23 jaanuar 2015

"Minu Tenerife" Mart Normet



Ma usun, et see raamat kas meeldib  kohe väga või siis üldse mitte. Sõltub lugeja naljasoone hetkekonditsioonist ja empaatiavõimest. Ise olin valmis kõige hullemaks, sest noh... enne seda lugesin ma oma suurt lemmikut Wassmot ja teadupärast raputab Wassmo alati nii läbi, et järgmised kolm näppu sattuvat raamatut ei lähe kohe üldse.
 
Ja ometi seekord läks, läks kohe nii, et ma ärkasin öösel kell 3 ja jätkasin lugemist. Normet oleks seda nagu ette teadnud, sest kohe järgmisel leheküljel võttis ta vaevaks lugejat tänada selle eest. 
 
Miks aga raamat nii hästi läks? Ma tahan oma sinisilmsuses uskuda, et see oli võrdlemisi ehe ja mardilik, üldse kuidagi stiilipuhas. Ei tunne isiklikult, aga ekraanilt, nii palju kui ta seal vilksatanud on, on just selline pilt temast jäänud. Duracelli-jänku, kord siin, kord seal, mõte on mitme kilomeetri jagu tegudest ees, mootor töötab täisvõimsusel. Just selliselt on see raamat ka kirjutatud. Lisaks on siin mõnusalt rasvane kogus eneseirooniat ja sarkasmi. Peale Wassmot kuluski naer mulle marjaks ära. Ma muide ei usugi, et Tenerifest peaks väga tõsises ja vagas võtmes kirjutama. Nimetage neid eelarvamusteks kui soovite.
 
Mõtleks vaid, kui ta sama mahlakas kastmes telememuaarid kirjutaks, ma oleks esimene, kes loeks. 
 
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar