20 veebruar 2015

"Väike terav nuga" Kätlin Kaldmaa


Novellide lugemiseks on end mõnikord raske kokku võtta. Kaldmaa lugudes on aga seesugune raskus, et nagunii mitut novelli korraga lugeda ei kannata - ikka ükshaaval ning tasa ja targu. Seega kannatab väga hästi lugeda.

Tema lood on ka piisavalt eriilmelised. On maagiliselt muinasjutulisi, on realistlikumaid. Mulle vist meeldisid viimased rohkem, maitse asi muidugi:) On valusaid, nt  "Uue aja laps" (aga seda ma olen varem juba kuskil lugenud, ka siis jäi kriipima, oleksin eelistanud seekord selle vahele jätta - liiga valus).

Huvitaval kombel oli isegi neis esmapilgul ilusates lugudes sees tohutu äng. Või igatahes surusid needki mind maad ligi ühes tatise ilmaga, mis pärast mõnda päikselist päeva jälle platsis oli. Nüüd kuluks väheke helgemat kirjandust ära, ainult et mu ootenimestikus on ikka veel paras posu sama valusaid, raskeid ja kriipivaid raamatuid.

Mäng kujundusega on samuti omamoodi ja põnev. Musta värvi on küll minu maitse jaoks liiga ohtralt kasutatud, aga no kõik haakub sisuga, eks ole:)

Mõni heledaim laik ent leidus ometi:)

"Nii see algas. Keegi ei mäleta enam, kuidas jõudis poiss tüdruku ukse taha. Telefone ei olnud, meile ei olnud, sõnumeid saata ei saanud, tuul oli alati  vastu, teed läksid ainult ülesmäkke, ometi said inimesed kokku ja leidsid üksteist üles."
...

"Iga liigutus, iga sõna, iga välditud puudutus räägib ühest asjast. Sellest. Te mõlemad teate. Ja te ei kiirusta. Te joote kaks konjakit. Aeglaselt, nautides. Lõhna ja maitset ja seltskonda. Sõnad on mõttetud. Banaalne on tõde. Te tõusete, te lähete, ta võtab su käest kinni. Ta tellib hommikusöögi tuppa. Šampanjaga."

P.S. Ja siis mõni päev hiljem sähvatabki päikesekiir, kui hoolitsev kolleeg toob mulle Piibelehe (ehk Prima Vista ja Vilde lokaali ühise kirjandusliku häälekandja), et ma saaksin ka pisikest intervjuud Kaldmaaga lugeda:) 

P.P.S. Ja Piibelehe tagaküljelt vaatab mulle vastu üks teine meeldiv üllatus. Äratundmisrõõm ühest teisest äärmiselt armsast raamatust - Andrei Makarevitš. Pärast "Julgus elada" lugemist on "Tri okna" õige sageli mu muusikalistis:)

1 kommentaar:

  1. Tore, kui sellised kokkusattumused juhtuvad, eks:)
    Üks huvitav arvustus on siin ka veel sellele raamatule:
    https://kkaktus.wordpress.com/2015/01/13/213/

    VastaKustuta