29 jaanuar 2015

"Minu Jeruusalemm" Heilika Pikkov


Ma tõepoolest loodan kogu hingest, et mu õppejõud ei käi siin blogis ja ei ole kursis selle üüratu koguse ilukirjandusega, mida ma päevast päeva läbi hekseldan. Õppimise arvelt, eks ole. Uus sess on ukse ees ja millega tegelen mina? Kusjuures ma tuletan meelde, et ma olen oma lugemisega ju tegelikkuses kaugel ees, aga lihtsalt siia blogisse ilmub kõik pisukese nihkega. Seda hullem, võite te nüüd nentida.
 
Mina ei tea, kuidas kaks nii head raamatut Minu-sarjas nüüd kõrvuti ilmuma juhtusid, aga nii lihtsalt läks. Täiesti vastandlikud, aga mõlemad omamoodi erilised. Ka Jeruusalemm. Ma pidin (jälle!) öösel lugema, mida ma ju naljalt muidu ei tee - uni on püha ja iluund on vaja ja kõik see muu teada puha jutt.
Jeruusalemm on selline, kus autori enda karismat suurt ei ole, aga see-eest on tohutult huvitav ja põnev ja palju saab teada. Kui teie nüüd loete ja pettute, siis võite nuidugi süüdistada minu kitsast silmaringi. Aga Jeruusalemm ja kloostrielu pole tõepoolest minu tassike teed ja mina siiralt nautisin oma lünklike teadmiste täiendamist.
 
Lugu ise oli ka ilus. Märgiline, nagu elu ikka. Mina muidugi tahan uskuda, et kõigi inimeste elu on selline, tähenduslik. Lihtsalt on inimesed, kes jälgivad ja märkavad ja need teised, kellele võid tulikirjas taevasse kirjutada, aga nad ikka ei märka. Nii lihtne see ongi.
 
Ja nüüd tähelepanu, seda ei õnnestu teil just tihti kuulda ja lugeda - Mae tahab seda filmi näha! Vähemasti olen ma aus:) See on vist nüüd teine või kolmas kord, mil ma pärast ühe raamatu lugemist midagi sellist tunnistan, avalikult veel.
 
Lisaks loodan ma juba ette (ilma seda dokut nägemata), et Pikkov kunagi ikka veel mõne dokumentaali teeb ja ikka samal moel, et paralleelselt oma mõtted ja tunded üles tähendab.

1 kommentaar:

  1. See oli haarav raamat, jah. Hästi kirjutatud, põnev pilguheit maailma, kuhu ma ilmselt ise kunagi ei satu. Üks paremaid minu-sarja raamatuid mu meelest (ma pole küll kõiki lugenud, ehk vast pooli).

    VastaKustuta