04 jaanuar 2015

"Selgeltnägija Ilona Kaldre tuleproovid" Mäeniit, Kaldre


Kuna ma olin vahepeal sunnitud (elu sundis ja raamatukogu oli ju kinni ka mitu päeva:)) koolilektüüriga tegelema, siis nagu arvata võiski, sõitis mul raamatukokku minnes katus kõige täiega ära. Eriti seetõttu, et uute raamatute riiul oli nii muljetavaldav. Ma sain sealt muidugi ka garanteeritult häid asju, aga need hoian maiuspaladena hilisemaks, peale sessi lugemiseks. Nii et eks ma siis nüüd loen neid Kaldreid, Järveteid ja siis veel üht "naljakat" raamatut, mitte eriti eakohast noh:))))
 
Selle raamatu kohta ütlen ma üldjoontes kahte asja. Olles näinud väheseid ja vist ka üsna pisteliselt neid tuleproovi-saateid ning olemata eriliselt kursis ka meediakajastustega Ilona Kaldrest, tundub mulle ometigi, et väga palju uut siit välja ei koorunud. Ega see ongi pisi-pisikene raamatukene, paks paber, vähe lehekülgi ja sekka veel mõned pildid ka. Kes aga ahnelt kõik saated ja artiklid alla kugistanud, ei see siit vist miskit kõhtu saanud. Mina mõne uuema killu ikka üles noppisin, aga lootsin enamat.
Need tema nn soovitused ja näpunäited, midagi paha nende kohta ma öelda ei kavatse ja kahtluse alla ka ei sea. Lihtsalt, neist on juba räägitud küll ja rohkemgi veel. Kõik need voolava ja puhta vee asjad ja paberile kirjutamised ja selle põletamised ja oma soovide visualiseerimised ja neisse positiivse sõnumi kodeerimised jms. Neist asjust on rääkinud paljud teisedki, mitte ainult selgeltnägijad. Samas ma tunnistan, et see on äärmiselt positiivse laenguga raamat, mõjub helgelt ja lootustandvalt, seega ega selle lugemine kellelegi vast paha ei tee :)
 
Ja mida ma siis nüüd teiseks öelda tahtsin... Just, tahtsin kiita keelekasutust. Minu mätta otsast vaadatuna oli see üllatuslik ja nauditav. Ma liigitaks selle puhtalt isiklikele eelarvamustele tuginedes ikkagi elulooraamatu alla, lisaks veel pinnapealsete ja jõuluks kiirelt ja kergelt kokku klopsitute kategooriasse nagu neid kümneid ja kümneid ilmub. Nii vähe, kui neid ka näppu on jäänud, siis sealsed lihtlaused ja algklassilaste piiratud sõnavara on mõjunud kuidagi tuimalt ja emotsioonitult - siin jõudsin aga nii mõnelgi korral endamisi tunnustavalt ümiseda.
Äkki on jõulu-elulooraamatute keelekasutuses uusi tuuli puhumas? 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar