08 jaanuar 2015

Naasmine argipäeva

Koolielust naasmine muutub iga korraga üha raskemaks - nagu käiks ära mingis mustas augus, kust pinnale tõusta on nii neetult raske. Koolipäevad, see on nagu tagasi lapsepõlve minek. Tööelu pole, perekonda ei ole, kodused toimingud on minimaalsed, ajapuuduse tõttu jääd kõrvale uudistest ja ümbritsevatest. On kool, on rühmakaaslased, on õpetajad, on raamatukogu, on linnukesed kodutööde ees või taga :)
 
Lisaks elan ma oma põhilektüüri arvestades endiselt keskajas, no kröömike lootust nagu juba oleks, et ma varsti sellest väljun, aga kindel ei või olla. Isegi esmaspäevaõhtune öötuur linnas oli keskajahõnguline ja nii mõnigi mööduja kahtlustas meid nõidumises (küünlad ja laternad ja täiskuu, you know!).
 
Lisaks kõigile muudele jamadele lakkas sessi viimase päeva lõpuks ka mu ajutegevus, olgu, esmavajaduste rahuldamine jäi endiselt esikohale, sest ma kaotasin ju "kõigest" kooliasjad, aga toidukoti ja enda suutsin ühes tükis koju toimetada :D
 
Ja siis vahepeal võtsin ma meeltesegadushoos kätte alloleva raamatu. Ilmselgelt pole see mulle eakohane kirjandus. Mina ei tea, miks ma seda lugesin, ilmselt olin Monaco-raamatu mõju all. Kuigi ma sain aru küll, et siin raamatus on Monacost asi kaugel, aga et nii kaugel :))))
 
Ütleme nii, et midagi mulle siin raamatus meeldis ja midagi kohe üldse mitte. Aga ma pean selle üle veel mõtisklema, mis siin toimus (lisaks vananemisele!). Pagan küll, mingi dissonants jäi siin lõpuni. Äkki jäi autoril mõnikord julgusest puudu (oli paar korda ja kohta, kus ma tabasin end mõttelt, et Jane Juska siit alles oma lugu alustaks, aga Aune Past siinkohal juba lõpetab:) )? Või olid osad lood ja tähelepanekud sellised pingutatud ja tehislikud, kaldusid manitsemisele ja näpuga vibutamisele? Samas oli peatükke, mida ma siiralt nautisin ja kus oli seda siirust ja ehedust, mis mulle eelmisest raamatust meelde on jäänud. Näiteks kui ta kirjutab oma emast - armas!  
Ah jaa, need raamatus olevad pildid - mina oleksin iga kell eelistanud autorit mõnes vabamas ja sundimatumas olukorras näha, ent praegune pildivalik oli võrdlemisi poseeritud ja kunstlik.
Samas raamatu idee kui selline on ju hea, või mis... Okei, räägime sellest uuesti nii tubli kümne aasta pärast:)

4 kommentaari:

  1. TÜ-s käies luges Aune Past mulle ühte PR-alast loengut. Väga intelligentne ja lahe mutt!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sind ma usun iga kell ja vastu ka ei vaidle:) Pole veel minu aeg lihtsalt :) Sa seda "Printsi poole teel" oled muidu lugenud?

      Kustuta
  2. Minu kursale oli Aune nagu klassijuhatajaks. Lõvikutsikateks kutsus ta meid ja meile oli kursamamma. Mis on suuresti ka põhjuseks, miks ma selle raamatu jõuludeks oma emale kinkisin. Pole veel emalt kommentaare saanud ja ise jõudsin ka lugeda-sirvida ainult paarkümmend lehekülge. Ei jõudnud veel armastama hakata. Mulle ei meeldinud liiga pikad võimlemisharjutuste kirjeldused. Iga huviline saaks netist ise ka need ju üles otsida, andku lihtsalt harjutuse nimi või kas või viide kuhugi, kus need netis olemas. Liiga palju oli ka ühe ja sama asja üle kordamist. Aga lootust veel kaotanud pole, loen kindlasti ise ka õige pea läbi :)

    VastaKustuta
  3. Hea mõte, peaks ka emale sokutama lugemiseks, talle on vast jõukohane küll :)

    VastaKustuta