30 jaanuar 2015

"Ellen. Esimene maailmasõda Eesti naise mõtteis" koost. Kristel Vilbaste


Ilmuks vaid selliseid raamatuid rohkem! Tundub selline kireva ja tegusa eluga naine olevat. Selle füüsiliselt pisikese, ent sisult suure raamatu põhituumaks on Ellen Vilbaste enese päevikukatked 1914. aastast ja otse sündmuste keskelt - Potsdamist. Ajastule omaselt on sissekannete stiil tundeline ja õrn, aga igati nauditav.
Vinge naine oli, kelle puhul kahjuks kõik "oleksid-poleksid" omal kohal. Pärast Liplapi talu aiatöökursust murda end õppima Berliini-Dahlemi kõrgemasse aiatööakadeemiasse (naised ei saanud tollal mitte sugugi igalpool sellist haridust omandada!), seejärel Sanssouci keiserlikesse aedadesse praktikale... ja siis - Esimene maailmasõda. Häving ja hea üldse, et tagasi kodumaale pääseb.
Saab siis noor naine mõne aja pärast Petrogradi ja Peeter Esimese nim. botaanikaaeda (hiidvesiroosid!), kui jälle kaos, sedapuhku Oktoobrirevolutsiooni nime kandev. No mida sa veel ebaõnneks nimetad, kui mitte seda?! Teistpidi võttes jälle aga võib see eestlaste võit olla, et selline naine ikka viimaks siiamaile jäi ja siinsete võimaluste piires tegutses, lisaks veel sünnitas ja kasvatas igati asjalikud ja tublid lapsed. Nagu päevikust näha, oleks võinud sinna Potsdamisse ju jäädagi...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar