millega tegelen mina? Kusjuures ma tuletan meelde, et ma olen oma lugemisega ju tegelikkuses kaugel ees, aga lihtsalt siia blogisse ilmub kõik pisukese nihkega. Seda hullem, võite te nüüd nentida.
 
Mina ei tea, kuidas kaks nii head raamatut Minu-sarjas nüüd kõrvuti ilmuma juhtusid, aga nii lihtsalt läks. Täiesti vastandlikud, aga mõlemad omamoodi erilised. Ka Jeruusalemm. Ma pidin (jälle!) öösel lugema, mida ma ju naljalt muidu ei tee - uni on püha ja iluund on vaja ja kõik see muu teada puha jutt.
Jeruusalemm on selline, kus autori enda karismat suurt ei ole, aga see-eest on tohutult huvitav ja põnev ja palju saab teada. Kui teie nüüd loete ja pettute, siis võite nuidugi süüdistada minu kitsast silmaringi. Aga Jeruusalemm ja kloostrielu pole tõepoolest minu tassike teed ja mina siiralt nautisin oma lünklike teadmiste täiendamist.
 
Lugu ise oli ka ilus. Märgiline, nagu elu ikka. Mina muidugi tahan uskuda, et kõigi inimeste elu on selline, tähenduslik. Lihtsalt on inimesed, kes jälgivad ja märkavad ja need teised, kellele võid tulikirjas taevasse kirjutada, aga nad ikka ei märka. Nii lihtne see ongi.
 
Ja nüüd tähelepanu, seda ei õnnestu teil just tihti kuulda ja lugeda - Mae tahab seda filmi näha! Vähemasti olen ma aus:) See on vist nüüd teine või kolmas kord, mil ma pärast ühe raamatu lugemist midagi sellist tunnistan, avalikult veel.
 
Lisaks loodan ma juba ette (ilma seda dokut nägemata), et Pikkov kunagi ikka veel mõne dokumentaali teeb ja ikka samal moel, et paralleelselt oma mõtted ja tunded üles tähendab.

28 jaanuar 2015

Lahutatud inimesed, attenzione!

Tekki vaidlus, võrdlemisi tuline - mida teha abielusõrmusega pärast lahutust.

Variante on oi kui palju, aga kõigil on oma väikesed vead juures. Siin ja praegu on enneolematult hea võimalus jagada oma kogemusi lahutatutel, nii naistel kui meestel. Või tegelikult pole ju vahet, isegi kui teil sõrmus veel sõrmes ja see sinna ka edaspidi jääb, siis võib teil ju ometigi olla mingisugune seisukoht või nägemus, mida teeksite teie, juhul kui...

Kes ei julge oma nime all arvamust jagada (mis iganes põhjusel!), võib seda teha ka anonüümselt või lausa meilitsi. Ootan päris huviga :)

27 jaanuar 2015

Karupüksid

Täna tõstis minus pead omamoodi ohutunne, kui ma hirmuga tabasin end mõttelt, et mu laps ei saagi äkki aru, millest ma räägin. Ja ometi ma räägin ja räägin ja räägin... Laps võib ju kuulata küll, nii et kõrvad peas liiguvad ja pilk võib ka võrdlemisi selge ja asjalik olla, kuid sellest ei piisa.
 
Aabitsas luuletuse juurde on autor(id) vajalikuks pidanud sõnale "karupüksid" joonealuse selgituse lisada. Olgu, ma võisin ju selle peale silmad peas pahupidi keerata ja toolilt maha kukkuda, aga... äkki ta tõepoolest ei tea seda sõna.
 
Selgub, et sõna teab küll. /uhh, Mae pühib kergendunult laubalt higi/
Sest ta on emmega juba aastaid räppinud seda karupükste-laulu. Teate küll ju, "mina ütlen karu, sina ütled püksid, KARU-PÜKSID, KARU-PÜKSID".
Aga mis imeasjad need karupüksid siis ikkagi on? Selgub, et tal pole halli aimugi.
 
Ma tunnen end nüüd nende neetud karupükste pärast kiviaegsena :)
 
P.S. Vabandan ette kõigi ees, kes ekslikult lootsid sellest postitusest leida väärtuslikke kudumisnippe või muud praktilist infot.
 

"Reisikirju" Justin Petrone


Ei midagi uut, Justin Petrone omas mahlas, nagu alati. Kellele on seni meeldinud, sellele meeldib ilmtingimata ka seekordne raamat. Ja kellele ei ole seni meeldinud, see ärgu nähku vaeva. Nii lihtne see ongi :)
No mina olen varasemalt ka täitsa vabatahtlikult tema kirjutisi lugenud, nuga pole kõrile pandud seni. Nii ka seekord. Muhe ja laadna ja kerge, miks siis mitte. Sedapuhku ei lahka mees siis mitte Eestit ja eestlasi (tünga saite, kes te seda jälle ootasite :P!), vaid võtab pistelised nopped siit ja sealt üle ilma, kus on käinud ja mida on näinud. Täitsa omajagu.
Ainuke asi, millest mina aru ei saa ja ei hakkagi veel vist saama, on tema suhted naistega. Ma ei saa tõepoolest aru, kas tal on nendega mingi probleem või ta lihtsalt teab, et see "müüb".  Põhimõtteliselt on tal igal teisel leheküljel keel ripakil mõne naise tõttu. Olgu-olgu, ma saan ju aru, et osad lood on nö noorusaegsed (õumaigaad, nüüd ma muidugi väljendasin end umbhalvasti, sest ta on ilmselt minust vaevalt paar aastat vanem ja mina olen ju ometigi tänaseni noor :D), aga ikkagi.  Ma muidugi annan oma parima, et mitte säherdune puritaan olla ja elan need tema pidevad vaevas olemised üle. Ja see, kuidas ta oma naisest kirjutab, see kompenseerib otseloomulikult kõik.
Ja tegelikult lugesin ma ju sellegi raamatu ühe ööga läbi, nii et on siililegi selge, et see on igati loetav raamat.

26 jaanuar 2015

Vanasti. Lugemine. Kool.

Ma ei ole absoluutselt mitte milleski kindel (ja see just tore ongi, eks ole!), aga mulle tundub juba mõnda aega, et üks mu raamat võib olla mingil arusaamatul põhjusel sattunud mingisse nimekirja, no mitte just kohustusliku kirjanduse omasse, aga mingisse sarnasesse ehk küll. Ma ei tea, minu ajal (khm-hm) võis ju ka mingi osa kooli jaoks vajalikust lektüürist ise valida. Vist oli nii, ega ma päris täpselt ei mäleta enam. Igatahes jõutakse viimasel ajal siia blogisse kummalisi märksõnu kasutades. Siit loodetakse just nagu mingit head lühikokkuvõtet või iseloomustavaid märksõnu leida.
 
No tühi vaev, sõbrakesed, seda ma teile ütlen. Olgu see asi kohe algusest peale selge. Kui loete, siis loete ja kui ei loe, siis ega siit ka midagi ei leia, seda ma luban. Sest viimane asi, mida ma teha kavatsen, on enda kokku kirjutatud heietuste resümeede siia riputamine.
 
Aga sealt edasi liikus mu mõte. Et kuidas omal ajal siis see kohustusliku kirjanduse lugemine meil käis? Täiesti mälust pühitud kusjuures. Ilmselge, et kõike ei jõudnud lugeda, ajalisest aspektist võttes. Kõige vastu ei olnud ka arvatavasti huvi. Mõni põhjus ehk veel. Aga kuidas siis ikkagi hakkama saadi? Sõber internet ju ka ei avitanud, igatahes minu ajal veel mitte. Kas tõesti viksiti tublimate pealt maha? Aga mida siis? Oligi nagu mingi lühike sisukokkuvõte või, ilma omapoolse subjektiivse arvamuseta? Kõlab tiba kahtlaselt. Samas ma mäletan küll, et oli inimesi, kes lugesid aasta jooksul heal juhul paar raamatut ja kuidagi nad end läbi klassikursuse ka venitasid.
 
Kes aitas siis? 

25 jaanuar 2015

"Viimnepäev veeparadiisis" Aile Alavee


Uudiskirjanduse riiulis passis selline väike hall hiireke. Ma ju naljalt eeltööd tegemata raamatuid ei võta, aga no oli sellise õnnetu moega seal.
 
Aga oli hoopis nii jõhkralt haige raamat et anna olla. Kui see oli paroodiana mõeldud, siis oli see väga hea raamat. Kui mitte, siis ma ei taha mitte mõeldagi :) Teisalt on see muidugi väärt oskus - kirjutada üks raamat nii, et seda annab mõlemat moodi tõlgendada. Telenovelade austajad loevad ja ahhetavad ja elavad kaasa ja pühivad äkki pisaragi lõpuks silmanurgast. Veidi pragmaatilisemad inimesed lubavad vasaku suupoolega pisikese muige ja lasevad teksti diagonaalis silme eest läbi. Tegelikult on muigest vähe, sest vahepeal võttis ikka valjult itsitama, näiteks mudavannistseen. Jah, nüüd te saite õigesti aru - tegemist on sanatooriumilooga.

 Kulturnikud, attention, please! Selle teksti põhjal saaks järgmiseks jõulupeoks väga hea koomuski teie rahvamajas. Väga näidendilik tekst, lisaks ohtralt nalja ja paksult seepi. Katkematud ovatsioonid garanteeritud!

24 jaanuar 2015

"Need silmapilgud" H. Wassmo


Wassmo oma tuntud headuses. Raske, aga hea. Kõige paremad raamatud sünnivad läbi tugeva valu. Või pettumuse. Või reetmise. Või leina.
Kõnealune raamat annab kätte palju juhtnööre, kus ja kuidas on sündinud Wassmo varasemad raamatud. Küllap on siin neid vihjeid rohkemgi, aga mitu head aastat on ju ka möödas tema kahe triloogia lugemisest ja seetõttu kõiki detaile ei mäleta. Aga "Need silmapilgud" tõid ometigi paljud neist uuesti meelde.
Kuigi see on ettelubatult sügavalt autobiograafiline raamat, siis on see ikkagi äärmiselt ilukirjanduslik, nii et kes ei soovi näpuga järge ajada varasema loomingu ja autori päriselu vahel, siis on see romaanina ikkagi väärt lugemine. Ja nauditav.
Kurb on aga see, et sedapuhku ei tõlkinud raamatut enam Elvi Lumet :( Ega Hanso tõlkele midagi otseselt ette heita polegi, lihtsalt Lumeti kasutatud sõnad ja mõned laused panid vaimustusest kiljuma, need olid lihtsalt niivõrd tabavad ja ilusad. Aga karta oligi, et ühel päeval peab keegi teine Norra kulda hakkama maakeelde tõlkima:) 

23 jaanuar 2015

"Minu Tenerife" Mart Normet



Ma usun, et see raamat kas meeldib  kohe väga või siis üldse mitte. Sõltub lugeja naljasoone hetkekonditsioonist ja empaatiavõimest. Ise olin valmis kõige hullemaks, sest noh... enne seda lugesin ma oma suurt lemmikut Wassmot ja teadupärast raputab Wassmo alati nii läbi, et järgmised kolm näppu sattuvat raamatut ei lähe kohe üldse.
 
Ja ometi seekord läks, läks kohe nii, et ma ärkasin öösel kell 3 ja jätkasin lugemist. Normet oleks seda nagu ette teadnud, sest kohe järgmisel leheküljel võttis ta vaevaks lugejat tänada selle eest. 
 
Miks aga raamat nii hästi läks? Ma tahan oma sinisilmsuses uskuda, et see oli võrdlemisi ehe ja mardilik, üldse kuidagi stiilipuhas. Ei tunne isiklikult, aga ekraanilt, nii palju kui ta seal vilksatanud on, on just selline pilt temast jäänud. Duracelli-jänku, kord siin, kord seal, mõte on mitme kilomeetri jagu tegudest ees, mootor töötab täisvõimsusel. Just selliselt on see raamat ka kirjutatud. Lisaks on siin mõnusalt rasvane kogus eneseirooniat ja sarkasmi. Peale Wassmot kuluski naer mulle marjaks ära. Ma muide ei usugi, et Tenerifest peaks väga tõsises ja vagas võtmes kirjutama. Nimetage neid eelarvamusteks kui soovite.
 
Mõtleks vaid, kui ta sama mahlakas kastmes telememuaarid kirjutaks, ma oleks esimene, kes loeks. 
 
 

22 jaanuar 2015

Vastulöök

Nagu eile tädäle lubatud - siit tuleb vastulöök. Kõigi väikeste sugulaste ja muude pudinate eest ja nimel. Fragmendid tema enda joonistustest ning ärge arvake, et see on kõik - mul on neid pilte ikka palju rohkem.

Tegelikult peaks hakkama korralikuma säilitamise peale mõtlema, sest ilmselgelt ei ole need kolm aastakümmet paberit just hellitanud. See on igatpidi pehme ja pude, muutunud värvitoonist ma parem ei räägigi.

Pildid täitsid üldjuhul õppekasvatuslikke eesmärke. Vist. Lasteaias ma ju ei käinud ja keegi kuskil kuidagi pidi mind harima. Seepärast on pea kõigil piltidel ka hoolikalt maalitud suurtes tähtedes kirjas see, mis pildil kujutatud.

Kahjuks ei ole nende piltide hulgas säilinud mu õudusunenägu - A4 paber, millel olid erinevat liiki tihased. Miks ma pidin tihaseid õppima?! Kas minust oleks pidanud ornitoloog saama?!
No ei saanud.





Eelnevaid pilte vaadates oleks mu tädä pidanud multifilmitööstuses karjääri tegema.









Viimane pilt viitab mu lapsepõlves perioodile, mil absoluutselt kõigele tuli hinne panna :) Mitte et ma hinnete panemisel eriti mitmekülgne olnud oleks, mu meelest ma ainult viitesid vorpisingi panna. Sellel pildil tunnen ma kõik tegelased peale rohemütsi ära - ???

18 jaanuar 2015

"Bizarre" Andrei Ivanov


Jälle selline kummaline lõhestumine minus kui lugejas. Ühelt poolt on kõnealused teemad väga vajalikud, autor tunneb ja lahkab neid süvitsi ja see on omamoodi nauditav ja hariv. Midagi tema stiilis meeldib mulle, on ka varasemates raamatutes meeldinud. Mingi avaram vaade ehk, oskus siduda ja mitme nurga alt lahti mõtestada ühiskonna erinevaid valukohti.
 
Teisalt on tal eriline oskus kirjutada kuidagi... väsitavalt. Just, tema tekstide lugemine võtab mind võhmale, pigistab tühjaks. On need nüüd need pidevad mõttepausid punktiiride näol või üliemotsionaalsed hüüumärgid. Ma kohe huvipärast avasin suvalisi lehekülgi, et kas on ka mõni, kus ei ole ühtegi mõttepausi - seni pole ette jäänud ja rohkem ei viitsi otsida ka; keskmiselt sattus lehekülje kohta kümmekond neid ette. Kes nüüd tahaks kontekstist need mõttepausid välja rebida, võiks väita, et on ikka sõge eit see Mae, teeb mõttepauside statistikat :)))))
 
Ivanovi raamatute Taani mulle näiteks meeldib, kuigi tema eesmärk tundub teine olevat. See ongi tiba kummastav kusjuures. See, et ta püüab Taani ühiskonda ja taanlasi näidata justkui negatiivses valguses, kuid mulle mõjub hoopis vastupidiselt. Ja samas kõik need põgenikud laagrites, kelle olukorrad on ühtviisi masendavad, lootusetud, hävingule määratud ja just nagu kaastunnet otsivad, mõjuvad mulle taas kord vastupidi. Tekitavad trotsi ja viha, kaastunnet ei karvavõrdki. Lõputud tripid, joomised, vargused, ühest skeemitamisest teiseni kulgemine, püüd enda olukord võimalikuks keeruliseks teha.
 
Miks ta nii teeb, autor, ma mõtlen? Kas see on taotluslik? Või ta mängib lugejaga? Igatahes süvendab seegi raamat tunnet, et põgenikelaagrites on kamp muidusööjaid, kes tööd ei tahagi teha, aga saada tahaks ühiskonnalt küll kõiki hüvesid. Äkki ma loen siit ise valesid asju välja, autor räägib ehk hoopis millestki muust, ma ei tea:)

17 jaanuar 2015

Uued tuuled puhumas, ehk "Lennujaama lutikad ei anna alla" Kairi Look



 


Raamat, mida ma ootasin ja mille lugemisel kasutasin kõiki alatuid võtteid :) Näituseks kasvõi seegi, et kiiremini teada saada, mis järgmiseks juhtub, siis ma valjusti ette lugedes lühendasin omavoliliselt teksti, aga endamisi lugesin muidugi kõik sõna-sõnalt läbi. Endiselt kohub minus kirglik antipaatia valjusti lugemise suhtes. Sedapuhku läks asi suisa nii käest ära, et me ei piirdunud üksnes unejutuks lugemisega, vaid alustasime lutikatega ka oma hommikuid... Te ikka kujutate endale ette, mis see häälele teeb, kui hommikul kell 7 paar peatükki ette lugeda? Mina nüüd kujutan - ei ole tore, mitte ei ole. 
 
Jeerum, kuidas ma seda raamatut ennast nautisin - mu usk lasteraamatutesse hakkab tasapisi taastuma. Minuga juhtus koguni nii, et ma päris mitmel korral tabasin end valjusti naermas. Veidi imelik oli, aga mis sellest. Tänaste laste jaoks ei tekita see stamphüüatus - issand, kui palju neid on - erilisi assotsiatsioone, aga põlvkond või paar vanemate jaoks peaks see muige suule tooma küll. Ma ei tea, et mul kodus oleks lutikaid olnud, aga no halloo, ma elasin pool oma ülivarajasest lapsepõlvest kolhoosisöökla tagaruumides ja johhaidii ja valleraa, keda kõike seal kohata võis:D Ah, neid nostalgiahõngulisi kohti oli teisigi, ega ma nüüd kõike ka ei hakka ümber jutustama. 
 
Samas ei kujuta ma ette kuidas suhtuvad sellesse raamatusse kõik need ülikombelised ja lapsi vati sees kasvatavad lapsevanemad, sest noh, see on ikka tõsiselt eluline lektüür. Lisaks lutikatele, prussakatele, kirpudele, termiitidele ja kärbestele endile, kes on elust enesest ju, peeti maha ka üks korralik labrakas. Veiniga ja puha. Üks hägune stiilinäide ka siin allpool.
Mis omakorda paneb mind soovima end pisi-pisikeseks veinikärbseks kohvikuseinal, kus kohtusid Kairi ja  Kaspar oma pikkadel arupidamistel valmivate illustratsioonide osas. No et kumma mõte selline pilt oli? Ja kas nad arutlesid ka võimalike tagajärgede üle? Ja mida ütles kirjastaja? Kas sellise sisuga pilt võitles valu ja vaevaga oma koha eest selles raamatus või siiski mitte?

 
Piltidest veelgi rääkides... Mul on alati juuksed turri läinud nende koomikute jutu peale, kes väidavad, et praegune aeg oleks justkui naljavaene neist olenemata põhjustel. Olid ajad, olid majad, kui andis ridade vahele igasugust teravust panna, nüüd aga... pole nagu midagi panna, nii nad näikse arvavat. Kõik tuleb otse ja lapiti publikule näkku lajatada. Ilmselgelt vabandavad nad sedasi välja omaenese laiskust, vananemist, mahakäimist. Kes tahab, see leiab ja saab.
Seepärast mu hing juubeldaski, leides raamatust alloleva pildi:) Pilt lasteraamatust, mis kõnetab küll eelkõige täiskasvanuid, lisaks on veel hämmastavalt päevakajaline, ma ütleks.


Nii et, mis ma öelda tahtsingi - hirrrmus hea raamat ja ma loodan, Kairi, et Pariis on su vastu helde (sest siis on meil ka kasud sees:))

P.S. Möödunud aastal oli lutikateprobleem ju vist ühes lennujaamas ka reaalselt probleemiks, kui ma õigesti mäletan. Kui nad vaid teaksid seal lennujaamades kui jõudsalt on lutikate liigiaretus edasi liikunud, siis nad oleksid suisa õnnelikud nende mutukate visiidi üle :)

P.P.S. Ma tegelikult ei tea, kas ja kuidas autori ja illustraatori tööprotsess välja nägi ja kas nad üldse silmast silma kohtusid või kui kohtusidki, siis kus see juhtus:) Nii et ärgu keegi end jälitatavana tundku:)

16 jaanuar 2015

"Tallinna kaart" Jan Kaus

Kui ma loeksin neid noppeid mõnest jälgitavast blogist, raasuke täna ja teine homme, siis ma naudiks neid ilmselt teisel moel, mulle mõistetavamal. Või kui mul oleks autoriga ühiseid mälestusi neist paigust ja ta läkitaks mulle aeg-ajalt neid ridu, kirjutatuna sinise tindiga veidi koltunud paberile.
Ent raamatus see pole see pole see pole see...
 
Midagi just nagu korraks oli. Ja siis see kadus. Vilksatas peagi taas. Ja kadus sama kähku. Või ei jõudnudki end nähtavaks teha.
 
Kausil on Tallinnaga vist üldse omanäoline suhe. Küllap saja aasta pärast hakkab keegi seda uurima.

14 jaanuar 2015

"Ingmar Bergman: Armastus, seks ja truudusetus" Thomas Sjöberg


Sellest mehest saaks ja võiks veel lõputul hulgal raamatuid valmis treida, aga ega tema kõiki kihte ikka vist lahti ei harutaks. Isegi oma ala helgemad pead ei saa vist lõpuni aru, mis selle mehe peas toimus...

Kõnealune raamat jätab Bergmani filmid sootuks kõrvale, vaid erinevate eraeluliste tähtsündmuste taustaks ütleb ära, millist stsenaariumi IB parajasti kirjutas või millise filmi võtted käsil olid. Muus osas jääb looming puutumata. See mees on ise enda suurim looming mu meelest. Ja milline looming! Loed ja mõtled, kas armastada või vihata:) Küllap tundsid nii ka kõik tema abikaasad, naised, armukesed, lapsed. 

Tekib küsimus, kas rootslased ise kogu sellest kompotist sotti saavad? IB on ise kirjutanud endast (ohtralt valesid sinna sisse põimides), temast on kirjutanud teised ja ma ei tea, aga tundub, et ka kõik tema naised on ühe või rohkem elulooraamatut kirjutanud (Laretei, Ullmanni ja Ingrid Bergmani omad peaksid eesti keeles küll olemas olema). Ja mida rohkem neid kirjutisi on, seda kaugemale näikse tõde kaduvat:) Aga võib-olla ongi nii parem? Oleks üks ja ainuke raamat, siis võtaksime kõike puhta kullana ja tõe pähe, aga nüüd, mil neid raamatuid on rohkem ja iga järgnevaga kattuvusi aina vähemaks jääb, saamegi näha kui muutlikud on inimesed ja nende tunded. Kuidas tõde väänatakse. Kuidas mälestused moonduvad. Kuidas elatakse vaid tänases ja vastavalt tänasele kirjutatakse ümber ka ajalugu. 

Igale naisele kuluks elus korraks üks bergman ära:)

Edited: Ja kel huvi on, võiks vaadata Liv Ullmanni dokut, mis peaasjalikult temast ja IB-st. Ilus ja valus. See oli esimene kord, kui Mae vaatas ja pisara poetas. Kordust juhtus vaatama mõni kuu hiljem, enam mitte üksinda, vaid teises seltskonnas, Otepääl, ja poetas samuti ühe pisara - peab ju midagi tähendama?

12 jaanuar 2015

Viimsis on endiselt tublid lugejad

JrkAutorPealkiri
 
1Kadastik, MartKevad saabub sügisel  
2Petrone, JustinMinu Eesti 2. osa 
3Kivirähk, AndrusMaailma otsas  
4Kepler, LarsPainajalik leping 
5Hargla, IndrekApteeker Melchior ja Oleviste mõistatus  
6Winman, SarahKui jumal oli jänes 
7Hargla, IndrekApteeker Melchior ja Pirita kägistaja 
8Dennis, KerstiMinu Las Vegas 
9Merusk, MaeMinu Sitsiilia 
10Kadastik, MartSuvi sulab talvel 
11Volkonski, SergeiKodumaa  
12Hannah, KristinMaja salapärase järve ääres 
13Õnnepalu, TõnuMandala   
14Hommik-Mrabte, KätlinMinu Maroko 
15Alari, AnnMinu Inglismaa 
16Hargla, IndrekApteeker Melchior ja timuka tütar  
17Hanson, HedvigJutustamata lugu  
18Praakli, KristiinaMinu Itaalia  
19Mankell, HenningMurelik mees  
20Houellebecq, MichelKaart ja territoorium 
21Roosma, TuuliMeie aasta Siberis 
22Hargla, IndrekApteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus 
23Tootsen, ToivoVana Hõbe : Hardi Tiidus ja inimesed tema ümber 
24Petrone, JustinMinu Eesti 1.osa 
25Nielsen, KatiMinu Kopenhaagen 
26Hion, EneValdo Pant  
27Paris, ManonaMinu Moskva  
28Afanasjev, VahurMinu Brüssel  
29Kuus, KatriMinu Kasahstan  
30Lender, MaeMinu Taani 
31Sebag Montefiore, SimonÜhel talveööl  
32Isaacson, WalterSteve Jobs  
33Collins, SuzanneNäljamängud    
34Raik, KatriMinu Narva 
35Hislop, VictoriaSaar    
36Yano, MaarjaMinu Tōkyō 
37Barbery, MurielSiili elegants  
38Kepler, LarsHüpnotisöör    
39Penu, Anna-MariaMinu Hispaania  
40Ahonen, RitaMinu Stockholm  
41Tohvri, ErikVeel on aega  
42Lapidus, JensKiire raha  
43Johannes, MirjamMinu Toba 
44Collins, SuzannePilapasknäär    
45Klettenberg, ReetMinu Ungari 
46Hargla, IndrekApteeker Melchior ja Tallinna kroonika 
47Leith, PrueAednik    
48Läckberg, CamillaJutlustaja    
49Kull, AvoReporter    
50Samarüütel-Long, AnuMinu London 
51Mankell, HenningTulemüür    
52Hvostov, AndreiSillamäe passioon  
53Leis, Janka LeeVihmasaatjad    
54James, E. LViiskümmend tumedamat varjundit  
55Bramanis, Riho-BrunoÕhk riisiterade vahel  
56Kallas, KristinaMinu Vietnam  
57Raudam, DagmarMinu Gruusia  
58Tamm, JanikaMinu Keenia  
59Mankell, HenningPüramiid    
60Tan, AmyKöögijumala naine  
61Mankell, HenningEnne külma  
62Vela, HelmiMinu Albaania  
63Saksakulm Tampere, KajaMinu Soome  
64Keränen, MikaMinu Supilinn  
65Montefiore, SantaKõrvalehüpe    
66Collins, SuzanneLahvatab leek  
67Jonasson, JonasSaja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus  
68Mikita, ValdurLingvistiline mets 
69Nesbø, JoVereteemandid    
70Piip, KristiinaMinu Dublin  
71Gerhold, PilleMinu Brasiilia 
72Laansalu, EsterMinu Kreeka  
73Simons, PaullinaVaskratsanik  
74Ladõnskaja, ViktoriaLasnamäe valge laev  
75Ventsel, AimarMinu Jakuutia   
76Russo, RichardEmpire Falls   
77McLain, PaulaPariisi abikaasa   
78Nesbø, JoMuretu     
79Nesbø, JoPunarind     
80Schlink, BernhardEttelugeja     
81Kangur, PaavoEriline Eri Klas   
82Dillon, LucyKodutud koerad ja üksikud hinged   
83Tšetõrkin, IvoMinu Amazonas   
84Beaton, M. C.Uustulnuka surm   
85Lember, IraÕde Veera  
86Hannah, KristinJaanimardika tee   
87Stepnova, MarinaLazari naised   
88Bernhardt, ErvinMinu Bangkok  
89Nesbø, JoLumememm     
90Harris, RussMustermees Max Strummer   
91Priilinn, KetlinLiblikasonaat    
92Beigbeder, FredericArmastus kestab kolm aastat  
93Nukke, MaretMinu Jaapan   
94Laamann, TarrviMinu Jamaica  
95Timmusk, EneMinu Kanada  
96Kupinskaja, MariaMinu Alaska   
97Hion, EneTeekond läbi hiiukirnu   
98Randmaa, UkuMinu maailmameri  
99Uus, EiaMinu Prantsusmaa  
100Edmondson, ElizabethVilla Itaalias