26 jaanuar 2015

Vanasti. Lugemine. Kool.

Ma ei ole absoluutselt mitte milleski kindel (ja see just tore ongi, eks ole!), aga mulle tundub juba mõnda aega, et üks mu raamat võib olla mingil arusaamatul põhjusel sattunud mingisse nimekirja, no mitte just kohustusliku kirjanduse omasse, aga mingisse sarnasesse ehk küll. Ma ei tea, minu ajal (khm-hm) võis ju ka mingi osa kooli jaoks vajalikust lektüürist ise valida. Vist oli nii, ega ma päris täpselt ei mäleta enam. Igatahes jõutakse viimasel ajal siia blogisse kummalisi märksõnu kasutades. Siit loodetakse just nagu mingit head lühikokkuvõtet või iseloomustavaid märksõnu leida.
 
No tühi vaev, sõbrakesed, seda ma teile ütlen. Olgu see asi kohe algusest peale selge. Kui loete, siis loete ja kui ei loe, siis ega siit ka midagi ei leia, seda ma luban. Sest viimane asi, mida ma teha kavatsen, on enda kokku kirjutatud heietuste resümeede siia riputamine.
 
Aga sealt edasi liikus mu mõte. Et kuidas omal ajal siis see kohustusliku kirjanduse lugemine meil käis? Täiesti mälust pühitud kusjuures. Ilmselge, et kõike ei jõudnud lugeda, ajalisest aspektist võttes. Kõige vastu ei olnud ka arvatavasti huvi. Mõni põhjus ehk veel. Aga kuidas siis ikkagi hakkama saadi? Sõber internet ju ka ei avitanud, igatahes minu ajal veel mitte. Kas tõesti viksiti tublimate pealt maha? Aga mida siis? Oligi nagu mingi lühike sisukokkuvõte või, ilma omapoolse subjektiivse arvamuseta? Kõlab tiba kahtlaselt. Samas ma mäletan küll, et oli inimesi, kes lugesid aasta jooksul heal juhul paar raamatut ja kuidagi nad end läbi klassikursuse ka venitasid.
 
Kes aitas siis? 

4 kommentaari:

  1. Minu ajal oli nii, et loeti ikka enamus raamatuid läbi. Mõne üksiku töötasime filmi või teatritüki abil koos läbi ("Godot'd oodates" - jumal tänatud; veel mõned).

    Kuna meie klass oli kirjandusklass ja ma otsustasin 12. klassi lõpus teha kirjanduse koolieksami, oli nimistus vist kokku ca 40 raamatut (võib-olla rohkemgi). Ma olin enamust lugenud või vähemalt teadsin nende sisu, välja arvatud üks raamat, milleks oli "Tsitadell". Mis pileti ma tõmbasin, võid juba ise arvata :))) Teisel katsel tuli Anna Karenina II osa, mida ma ka oma arust lugenud polnud, aga mille vastamisega sain hiilgavalt hakkama. Sisu oli teada ja küsimuste vastamisel lubati raamatut ennast ka kasutada.

    VastaKustuta
  2. Vanasti oli kohustuslik kirjandus selline, millel oli tunnustatud toimetaja-tõlkija-teadlase eessõna ja järelsõna ja kommentaarid-värgid. Ehk siis loeti see mõnikümmend lehekülge ja selle põhjal luuletati asi ära. Aga ma olen muidugi vana ka...:-D

    VastaKustuta
  3. Just-just, muidugi olid vanasti need kuldaväärt lisamaterjalid. Kusjuures need on asjad, millest tänasel päeval sageli puudust tunnen.
    Ei teagi, mis see põhjus on, miks nt ilukirjanduse puhul neist ees- ja järelsõnadest loobutud on?

    VastaKustuta
  4. Ma arvan, et see on see kirjastamistempo. Tõlkija viskab käbedalt teksti valmis, toimetaja galopeerib üle ja siis juba trükki. Pole kellelgi aega, et analüüsitaks, kuidas see "kommunistlikku maailmavaadet" toetav ja näitab "kapitalistliku ilguse tõelist palet". :-D

    Kui täna ilmuvast teosest 20 aasta pärast kaasaegne klassika saab, siis ehk kordustrükile tuleb midagi?

    VastaKustuta